Prantsusmaa 19.07 – 02.08.2009

Jälle autodega Euroopasse, seekord kaugeimaks eesmärgiks Provence st. Prantsusmaa. Reisiseltskonna moodustavad Lea ja Jaak ning meie Ado,Tõnise ja Jukuga, kumbki pere omas autos.

Pühapäev, 19.juuli

Alustame 6.45, ilm väga ilus. Esimene peatus Lätis Saulkrasti lähedal, kus leiame ilusa koha oma kaasavõetud hommikusöögi söömiseks. Muidu kõik kena, aga WCsse saab alates kella 10st. Kasutame siis sealsamas asuva bensuka WCd, kuigi see on tasuline ja tuleks maksata Läti raha, mida meil pole. Sobivad ka eurosendid, mida läheb vaja 50, aga meil sente pole, tagasi aga saame ainult Läti raha. Aga asi saab aetud… (Bensiini liiter maksab 0,697 latti)

Kell 11.30 jõuame Leetu. Sooja on 30°, aga kohe tuleb ka vägev äike ja padukas. (Bensiin maksab Leedus 3,55 litti)

Kell 15.10 meie aja järgi oleme Poolas. 5 km peale piiri on ilus uus koht, kus mõnus oma sööki süüa, aga WC jälle tasuline (1,5 zl) Siit järeldus – kaasa tuleb võtta läbitavate riikide peenraha, mis eelmistest sõitudest alles ja kodus sahtlis vedeleb! Bensiin maksab Poolas umbes 4,6 zl. Tundub, et seekord õnnestub sõita mingit uut teed mööda Varssavi kõrvalt, aga kuna TOM seda teed ei näita, siis avastame ennast varsti ikka kesklinnast. Seal aga on teeremont, mis ajab TOMi täielikku segadusse. Heade inimeste abiga leiame õige teeotsa ja varsti olemegi linnast väljas suunaga Wroclavi poole. Öömajaks valime teeäärse lossi, kus saame 2 tuba 100 € eest.

Selle päevaga oleme üsna kaugele jõudnud, sest tavaliselt ööbime enne Varssavit.

Esmaspäev, 20. juuli

Uhke ja rohke hommikusöök uhkes saalis. Kell 9 asume teele, nina Katowice poole, varsti suunaks Praha ja siis hoopis Saltzburg. Juba kella kahe ajal ületame Cieszynis piiri ja olemegi Tšehhimaal, kiirtee on väga hea. Brno lähedal näeme tee ääres Macrot ja otsustame vett ostma minna. Selgub aga, et selleks peaksime omama mingit spetskaarti, et sinna poodi üldse sisse saada.

Hoolimata sellest on Tšehhimaa väga maaliline, lõunapoolses otsas käib juba viljakoristus. Enne Austriasse jõudmist jääme Znoimo lähedal öömajale. Leiame pisikese kämpingu, kus on väikesed majakesed ja ka telkimise võimalus. Meie pere valib majakese. Süüa keedame õue peal, grillime vorste ja teeme kartuliputru. Hämaruses saabub Tõnis, kes siiani kuskil pildistamas oli ja võtab kohe istet grillvorstide kõrval, aga nii õnnetult, et maandub täpselt rasvaloiku, mis vorstidest tilkunud oli. Ja tema ainukeste suvepükste tagumik on paksult rasvaga koos! Ega muud üle ei jää, kui püüda kaasasoleva Fairyga püksitagumik sisse hõõruda ja loota, et see püksid päästab. Õnneks nii ongi ja hommikul saab puhtad püksid jälle jalga. Pimedas teeme tiiru meie pisikeses “kodulinnas” Havranikys ja avastame omapärased majapidamised, kus majad seisavad külg-külje kõrval tee ääres, aga läbi maja läheb suur kaarega kõrge värav, mis viib siseõue ja kus tundub olevat isegi loomapidamine.

Teisipäev, 21.juuli

Hommikul vaatame üle lähedalasuva sõjaaegse punkri (sisse küll ei saa, sest liiga varane kellaaeg).

Selgub, et just siinkandi lagedatel väljadel olnud II maailmasõja ajal tõsised lahingud. Ja kohe olemegi üle piiri Austrias. Vinjetti ei osta, sest saame teada, et see on vajalik ainult kiirteedel sõitmiseks. Valime ilusad käänulised ja aeglased teed ja varsti oleme läbi sõitnud peaaegu kogu Austria loodeosa paralleelselt Tšehhi piiriga. Ja varsti ei tundu enam üldse eriti ilus olevat, kõhud ka tühjad. Teeme söögipeatuse väikelinn Freistadti lähedal. Sealt Linzi poole aga läheb maastik väga põnevaks ja sealt edasi Saltzburgi poole muudkui ilusamaks. Õhtuks jõuame ühe Saltzburgi-lähedase järve äärde, aga kas see on Attensee, Fuschlsee või Wolfgangsee, jääbki selgusetuks. Igatahes järveäärses kämpingus (kuigi aiast väljaspool) me selle öö veedame, ujumaski käime.

Kolmapäev, 22.juuli

Kohe kui hommikused toimetused tehtud, elamine kokku pakitud, sõidame Satzburgi. Naudime jalutamist ilusas vanalinnas ja sõidame tõstukiga üles lossi juurde (hind 10.50×4), kust avaneb suurepärane vaade kogu linnale ja selle ümbrusele, loss ise ka põnev. Sooja on juba 30° Ostame tänavalt sealseid väikesi pitsakringleid.

Kuskilt on meil teadmine, et lähikonnas peaks asuma üks Hitleriga seotud vaatamisväärne koht, aga me ei tea ei selle nime ega ka asukohta. Sellest hoolimata tahaksime sinna minna ja lahkete inimeste abiga suudame varsti leida õige teeotsa Kotkapessa, mis asub hoopiski Saksamaal, kohas, kus riigipiir teeb väikese jõnksu Austria alale. Usume, et nüüd pole muud kui ainult autoga üles mäkke sõita. Tegelikkuses aga näeb asi välja nii, et saame võtta ainult mõned väiksed tõusud ja juba oleme sunnitud autod suurde parklasse jätma. Nüüd tuleb osta bussipilet (a`15 €), istuda õige numbriga bussi. Ja siis asuvad kõik 5 bussi korraga teele, mis kerib ja kerib ülespoole, ikka Kotkapesale lähemale. Kui väljume, tuleb ennast allasõiduks kindlaksmääratud kellaajaks bussile registreerida. Ja ega me veel üleval pole! Järgneb teekond läbi niiske ja jaheda tunneli ukseni, mille taga ootab kuldsete kaunistuste ja peeglitega lift, mis lõpuks Kotkapesani tõuseb. Oleme 1830 m kõrgusel, sooja on umbes 20° ja ringi vaadates tundub, et oleme tõesti maailmavalitsejad. Vaated on lausa hingematvad!

Kui jälle all oleme, teeme väikese tiiru imeilusas Berchtesgadeni linnakeses. Saksamaal on selleks korraks käidud, varsti oleme jälle Austrias ja otsime Loferis toidupoodi. Kui siis meile üks juhatatakse, lisatakse, et seegi suletakse 5 minuti pärast. Jooksuga autodesse ja näidatud suunas minema! Pood on tõesti olemas ja jõuame uksest sisse hüpata. Imekähku on kõik vajalik ostetud ja poest väljudes särab vastu vikerkaar -imeline! Ja vihmagi on selle lühikese aja jooksul jõudnud sadada! Autosse jõudes avastame, et polnud minnes tähelegi pannud, et lukustasime Tõnise autosse. Tema oli tunnistajaks, et vahepealne vihm olnud lausa padukas. Lähedusest leiame mägede vahelt kiire mägijõe kaldalt kena kämpingu. Kui elamine valmis seatud, panevad mehed õlled külma -nimelt jääkülma kärestikujõkke.

Mugavusi on siin igasuguseid, nimelt nii moodsaid pesuruume pole me siiani kuskil kohanud. Öösel aga üllatab meid kõva tuul, mis lennutab õue jäetud laudu-toole ja muud kraami, nii et hommikul on tegemist, et kõik üles leida.

Neljapäev, 23.juuli

Suund Vaduzile. Algul sõidame mööda tavalisi teid, et ilu näha ja mitte teemaksu maksta. Kui pärast mitmetunnist ilu oleme läbinud umbes 60 km, saab isu täis ja valime ikka kiirtee. Küll see Austria on ikka pikk soolikas! Alles kella 4ks jõuame Lichtensteini, sooja on 31° Pealinnas Vaduzis on ilm pilves, aga väga soe. Seal võtavad meid vastu jalgpallifännid, keda on täis kogu linn, eriti joogikohad. Kisa-kära ja laulujoru kostab kõikjalt, lippudega on kaetud skulptuurid, maas vedelevad tühjad õlletopsid. Sellest hoolimata naudime seda ilusat ja omapärast väikest linna, kõnnime jalakäijate tänaval, imetleme, kui oskuslikult on kaasaegne arhitektuur sobitatud vanade ehitiste hulka.

Šveitsi jõuame vihmaga. Ilus järv Wallensee jääb tee äärde ja kämping ka, kuid kui telkimiskohta küsime, siis peremees ei soovita küll sellise tuule ja vihmaga mitte mõeldagi telkimise peale. Otsime järgmist. Sealgi öeldakse, et ööseks on lausa tormi lubatud ja nemad küll ei soovita telkida. Teeäärses hotellis kohti pole. Ja siis satume mingi koguduse külalistemajja Quartenis, kus vastuvõtjateks lausa nunnarüüs naised. Inglise keelt seal ei räägita, küll aga prantsuse ja saksa, mida meie ei mõista. Ühise keele ikkagi leiame ja magamiskohad saame ka. Rõdul keedame oma pliidiga süüa.

Reede, 24.juuli

Hommikul avastame, missugused suurepärased vaated meie akendest avanevad, kuidas udu mägede vahel liigub ja kui ilus on mägedevaheline järv. Söögisaalis selgub, et ööbijaid on majas üsna palju ja peanunn käib iga laudkonna juures, uurides, kust tulek, kuhu minek ja ei tea mis veel. Meiega vestlus piirdub naeratuste vahetamisega, sest saksa keelt me ei mõista. Arvet tasudes selgub, et odav see ööbimine küll ei olnud (meie pere 2 tuba, hommikusöögiga, kokku 156.8 €), aga omapärane siiski.

Sõidame Berni suunas mööda väiksemaid maanteid, imetleme loodust ja hingame sisse ehtsat rammusat sõnnikuhaisu, naudime karjamaadelt kostvat tasast karjakella helinat. Arhitektuuri on siginenud vahvärk, kirikutornid on salenenud ja majade viimistlusmaterjalina on kasutusel mingi kivi, mis meenutab kalasoomust. Pikema peatuse teeme väikeses armsas linnakeses nimega Zug. Lõunasöögi kavatseme teha kuskil maantee ääres, aga selleks sobiva koha leidmisega oleme tõsiselt hädas, sest tasast pinda, kuhu mahuks kaks autot ja kaks lauakest, on võimatu leida-kogu aeg on mägine. Vaesed kohalikud põllumehed-eks hari põldu siin mägede vahel! Lõpuks asutame ennast ühe kurvi peal kellegi puuriida kõrvale.

See teeb möödujatele palju nalja. Kohalikud talumajad paistavad silma oma suurusega, need on mitmekorruselised, paljude väikeste akendega, aknaluukidega, laiade räästaalustega ja paljude rõdudega, mis on üleni lilli täis. Väga romantiline! Berni lähedusse jõudes hakkab sadama ja otsustame vihmaga mitte linna minna. Hakkame ööbimiskohta otsima imeilusa Thuni järve kaldal. Kasutame ära hetke, kui vähem sajab ja saame oma elamise püsti pandud kämpingus Interlaken-Thunersee. Vihmahoogude vahel teeme süüa. Nõusid pestes jääme äikese kätte.

Laupäev, 25.juuli

Ärkame ilusa ilmaga ja avastame, et meid ümbritsevad kõrged mäed, mida õhtul vihmaga nähagi polnud. Kui hommikused toimetused tehtud, suundume Trümmelbachi koske vaatama (hind 11CHF nägu, st 50€ 6 pileti eest). Kosk on võimas! See asub mäe sees, koosneb 10 kosest, mis saavad oma vee umbes 4 km kõrgusel asuvatest jääliustikest ja ongi ainus omataoline Euroopas.

Kuna eile jäi Bern vaatamata, siis otsustame seda täna teha. Tee ääres söögitegemispeatus, seekord lõbumaja läheduses. Alguses lõõbime niisama oma meeste kallal, kelle tähelepanu püüavad võita lähedalasuva maja neiud, aga hiljem saame kahtlustele kinnitust ka hoonel asuva sildi järgi. Bern asub Aare jõe kaldal 525 m kõrgusel ja on kõige kõrgemal asuv pealinn Euroopas.

Kena rahulik linn (umbes 130000 elanikku), kus tegime väikese tiiru ja vaatasime ka kellatorni kuulsat kellamängu, mis aga erilist muljet ei avaldanud. Pildilejäänud purskkaev linnaväljakul tekitas elevust, eriti laste hulgas, sest see tekkis ja kadus üsna ootamatult lausa tänavakivide vahelt. Berni kuulsaid karusid me vaatama ei läinud
Berni üks sümboleid on ka majade äärtes olevad võlvialused, mille kogupikkuseks on ca 6 km ja mis kaitsevad nii kuuma päikse kui ka vihma eest.

Berni kuulus kellatorn on lisaks kellatornile toiminud ka nii valvetorni kui ka vanglana. Lisaks tavapärasele kellale ning kõikvõimalikele viguritele ja kujukestele, mis täistunnil tsirkust tegema hakkavad, on eraldi pind ka astronoomilisele kellale. Omal ajal elas Bernis ka Albert Einstein ja väidetavalt olevat see kellatorn aidanud tal välja töötada oma kuulsat relatiivsusteooriat. Samas linnas on ka tema majamuuseum.

Ja nüüd Prantsusmaa poole, mööda kiirteid. Oleme küll alles Šveitsis, aga umbes Bulle läheduses muutub äkki kõik prantsuskeelseks. Kell 20.20 tervitame Prantsusmaad. Suundume üle mägede Chamonix` poole ja mida kõrgemale me mäekülge mööda kerime, seda madalamaks temperatuur läheb. Teeme lõdisemispeatuse. Allapoole jõudes kraadid küll kerkivad, aga mitte eriti. Kämpinguomanik lohutab, et ega öösel alla 0° ei lähe!

Pühapäev, 26.juuli

Ärkame lõdisedes, ikka üsna külm oli. Hakkame ruttu süüa tegema ja kohvi keetma, et sooja saaks. Tõnis aga tuleb juba kuskilt mägedest pildistamast. Ta oli juba üsna varakult läinud ja päikesetõusu ajaks oli ta juba päris kõrgel mäeküljel, kust sai ilusad pildid nii meie laagrist kui ka ümberkaudsetest mägedest. Kõige toredam oli aga see, kuidas ta sinna kõrgele mäeküljele sai – nimelt põgenedes koerte eest, kes teda juba laagri lähedusest taga ajama hakkasid. Päikese  käes kohvi juues sulame meiegi üles.

Nüüd on meil plaanis Mont Blanc vallutada. Piltide järgi arvame ta ära tundvat juba üsna pea, aga leida õiget kohta, kust talle läheneda, polegi nii lihtne. Lõpuks leiame tõstuki, millega saab 1800 m kõrgusele (hind 12.90 € nägu) ja sealt sõidame edasi hammasraudteed (tramway) mööda rongiga 2372 m kõrgusele (hind 14.90 € nägu). Ja sellelt kõrguselt ronime muidugi veel kõrgemale. Vaated on võrratud! Mont Blancini me muidugi ei küüni, aga ka sellel kõrgusel on sõnulseletamatu tunne. Sealsamas lähedal on liustik ja sealt tuleb suure mürinaga alla laviin!

Õhtul kella 6ks oleme Annecys. Milline võrratu linnake väikeste kanalite ja järvega! Õhtupäikeses mõnulevad inimesed tänavakohvikutes, järveäärses pargis aga on pühapäevaõhtune vabaõhudancing… Meie aga lahkume, sest vaja kuskil ööbimiskoht leida. Natuke linnast väljas satume teeäärsesse kämpingusse “Le Verger”, kus lahke perenaine meid sisse kutsub, kuigi meie arvates ei mahu sinna enam kedagi. Aga mahub küll – meie jaoks on “kanaaias” head kohad.

Esmaspäev, 27.juuli

Sõidame Albertville`i suunas. Kõrged mäed on asendunud laugjamate ja vanematega, pikalt sõidame justkui mingi kindluse müüri ääres, aga seda seina on kümnete kilomeetrite jagu. Nn. Napoleoni teed mööda Nice`i (Nizza) suunas sõites muutub jälle maastik, ilm on kuum ja vaated võrratud. Tee ääres palju õunaaedu, kus puud on kaetud tiheda võrguga; käimas on viljakoristus. Sisteronist alates ilmuvad vaateväljale küpressid ja maastik hakkab üha rohkem sarnanema piltidel nähtud Provence`ga. Lavendliväljad – kahjuks küll õitsemise lõpetanud! Kämpingu leiame Castellane`i lähedal Verdoni jõe ääres. Tõnis ja Juku käivad mägedes kotkaid pildistamas.

Teisipäev, 28.juuli

Verdoni kanjonis, mida loetakse maailma suuruselt teiseks kanjoniks. Kitsas käänuline tee mäe ja jõe vahel, kohati nii madal, et kõrgemad matkaautod tekitavad ummiku, sest ei mahu teineteisest mööda. Parkimiskohti vähe ja selle ajaga, mis koobastes käimisele kulub, on Lea ja Jaagu autole juba trahvikviitung välja kirjutatud. Kanjonist välja saanud, sõidame kõrgel mäe otsas asuvasse külla nimega Rougon. Peaaegu püstloodis teed mööda külla jõudes tervitavad meid esmalt ratsanikud, turistid, kellele sellist meelelahutust pakutakse, aga see mõjub väga ehedalt ja romantiliselt.

Lõunatame väikeses asulas nimega Greoliere, kus meeldiv meesterahvas meile rahvuslikke toite serveerib. Roogi oodates jälgime, kuidas varblaseema oma pojale lendamist õpetab.

Nizza poole liikudes ilmuvad aedadesse õitesse mattunud bugenvillead ja oleandrid, mõnikümmend kilomeetrit enne mereni jõudmist ka palmid. Pealelõunal kell 4 tervitab meid Vahemeri ja sooja on 31°. Kuulsate ja ilusatega promeneerima me ei lähe, sõidame hoopis Monacosse, kuhu jõuame umbes tunniga. Autod pargitud, jalutame nii all-linnas kui ka üleval printsi juures, keda küll ilmselt kodus ei ole, aga naudime vanalinna ja toomkirikut.

Enne lahkumist käib meespere ujumas ja ärasõidul teeme tiiru ka kasiino läheduses. Kiirteed mööda tagasi sõites leiame kämpingu Parc Saint James Le Sourire Villeneuve Loubet`s, seekord koordinaate sisestades. Ise saame omale platsi otsida, pesuruumid sooja veega küll olemas, kuid veidi lohakas tundub kõik olevat, aga saame hakkama.

Kolmapäev, 29.juuli

Kihutame kiirteid mööda Aix-en-Provence`i poole, maksame kahel korral teemaksu. Linna jõudes sooja 35°. Tiirutame mööda vanalinna, otsides parkimiskohta. Lõpuks leiame parkimismaja, kus ruumi väga napilt. Palavus on tappev ja linna nautida ei suuda, kuigi tegemist Cezanne`i linnaga. Külastame linnast väljas asuvat kunstniku ateljeed, aga vaatamata jäävad kahjuks vaated Sainte-Victoire`i mäele, mida Cezanne nii palju kordi maalinud on. Sõidame Arles`i, lootes seal-olekut rohkem nautida. Jälle õnnestub vanalinna kitsad tänavad autoga läbi sõita ja lõpuks parkimismaja katusel koht sisse võtta. Linnas tuiame aga täiesti ajuvabalt, sest lisaks palavusele on nüüd ka kõhud jõudnud tühjaks minna ning üksmeelt leidmata ei suuda ka söögikoha suhtes otsust langetada, seda enam, et õige õhtusöögi söömiseks on kellaaeg liiga varane. Lahkume linnast tujutult ja asume kämpingut otsima. Selle leiamegi üsna Arles´i lähedalt, kämping Raphaelles. Kui telgid püsti, toidud tehtud ja kõhud täis, naudime veini.

Neljapäev, 30.juuli

Sõidame Avignoni poole, tee viib läbi plataanialleedega väikeste külade. Külastame kuulsat akvedukti Pont-du-Gardi.

Käime paavstide ja teatrilinnas Avignonis. Teeäärsest väikesest veinimõisast Grignanis ostame veini kaasa. Lõunasöögiga jälle probleemid. Meie kõhud lähevad tühjaks umbes kella 3 paiku, aga Prantsusmaal võid sellisel ajal ainult mingit näksimist leida, sest lõunasööki pakutakse  umbes kella kaheni ja õhtusööki alles alates kella 7st.

Sõidame siis söömata edasi, imetledes viinamarjavälju ja lavendlipõlde, sooja 30-31° Kämpingu Belle Rive leiame lausa Rheini jõe äärest, aga vette minna seal pole võimalik. Kui elamised püstitatud, sõidame autodega lähedalasuvasse asulasse Condrieu`sse, ikka lootuses, et süüa saame. Leitud Kreeka söögikohta me sobivaks ei pea ja valime üsna kahtlases ümbruses asuva vabaõhurestorani, kus toidud on head, aga muu jätab soovida. Kämpingu-tädi oli meid hirmutanud, et peale kella 10t enam autoga väravast sisse ei saa, nii me siis saadame poisid autodega kämpingusse, ise kõnnime pärast jalgsi järele.

Reede, 31.juuli

Hommikul teatab TOM, et asume kodust “kõigest” 2642 km kaugusel. Ja pühapäeva õhtuks, õigemini esmaspäeva varahommikuks peame kodus olema, sest Jaaku ootab töö ja Tõnist sõbrad, et asuda Soome kaudu varavalges teele Norra poole. Nii me siis kihutama hakkame. Läbi veinipiirkonna La Cote Rhone  ikka põhjapoole. Kella poole kolmeks oleme Saksamaal. Sealsed kiirteed on küll tasuta, see-eest aga väga närvilised ja ebameeldivad, kuid valikut pole. Kella 7 paiku otsustame enne öömaja otsimist veel umbes tunnikese sõita, siis aga istume poolteist tundi ummikus. Kui sellest pääseme, keerame kiirteelt maha. Mitmete küsimiste peale leiame küll kämpingu, aga see on ainult karavanidele. Lahkelt asuvad meile appi üks noormees ja neiu, kes helistavad läbi kõik oma tuttavad, käivad meiega kohalikus marketis asja uurimas ja lõpuks viivad meid tuttava vanadaami juurde, kes peab metsade vahel külalistemaja. Seal saame kaubale ja oleme väga tänulikud abistajatele.

Laupäev, 1.august

Stardime varakult, kuna koduni on veel 1957 km. Eileõhtune bensiinimure ka murtud, sest esimene bensukas avatakse kell 8. Kihutame muudkui põhja poole, kuigi meie meelest võiks juba paremale hoida, aga täidame TOMi käske. Lõuna paiku avastame, et TOM suunaks meid koju lausa Kaliningradi kaudu. Käsime tal minna Lomza kaudu, aga kilomeetreid ikka veel 1600 ringis. Berliini külje alt keerame lõpuks Poola poole. Enne veel kui 16.55 Poolasse jõuame, teeme Saksamaa pinnal kohvijoomise peatuse. Poolas sattume järjekordselt ummikusse. Kui sealt lõpuks pääseme, sõidame uhkelt mööda uut kiirteed, makstes selle eest lausa kolmel korra 11 zl. Kiirtee äärest leiame kella 10 paiku hotelli Oskar, kus rõõmsalt öö veedame.

Pühapäev, 2.august

Nüüd siis koduni veel umbes 1100 km! Kiirtee lõpeb umbes 100 km enne Varssavit. Sinna jõuame kella 11 paiku ja sel kellaajal õnnestub linnast kiiresti läbi sõita. Ja nii me kihutame, kell 17 meie kella järgi oleme Leedus, peatuse teeme ka 19.km-l, 20.25 ületame Läti piiri ja kell 23 oleme Eestis. Kauguses paistab äike, aga meie vihma ei saa ja kell 1 (juba esmaspäeval) oleme kodus. Tõnis hakkab kiiresti asju pakkima, et mõne tunni pärast lasta Kaarlil ennast Tallinna sadamasse viia, et sõpradega Norrasse minna. Enne aga tuleb minul veel juuksurit mängida, et noormees väga hirmuäratavalt karvane poleks.

 

 

Comments are closed.

Set your Twitter account name in your settings to use the TwitterBar Section.