Kreeta saar 13.-20.okt. 2007

Huvitav kokkusattumus – meie esimene lõunamaa-reis toimus täpselt samadel kuupäevadel ja ka nädalapäevad sattusid samad olema. Aasta siis oli 2001 ja kohaks Marmaris Türgis.

Laupäev,13.oktoober

Maandusime-soe! Väike hotell Malievi, kus vastuvõtulauda pole, peremees ise paneb ruttu kirja ja annab võtmed. Elame II korrusel stuudios, üleni valge tuba, seinad, mööbel-kõik! Aja jooksul selgub, et vetsupott ei tööta – valame ise supipotiga vett peale ja külmukas on ka väga lärmakas.

Jalutama! Mere äärde ei lähe, sest sealtkaudu on linna (2 km!) pimedas keeruline minna. Läheme siis peremehe juhatamise peale muudkui vasakule, mööda pimedaid inimtühje teid, ka maju pole ümberringi. Selle eest on tsikaadid, oliiviistandused, vulisevad veevoolikud puude all! Lõpuks linn, leiame ka tee rannapromenaadile. Söögikohaks valime mittemereäärse väikese kreeka toitudega restorani SOKAKI, ilmselt pereettevõte. Kõige lõpuks tuuakse magustoit ja raki, mida me pole tellinud. Üllatus! Väga meeldiv! Ja arvel see ei kajastu (25 €). Jalutame oma “koju” tagasi, ühel ristmikul valime tükk aega õiget teeotsa, aga lõpuks teeme õige valiku ja oleme õnnelikult kella 12 ajal tagasi. Kellaaeg Kreetal on sama mis meil.

Pühapäev, 14.oktoober

Üritame ilma rasvata süüa teha, kõrvetame panni ära, aga peseme puhtaks ka. Toon poest õli asemel margariini, aga toidu saame lõpuks valmis.

Ilm veidi vines, aga jalutame  mere  äärde ja siis mööda kallast Hersonissose poole, avastame ilusaid kohti. Vesi on soe, aga ujuma ei lähe.

Pärast, kui oleme hotellis riideid vahetamas käinud, proovime ikka vee ka ära. Päikest küll pole, aga mõnus on  ikka. Kell 4 on infotund üle-tee hotellis Crissi Amoudia. Ostame järgmiseks päevaks Samaria kanjoni ja uurime kohti, kuhu rendiautoga minna. Kõnnime jälle linna, nüüd küll teist teed mööda, aga see pole ei lühem ega ilusam. Uurime autorendihindu. Söögikohaks jälle väike pererestoran, aga mitte eilne. Mõnus! Vihm küll ähvardab, aga päris sadama ei hakka ja jõuame kuivalt “koju”tagasi.

Esmaspäev, 15.oktoober

Äratus kell 5 ja 5.30 juba vastashotelli ees bussi ootamas, ainult meie kahekesi. Vihmane veidi! Bussis istume täiesti taga otsas, sest kõik kohad juba hõivatud. Kogu tee sajab! Poolel teel WC peatus, ikka sajab. Seal öeldakse, et ilm halb ja Samaria kanjon hoopis kinni – läheme Embrosia kanjonisse, mis on umbes poole lühem, 7 km pikk. Kui seal bussist väljume, sajab, on väga külm ja jube kõva tuul. Kohal ka teiste busside rahvas, kõik õhukeselt riides. Kellelgi tuleb mõte hankida mustad prügikotid kõrvalasuva söögikoha omanikult ja nendesse me riietumegi. Tutvume kahe Rakvere naisega, kellega koos teele asume.

Ka all kanjonis on kõva tuul ja vihm ja külm. Läbime selle 7 km väga kiiresti, ei saa ringigi vaadata ega loodust imetleda, sest kogu aeg sajab jämedat vihma. Kohale jõudes on dressika varrukad läbimärjad ja poole pikemaks veninud, kapuuts ja kaelavahe ka märjad, käed külmetavad. Kui mereni jõuame, sajab vähem, aga tuul veel tugevam. Tavernas saame istuda ja natuke kuivada, tellime kuuma kohvi ja ouzot. Jutustame Lea ja Inesega, kellest üks peab Rakveres tikkimisfirmat ja teine töötab tema käe all. Tagasiteel bussis ka külm, sest bussijuht ei oska kütet sisse panna. Peatus Kurna järve ääres. Kodus kohe kuuma dušši alla! Sööme lähedalasuvas tavernas.

Teisipäev, 16.oktoober

Autot rentima! Ado valib välja lahtise auto, aga kuna ilm on jahe, siis arvame, et ega sellega ikka kuigi kaugele ei sõida küll ja loobume. Võtame Kia Picanto, mootor ainult 1,2, aga hind soodne – 4 päeva 110 € , seest must ja räpane. Suundume Agios Nikolause poole. Elounda – imeilus tee, väike linnake, rand, Spinalonga saar kohe vastas.

Meri superilusat värvi! Agios Nikolaus. Pargime auto 3 € eest ja jalutame. Ilm jälle ilus, mitte liiga kuum. Linnake ka ilus, järvega, sööme selle kaldal. Sõidame Sitia poole. Keerame Kritsa poole, selle tee ääres peab olema oliiviõli tegemise muuseum, aga me ei leia. Kritsa ise väga põnev küla, kitsad tänavad, käsitöölised, tikandid-heegeldused, kotid, pildid jne. Plaanime natuke külast välja sõita, et mägesid imetleda, tee muudkui krutib ja krutib ülespoole, lõpuks juba vaated merele ja täielik vaikus, ainult lambad ja karjakella helin.

Skulptuurilaadsed okkalised põõsad. Jõuame platoole. Räpane söögikoht, kus tahaksime jäätist, aga saame ainult mahla. Järgnevad 11 km eriti halba teed viiks meid (kui auto ära ei lagune) Lassithi platoole, aga me ei riski, keerame otsa ringi ja sõidame sama teed pidi tagasi Kritsasse ja sealt välja, leiame lausa tee äärest ka õlimuuseumi, kus grusiinist asjamees rõõmustab “omakandi inimesi” nähes ja tutvustab meid kohaliku eesliga, kes õlipressi ringi ajab.

Tagasi koduteele. Umbes kell 8 õhtul läheb elekter ära. Kogu meie kant pime. Võtame auto ja sõidame Hersonissosesse – ka seal täitsa pime, ainult mõned üksikud valgusreklaamid säravad. Jalutame kottpimedas linnas, põnev! Umbes tunni pärast elekter tagasi. Ostame kuuma šokolaadi ja joome tänaval bussipeatuses istudes.

Kolmapäev, 17.oktoober

Sõidame Knossose paleed vaatama. Selleks tuleb läbida Iraklioni äärelinn, mis on üsna kohutav – teeremont, praht, tolm! Kohale jõudes suunatakse kohe parkima ja küsitakse selle eest 4 €. Hiljem saame aru, et õigem oleks olnud edasi sõita ja otsida parem koht. See esimene oli rohkem lollikestele, sest asus liiga kaugel ja vets oli ka väga kahtlane. Palee ise asub väga ilusas kohas, mäed ja oliivisalud ümberringi. (2×6 €)

Nüüd suund lõunasse, sihiks Matala. Sõidame läbi sisemaa mööda käänulist teed, mis viib läbi oliiviistanduste ja viinamarjaväljade, kõik mäeküljed on üles haritud. Juba kella 1ks olemegi Matalas. See on väike kitsas külake kahe kalju vahel, söögikohad ulatuvad mereni, tänavalt astud sisse, väljud aga juba rannaliival. Sööme üleval mäenukil, silma all kaljukoopad.

Pärast käime ujumas ja koobastes ka, need on roomlaste hauakambrid. Vesi on super ja koht ka. Mingid noormehed on kaheksajala välja püüdnud ja püüavad seda vastu kive tagudes söödavamaks muuta.

Tagasi sõidame mööda käänulisi külavaheteid läbi pisikeste asulate ja üsna igava maastiku. Õhtul hilja jalutame jälle linna. Süüa otsustame itaalia restoranis Vesuvio, oleme ühed viimastest klientidest. Joome väga head punast veini (16 €) ja sööme head toitu. Magustoiduks tuuakse roosasid viinamarju sealtsamast meie peade kohal rippuvatelt okstelt (väidetavalt!), aga igatahes väga head on. Pärast jälle jalgsi tagasi, aga polegi hullu – poole tunniga kohal.

Neljapäev, 18.oktoober

Magame kaua ja stardime alles kella 10 paiku. Fodele – El Greco sünnikoht. Apelsinisalud. Kahtlane ei-kuhugi-viivana tunduv kruusatee, mille ääres klooster, kuhu Ado üritab sisse piiluda, aga ei õnnestu. Lõpuks ikkagi jõuame suuremale teele, läbime pisikesi külakesi, aga needki muutuvad tüütavaks ja keerame Panormo juures kiirteele. Kimame Rethimnoni suunas, aga siis leiame, et ei viitsi ikkagi linna minna ja keerame otsa ringi. Otsime mereäärset söögikohta. Leiame paljulubava sildiga koha, aga selgub, et meri ja koopad ja kena rand on, aga söögimaja on selleks hooajaks tegevuse lõpetanud. Veel edasi st. tagasi sõites leiame Bali ja sinna me suundumegi. Ilus koht kõrgel kaldal ja all mere ääres ilus rand ning söögikohad. Einestame palmide all. Ujuma läheme alles kella 4 paiku, päevitame. Kividelt, millele ronime, avastame siilikud, aga õnneks peale ei ole astunud. Poole kuueks on meil päevitatud. Tagasiteel ostame tee äärest apelsine ja viinamarju – 10 € eest! Teeme “koduse” õhtu-istume oma rõdul, sööme juustu ja viinamarju, joome kreeka veini Ratsina

Reede, 19.oktoober

 Varakult üles ja teele. Suundume Lassithi platoole, mägede vahel udu ja ilmselt ka suits, sest üsna külm on ja põllumehed kaitsevad oma põlde. Bensiinijaht. Homo Sapiensi muuseumini jõudes avastame, et pilte teha ei saa, sest mälukaart täis. Muuseumisse ka ei saa, sest see pole nii varasel kellaajal veel avatud. Lassithi platool näeme tihedas udus piltidelt tuttavaid tuulikuid. Sealt sõidame edasi Agios Nikolause kaudu lõuna poole, väga ilus tee kõrgel mere kaldal kuni Ierapetrani. Sealt ostame uue mälukaardi.Jalutame promenaadil, naudime laineid, joome kohvi, sööme jäätist. Vees käime ka, aga ainult Ado ujub, sest mina kardan suuri laineid. Nüüd sõidame mereäärt mööda Sitia suunas, aga teeääred on räpased ja külakesed ilmetud. Söögipeatuse teeme siiski täitsa vee ääres Kontsourases. Sitiasse jõudes näeme viita, mis ütleb, et Vai randa on ainult 26 km. Sõidame! Enne sinnajõudmist tahame jälle kloostrisse, aga see on piletiga ja meil raha autos – ei lähe!. Enne Vai randa jõudmist ilmuvad tõepoolest palmisalud, sõidamegi läbi palmimetsa – põnev! Teeristis ostame väikesi kohapeal kasvatatud banaane (istandus sealsamas kõrval), mis on väga head! Vai rand on aga nagu muinasjutt! Paneme oma märjad ujumisriided selga ja ujume jälle – seekord ma laineid ei karda, sest laine on suur ja vägev ainult rannal, kaugemal ujudes ei tunnegi. Naudime vett, päikest ja liiva poole kuueni, siis asume tagasiteele (umbes 150 km!) Ado muudkui kimab ja keerab – nagu rallil! Päikeseloojang mägedes on väga ilus. Kohale jõuame täitsa pimedas. Kui autot ära andma läheme, siis mehel juba tööpäev läbi, kuigi alguses ütles, et on iga päev vähemalt üheksani. Aga mis seal ikka – helistame. Auto kästakse jätta maja ette, uksed lukustamata ja võti mati alla. OK. Enne aga käime autoga veel linnas söömas. Valime oma esimese söögikoha, kus pererahvas sama ja tasuta magustoit ka sama. Tore!

Laupäev, 20.oktoober

Lendame koju

 

Mõned tähelepanekud:

mägedel kasvab kanarbik – täitsa meie oma

kurvide peal on autod põõsad siledaks “püganud”

bensiinijaamad pühapäeviti kinni

peaaegu kogu maa, ka mäeküljed, üles haritud, oliivipuud paistavad kaugelt nagu nupukesed põldudel

viimati oli vihma sadanud 10.aprillil (ja nüüd siis meie saime ka)

lemmiktoidud olid moussaka, gyros (lihalõigud taignal), stefanido (vasikaliha sibulaga)

 

 

 

Comments are closed.

Set your Twitter account name in your settings to use the TwitterBar Section.