Sri Lanka 18.-28.märts 2010

Raha sri lanka ruupia LNR   1 EEK~10 LNR   114 LNR=1$=11,4865 EEK

Sri Lanka tähendab tõlkes õnnemaad. Ta asub India lõunatipust ainult 20 km kaugusel, ekvaatorini on 644 km. Võrratu looduse poolest võib Sri Lankat nimetada maapealseks paradiisiks, aga  oma kuulsuse võlgneb ta ka seal kasvatatavale ja maailma parimaks peetavale (tseiloni) teele. Eestist natuke suurem (65 600 km2), 19,5 milj. elanikku, räägivad tamili ja singali keeli, ka inglise keelt, sest endine Briti koloonia.www.srilankatourism.org või www.tourslanka.com

Neljapäev, 18.märts

16.15 lendame Londonisse. Pagas õnnestub vormistada Tallinnast otse Colombosse. Londonis maandume Gatwickis S terminalis, edasi aga lendame Emirates firmaga N terminalist. Et ühest teise jõuda, tuleb leida buss ja selle peatus. Esmakordselt puutume kokku vasakpoolse liiklusega, mis väljendub selles, et buss peatub “vales” tee servas ja avab ka uksed “valelt” poolt. Vormistame ennast Dubai lennule ja pärast suurt tassi kohvi suundume oma väravasse. Seal tungleb tohutu rahvamass. Peagi avastame, et kogu seda kampa ei lastagi korraga lennukile, vaid kuulutatakse välja pealeminek tsoonidele A, B ja C. Leiame ka oma piletitelt lisaks istekoha numbrile veel tähe E. Õhk läheb ootamisest paksuks. Natuke veel oma “tähe” ootamist ja olemegi lennukis.

See on võimsam, suurem ja laiem kui need, millega varem oleme lennanud. Istmete seljatoe sees on ekraanid, millelt võimalik marsruuti jälgida, filme vaadata, muusikat kuulata ja veel igasuguseid asju toimetada. Enne õhkutõusmist ulatavad kaunid stjuardessid kõigile reisijatele kandikult kuumad niisked rätikud. Piilume kaasreisijate poole, et aru saada, mida nendega peale hakata. Asi selge – rätikuga tuleb nägu ja kaela higist puhtaks nühkida. Väga mõnus tunne! Ja kogu lend väga mõnus – saame kahel korral süüa, õhtusöögi juurde kuulub ka vein, ööseks asendub salongi ere valgus maheda tähistaeva-valgusega. Varahommikul (kohaliku aja järgi kell 7, kodune kell alles 5) Dubais, lennanud oleme 7 tundi ja umbes 5500km. 1 nael£=17,2479 EEK

Reede,19.märts

Dubai külastus piirdub lennujaamaga. Aga ka seal on, mida imetleda – suured klaas-ja metallpinnad, toasuurused liftid, vulisevad ojad, talveaiad, rikkad valgesse riietatud naftašeigid naistele ehteid ostmas ja veel hästi palju igasugust muud rahvast, pampe ja pakke. Rõõmustame, et meie kohver elab oma elu ja seikleb ilma meiepoolse sekkumiseta loodetavasti samas suunas kui meiegi, igatahes saame meie rahulikult lennujaamas paar tundi aega parajaks teha, kuni suundume jälle Emirates lennuga Colombo poole. Lennukis istudes ootame väljalendu umbes tunnikese, aga siis tõuseme õhku. Seekord on meil vedanud ja istume akna all. Tänu sellele saame ära näha kõik Dubai suur-kõrgehitised (alles on valminud maailma kõrgeim hoone üle 800 meetri küündiv Burj Dubai) ja imestada, kui lage kõrb see Araabia poolsaar ikkagi on! Seljatoe-ekraanilt lennu kulgu jälgides muudab mind veidi rahutuks see, et sihtkohaks on  Male ja ka saabumise aeg on vale. Lõpuks mõtleme välja, et ilmselt on tegu vahemaandumisega Maldiividel. Ja nii ongi – maandume imeväikesel rohe-rohelisel üleni muruga kaetud saarel, mis on merega peaaegu samal tasapinnal. Maandumiseks ikkagi üks väike asfaldiplats leidub. Enamus reisijaid meie umbes 500st inimesest väljub, aga päris ainsatena me siiski lennukisse ei jää. Ja äkki tuleb nagu tirtsuparv pisikesi tumedanahalisi tegelasi, kes asuvad kibekiiresti lennukit koristama. Kui nad on lahkunud, võtame peale mõne uue reisija ja tõuseme jälle õhku. Nüüd veel 1 tund ja 40 minutit lendu. Imeilus päikeseloojang! (Kodus on kell sel ajal 15.00) Pimeduse saabudes sähvivad mõnel pool välgud. Maandume tund hiljem kui sõiduplaan ette näeb, aga muidu on kõik korras. Kohvergi on saabunud koos meiega! Ja et meil oleks natukene enesekindlam tunne, vahetame lennujaamas mõned sajad ruupiad. Juba üsna tühjaks jäänud ooteruumis ootab meid lillevanikutega härrasmees, kes osutub meie kohapealseks giidiks-autojuhiks ja palub end kutsuda Lal.

Vastu võtab meid niiskus ja palavus – just olevat vihmasadu lõppenud. Laseme ennast sõidutada Negombos asuvasse hotelli nimega Golden Star Beach Hotel. Lepime Laliga kokku homse kohtumisaja ja jääme omapead. Asjad ruttu tuppa ja kohe merd otsima! Ja selgub, et olemegi lausa rannas… Hämaras märkame liiva peal ringi sebimas pisikesi krabisid, keda peame skorponideks ja väldime neile peale astumist. Ega neile polegi võimalik peale astuda, sest nad on imekiired ja osavad, liikudes igas suunas korraga. Hiljem barmaniga juttu vestes saame teada, et tegemist on krabidega ja karta pole neid vaja.

Laupäev, 20.märts

Ärkame kell 7 ja käime hommikust söömas. Siis kohe randa, väga palav on. Uurime sadu väikesi augukesi liiva sees, mis on krabide kodud. Liivale on tõmmatud kohalikke paate, mis on väga teistsugused meie omadega võrreldes, justkui toed oleksid külje peal.

Jalgupidi proovime vett ka -väga soe. Kell 9 saame kokku Laliga, tõstame oma kodinad autosse ja asume teele Sigiriya poole. Mina istun ees vasakul, aga mitte rooli taga – Sri Lankal ju vasakpoolne liiklus! Algul on küll väga võõras tunne ja iga kurvi tagant välja lendavad sõidukid tunduvad hullumeelsed olevat. Ado laiutab tagaistmel.  Elevant tuleb vastu, kandes mingisugust oksa. Siinseid elevante kasutataksegi tihtipeale tööloomadena nagu meil hobuseid kasutati.

Ja nüüd läheme elevandiga sõitma. Redelist tuleb üles ronida, et elevandi selga saada. Elevandi seljas on tekkidega kaetud platvorm, millel istet võtame. Läbi tekkide on tunda, kuidas elevandi seljalihased liiguvad. Sammume pikka maad läbi metsa, söödame elevanti banaanidega, vaimustume loomadest, keda mööda lippamas näeme ja püüame pildistada meie peade kohal puu otsas lõbutsevaid ahve. Jõuame jõe äärde, mille nimeks Habarana. Elevant sumab üsna sügavas vees, aga meil õnnestub kuiva nahaga pääseda. Tagasiteel on usinad “elevandipoisid” meile lootose lehtedest kübarad ja vartest kaelaehted valmistanud. Oh seda ilu… Kui jälle rõõmsalt kindlal maal oleme, soovitab Lal lisaks rohketele tänusõnadele poistele raha ka anda. Nii me teemegi.

Enne kui siidipoodi läheme, turgutame ennast väga maitsvate värskete mahladega (keskmiselt 120 LNR klaas ketibaarides nimega Juiceez). Siidipoes teeme pisikesed ostud, sest pakkujad on tasemel, sobitavad ja kiidavad, kuni tundub võimatu lahkuda ilma ostuta. (Sall hinnaga 2000 LNR on igapäevases kasutuses ja see on tõesti osutunud väga heaks ostuks). Pealelõunaks jõuame Sigiriya hotelli, kus saame natuke vaba aega basseinis ujumiseks. Õhtu eel sõidame autoga ümber kuulsa ja kummalise Sigiriya mäe. See on 180m kõrge platvormikujulise tipuga kaljunukk, mille tipus 5. sajandil ehitatud kuningapalee varemed, seintel sajanditetagused kaljumaalingud. Sigiriyast räägitakse ka kui 8. maailmaimest. Üles viib spiraalselt ümber mäe keerduv metalltrepp, aga giid laidab ronimise mõtte maha, sest aeg hiline ja trepid kõrged, palavusest rääkimata. Tiirutame siis autoga ümber mäe, imetleme meid ümbritsevat džunglit ja teeäärseid väga-väga vanu ja suuri puid, mille vanadest kändudest on saanud termiidipesad.

Koolimajast möödudes räägib Lal sellest, et emad-isad on mures lapsi üksinda kooliteele saates, sest ümbruskonnas on metsikuid elevante, kes aeg-ajalt lapsi ründavad. Tema ütlus, et elevandi eest juba ära ei jookse, tundub uskumatu. Pimedal ajal (päike tõuseb 6 paiku ja loojub enne 7) ei soovita ta ka meil jalutama minna, seda mitte elevantide pärast, vaid usside hirmus, sest Sri Lankal on mitmeid suuri mürgiseid madusid, kes ilmuvad teedele just pimedas. Ja mitte ainult teedele. Ta räägib loo, kuidas ta oma kodus võitles mürgise maoga, kes oli ennast sisse seadnud tema vannitoas. Lal võitis, aga see ei olevat olnud meeldiv elamus. Ka oma aias on ta kord samasugust elukat kohanud. Hotellis tagasi olles ei ole meil miskit isu jalutama minna, nagu me igal teisel maal teeksime ja läheme hoopis oma Sigiriya-nimelise hotelli restorani sööma. Maitseme igasuguseid kohalikke roogi ja tunneme end mõnusalt. Pudel head punast veini (Furia Red) kuulub ka asja juurde. Hiljem arvet saades avastame, et vein on maksnud peaaegu sama palju kui söök kahele (vein 2450, söök 3000 LNR)

Pühapäev, 21.märts

Hommikusöök söödud, teeme hotelli aias tutvust umbes meetrise varaaniga, kes ennast rahulikult pildistada laseb. Lali saabudes püüame hotelli valvelauas kaardiga tasuda oma eileõhtuse söögi-joogi eest, aga sellest kujuneb väga keerukas ja aeganõudev protsess, mis lõpeb sellega, et Lal laenab meile puuduoleva sularaha ja lahkume. Lal imestab, kuidas meil õnnestus nii suur arve tekitada, aga kuuldes veiniostust, seletab ta, et neil ongi sissetoodud alkohol (k.a.veinid) kallis ja eriti veel söögikohtades. Sõidame läbi lopsaka looduse Kandy suunas. Üle tee moodustub nagu katus suurte puude võradest (mara, maara?) Puidutöökojas näeme, kuidas kohalikud meistrid erinevatest puuliikidest (tiikpuu, must eeben, kuningeeben) põnevat mööblit valmistavad ja kujukesi nikerdavad.

Omaette põnevad on kõikvõimalikud värviliste maalingutega maskid, millest igaühel oma ülesanne täita ja kurje vaime eemal hoida. Suurtel Jak(Jack) puudel ripuvad üleval kõrgel tüve küljes hästi suured viljad  (jack-fruits. ) Vähemalt üks selline puu pidi kasvama iga pere aias, sest selle viljast saab vaesem pere söönuks. Poolvalmina keedetakse seda nagu juurvilja, valmina söödav nagu puuvili. Vürtside aias (Spice Garden) tehakse meile põhjalik ringkäik kõikvõimalike Sri Lanka puude-põõsaste vahel, mida kuidagimoodi kasutada saab. Näeme kaneelipõõsast (kasut. kuivatatud koort ja pressitakse õli), nelki (kasutatakse kuivatatud alles avanemata õiepungi), kardemoni, ingverit, kookospalme (kasutatakse ära kogu vili, lehed ja puit), kautšukipuud, sandlit jne., jne. Kõik on väga huvitav ja igasuguseid kreeme-õlisid tupsutatakse meilegi peale, tehakse isegi massaaži.

Abi saaks absoluutselt kõigi hädade-haiguste vastu, ole ainult mees ja osta… Hiljem Lali käest küsime, kas tema kaasmaalastel üldse tekib kunagi vajadus arsti või apteekrit külastada, sest kõik raviv-abistav on ju käeulatuses. Ta ütleb ohates, et see on ju lihtinimese jaoks liiga kallis! Kuldset templit varjavat mäekülge kaunistavad munkade read, mis lähemal silmitsemisel osutuvad kujudeks, aga mulje on väga efektne. Mungad pidavat eluks vajama ainult kaheksat asja – niit, nõel, leib, kauss, raseerimisvahend ja mungarüü, mis koosneb kolmest osast.

Külastame ka üht koobastemplit (Rock Cave Temple) Dambullas, kus on üsna jumalavallatud seinamaalingud. Hotell Thilanka Kandys, mäe otsas, põnev sopikestega vana hoone, meie rõdult avaneb vaade järvele.  Rõduukse kleebis hoiatab ahvide eest!? Enne  linnaskäiku ujume mõnuga oma hotelli basseinis. Õhtul  viib Lal meid lähedalasuvasse kultuurikeskusesse rahvuslikule õhtule, kus esitatakse maskitantse, rahvamuusikat põnevate pillidega ja mis lõpeb tuleneelajate ning sütelkõndijate etteastega. Maailmakuulsa Budda hamba (Temple of the Sacred Tooth Relic of Lord Buddha) jätame vaatamata ja imetleme seda kuldset ehitist läbi raudaia. Jalutame järveäärsel promenaadil, kust oleme sunnitud lahkuma puude otsas lärmavate vareste (kaarnate?) tõttu, sest pole just lihtne pääseda sitaläraka alla sattumisest. Ka nahkhiired (lendrebased) on seal väga suured, tiibade siruulatus umbes meeter. Söögikoha otsinguil satume väiksesse umbsesse restorani, kus pakutakse lahkelt võimalust soovi korral õues istuda ja tassitakse kiiresti punase linaga kaetud laud terrassile. Enne magamaminekut teeme veel väikese jalutuskäigu (linnas madusid ehk pole!) ja Ado sukeldub korraks basseinigi.

Esmaspäev, 22.märts

Ärkame koos ahvidega, kes on vallutanud meie rõdu. Kui kardina vahelt piilun, sikutab üks neist minu kuivamapandud ujumisriideid, lootes ehk endale sobivat leida. Kuna mul läheb riideid endalgi vaja, püüan kiire liigutusega ukse vahelt ujukad ära rabada. Mind nähes ahvid ehmuvad ja päästeoperatsioon õnnestub. Kui olen ukse jälle kinni pannud, tulevad ahvid tagasi. Nüüd oleme valmis läbi klaasi nende toimetamisi filmima ja pildistama. Ahve on täis lähedalasuvad suured puud, hotelli rõdud, mäekülg ning nad on tulnud lausa perekonniti, lapsed kaasas.

Pakume neile kommi ja jälgime, kuidas see paberist välja harutatakse ja nahka pistetakse. Ja ega nad väga sõbralikud ei tundugi, raputavad rõduust ja püüavad seda avada. Väga põnev hommik! (Ahve olevat siinkandis kaht sorti -red face brown, kuhu kuuluvad ilmselt ka meie sõbrad rõdul ja suuremad hallid langurid ehk languurid, kelle esindajatega kohtusime Sigiriyas).Teeme veel väikese tiiru Kandys, mõned pildid linna kõrval kõrguva mäe otsas istuvast Buddast ja koolilastest, kes ilusasti rivis õpetajate saatel kuhugi lähevad. Hämmastav, et koolivorm on neil lumivalge (suurematel tüdrukutel valge pluus ja sinine seelik, poistel sinised püksid ja erinevatel koolidel erinevat värvi triibuline lips), lisaks valged sokid ja jalanõud. Ise nad on tõmmud ja oma valgetes riietes väga ilusad! (Kooliaasta näeb neil välja selline: jaanuar – märts kool, aprill vaheaeg; V-VII kool, VIII vaheaeg ja IX-XI kool, XII vaheaeg.Tunnid algavad 7.30 ja lõpevad kella 1 paiku.)

Mägede poole edasi sõites jääb meile tee peale töökoda, kus batikat tehakse ja selles tehnikas värvitud asju müüakse. Ado on juba pikemat aega imetlenud kohalike meeste “seelikuid” ja kujutanud ette, kui lahe võiks sellisega palavas olla. Lali käest natuke maad kuulanud (et äkki on kohalikele solvav, kui valge mees seda kannab), ostabki ta endale batika-tehnikas sarongi, mis talle kohe ka selga seotakse.

Lal kiidab ja ütleb, et Ado on esimene tema turist, kes endale sarongi ostnud ja seda ka kannab. Igatahes Ado tunneb ennast selles väga hästi, ainult sidumisega on aeg-ajalt probleeme. Kalliskivide tehase muuseumis (Gem Museum and Lapidary) saame filmi vaadates selgeks, kuidas kunagi kaevandused töötasid. Praegu on asi küll arenenud, aga raske ja vaevanõudev on see ikkagi. Kalliskivide lihvimist saame lausa oma silmaga vaadata ja käega katsuda.

Ostud jäävad seekord tegemata. Nüüd annab Lal meile valida, kas tahame minna botaanikaaeda või elevantide varjupaika. Valime viimase ja jõuame Pinnawelasse ajal, kui elevandid on tulnud jõkke ennast turgutama. Väga võimas vaatepilt! Neid on seal 70 ringis, nii suuri kui väikesi. Kõik loomad pole seal orvud ja on varjupaigas (Pinnawela Elephant Orphanage) sündinud. Veesolekut naudivad nad tõeliselt, pritsides, puristades, pikali visates, kaljuserval turnides. Kui vanniaeg läbi, sammuvad nad läbi asula oma koju. Seal on eraldi “lasteaed”, kus teatud kellaajal neid söödetakse-joodetakse ning seda saavad ka turistid jälgida. Üldse on elevante kahte liiki – aafrika ja india(aasia) elevandid. Aafrika elevandid on suuremad, neil on suuremad kõrvad ja ka nende tiinus kestab kauem (24 nädalat).

Sri Lankas on india elevandid, väiksemad, 4 varbaga, väiksemate kõrvadega ja tiinus kestab 21 nädalat. Elevantidel on ainult 4 hammast, mis vahetuvad iga 20 aasta järel, neljal korral. Kui viimased on ära tulnud, uusi enam ei kasva, elevant ei saa närida ja sureb. Elevandi lapsed joovad 5 korda päevas 7 liitrit korraga, suured 100-200 l päevas, söövad samapalju kilogramme. Elevandile on võimalik selgeks õpetada 28 käsku. Isasloomade jooksuaeg on kolm kuud. Peremehed seovad nad selleks ajaks kettidega puude külge kinni, et nad jooksu ei paneks. Päeval elevandid meelsasti magaks ja seda oskavad nad teha nii püsti kui pikali. Öösel sööks. Varjupaiga elevantidest kasvatatakse tööelevandid.

Ja nüüd edasi džunglisse, kus ootab meid tõeline eksootika. Elamiseks on meil kanajalgadel onnike Kittulgalas Rafter`s Retreat. Majake asub paksus metsas jõe kaldal ja tundub olevat päris uus, täis mõnusat värske puidu lõhna. Oleme sellest väga vaimustatud, pildistame nii pesuruumi, mis on avatud jõe poole ja kemmergut, kus potil istudes võid metsikut loodust nautida. Lisaks kose mühale saadavad meid salapärased džungli hääled. Kõnnime jõe äärde. Seal on kohalik rahvas tegevuses – emad pesevad pesu ja seavad selle kuumadele kividele kuivama; lapsed pesevad ennast, seebitades end enne vettehüppamist sisse; juba puhtad poisid-tüdrukud teevad kärestikulises jões võiduujumist, kasutades ära kiiret voolu; vanaemad istuvad kaldal ja jälgivad rahulikult teiste toimetusi ning naeratavad rõõmsalt, kui püüama neid pildistada.

Meiesugustel kuivamaaloomadel ei tule ujumisest midagi välja, sest vool on liiga kiire. Õhtusöök valmistatakse ainult meile, mis serveeritakse põneval puujuurtest ja okstest kokku löödud terrassil, (ka mööbel on looduslikust materjalist) ja selleks on terve grillitud kala lisandite ja karriga (riisitoit erinevate lisandite ja maitseainetega, mis on kõik kokku segatud). Väga maitsev. Kui oma majakesse tagasi jõuame, avastame oma ehmatuseks, et meie elamine on meeldima hakanud tuhandetele imeväikestele sipelgatele, kes voorivad lausa pikkade ridadena meie toas. Põgeneme ja kurdame oma muret retseptsioonipoistele. Nad ei oska muud lahendust leida, kui et pakuvad meile teist onnikest. See on vanem ja veel ehtsam, vildakas ja krigisev nagu nõiamaja. Klopime ja raputame oma kotte-kodinaid nii palju kui suudame (et sipelgad välja saada) ja kolime ümber. Enne magamaminekut käime pimedas kärestikujões paljalt ujumas, saades idee mingitelt töömeestelt, keda nägime posti otsas lampi süütamas, trepist alla minemas ning pärast seda kostus alt jõeäärest vees lobistamise hääli. Kui nemad olid lahkunud ja tule kustutanud, panime meie tule jälle põlema, ronisime treppi mööda alla ja öine suplus saigi teoks!

Teisipäev, 23.märts

Hommikusöögi sööme jälle uhkes üksinduses ja jääbki selgusetuks, kas peale meie seal teisi elanikke ka on. Nüüd sõidame raftingule, istudes lahtises autokastis paat pea kohal. Paadipoiss tassib meie sõiduvahendi alla  Kelani jõe äärde, paneme vestid selga, kiivrid pähe ja asume teele. Türgi-raftingust on meil veel väga eredad mälestused, väike hirm nahas, aga seekord on kõik rahulik, oskaja paadipoiss olemas. Jõel on 7 kärestikku (rapids), mille läbimine on seekord naljamäng, isegi märjaks ei pritsi. Kärestike vahel on aega nautida jõeäärset lopsakat loodust ja tunda rõõmu rahulikust kulgemisest. Läbime 7-8 km, jupikese maad Ado ujub paadi kõrval ja lõpetame meile juba tuttavas kohas, kus eelmisel õhtul kõndinud olime. Teel olles pakkusime kohalikule naisele, kes “hääletas” jõe ääres, teisele kaldale viimise teenust ja selle eest saime temalt kingituseks ilusa suure papaia. Sellega džungliseiklus lõpeb ja sõidame Laliga kõrgemale mägedesse teeistandusi vaatama.

Maastik on tõepoolest muutunud, oleme umbes 2 km kõrgusel ja kõik mäeküljed kaetud teeistandustega. Selleks, et neid istandusi rajada, tuli muidugi palju metsa maha võtta. Külastame teetehast Pedro, mis on rajatud aastal 1885. Sissepääsu juurde jõuavad meiega üheaegselt teekogujad-naised, suured korvid seljal rippumas, kes sesavad järjekorras, et kiiresti oma korjatu üle kaaluda lasta. Et tehasesse ekskursioonile minna, tuleb panna ette roheline põll ja pähe sinine müts. Saame hea ülevaate kõigest, mis teelehtedega pärast korjamist ja enne suurtesse kottidess pakkimist tehakse. Pildistada seda protsessi ei tohi. Maitseme tõesti väga head teed ja pärast ostame tehase poest seda ka koju kaasa.Tavaline tee on tähistatud BOP, piimaga hommikul joodav aga BOPF.

Teeistandustes töötavad enamuses hindud, kes elavad kobaras koos mitmekorruselistes barakkides (töölisasulad) ja hoiavad omaette, kohalikud neist eriti lugu ei pea ja nendega ei suhtle (sisseveetud tööjõud!). Nuwara Eliyas on meil koduks hotell Galway Forest Lodge,  inglisepärane eakas kivimaja. Nuwara Eliya linna, mis asub Sri Lanka kõrgeima mäe Pidurutalagala külje all ja on tihti uttu mattunud, tuntakse kui “Little England in the hills”, Väike Inglismaa mägede vahel. Teeme meiegi linna peal tiiru, aga erilist muljet ta meile ei avalda. Turg on küll põnev!

Lal pakub välja, et kui tahame, võiksime ka ajurveda massaaži omal nahal järgi proovida. Tahame küll. Suundume tagasihoidliku maja tagasihoidlikku vestibüüli, kus kaks naist meid vastu võtavad ja veel askeetlikumasse üsna jahedasse ruumi saadavad. Ja seal meid siis muditakse spetsõlidega. Massaaž lõpeb aurusaunaga, mis näeb välja nagu puidust solaarium, aga sellele tehakse alla ehtne tuli, mis soojendab veevanne, mis siis kapslisse auru annavad. Mina lähen sauna esimesena ja algul on olemine üsna jahe, sest auru pole veel piisavalt. Mida aeg edasi, seda kuumemaks küljealune läheb. Ado saab järgmisena aga juba lausa kuumtöötlemise osaliseks. Huvitav kogemus igatahes! Massaažiga Ado eriti rahul pole, sest massöör tundus nõrguke olevat. Hiljem temaga vesteldes selgub, et ta on haige, palavikus ja nõrk. Maksame 2×2500 LNR ja 2tunnine seanss ongi läbi. Pärast seda käime ühe inglispärase hotelli Glendower peenes restoranis söömas, selle fuajees on mõnus küdeva kamina ees Lali oodata. (Siinkandis ongi temperatuur tunduvalt jahedam kui mujal Sri Lankal, tuttav kodumaine suveilm). Lal on meie juurde jõudes aga silmnähtavalt erutatud ja varsti ta räägibki, milles asi. Nimelt olevat talle helistatud ja öeldud, et mõni hetk tagasi on arreteeitud tema vend, kahtlustatuna mingis poliitilises väljaastumises. Kogu selle aja, mis meie sõime, püüdis tema telefoni teel asju ajada, et vend vabastataks ja et nende eakas ema asjast aimu ei saaks. Vend sai lõpuks vabaks, tänu tutvustele õnnestus selgitada, et kinni on võetud vale mees, aga ema sai ikkagi kõigest teada. See kõik selgus muidugi alles järgmisel päeval.

Kolmapäev,24.märts

Ärkame pool 7. Kui akna avame, hoovab sealt sisse karget õhku – kodune suvehommikutunne! Mägistel teeistandustevahelistel teedel sõites enam väga kodune ei ole, kuigi põllulapikestel kasvatatakse ka peete, porgandeid, kapsaid, porrut. Tee äärest ostame banaane ja metsikuid õunu (woodapple), mille kõva koore sees on pruunikas küpsetatud õuna meenutav pehme ollus. Tavalisi õunu neil ei kasva.

Ja nüüd läheme safarile. Sõidame lahtise autoga, turvamees ka meiega kastis. Mõnus pilvealune ilm. Kohe alguses kohtume elevandikarjadega, palju on ka igasuguseid linde, piisoneid, hirvi, iguaane, paabulinde. Krokodille ei näe, sest nemad armastavat päikest ja täna pilves ilmaga ennast ei näita.Tagasiteel hakkab sadama, müristamist oli juba tükk aega kuulda. Tõmbame presendi katuseks, aga varsti oleme sellest hoolimata üsna märjad, sest sajab kõvasti. Aga väga kihvt on! Elevantidelegi meeldib märja muda sees möirata.

Pealelõunased kolm tundi kuluvad Hikkaduwasse sõiduks, kus ootab meid hotell Lanka Supercorals, mis on meie koduks järgmised kolm ööd-päeva    (www.hotellankasupercorals.com)

Kohale jõudes on juba pime. Lal jätab meid puhkama ja sõidab ise Colombosse tagasi. Meie käime kiiruga duši all ja söömas ning suundume ookeani otsima. Missugused lained, lausa hirmu ajavad peale! Ja kui soe vesi! (vee temperatuur aastaringselt keskmiselt 26°) Mere äärt pidi kõndides jõuame mõnusa tagaõueni, kus bassein ja ilus aed. Ja oh imet – see ju meie hotell!

Neljapäev, 25.märts

Hommikul tervitab meid otse akna all laiuv ookean ja kuumus. Alla sööma minnes leiame eest hulga piduriides inimesi – pulmalised! Saame osa pruudi saabumisest, rahvamuusikute imepärastest rõivastest ja pillidest, imetleme pisikesi pruutneitsisid ja jõuame ära oodata ka peigmehe oma saatjaskonnaga. Suurepärane elamus! Oleme väga rõõmsad, et saame nende pulma nii lähedalt jälgida ja pildistada-filmida. Ja kogu see tseremoonia algas kell 10 hommikul neljapäevasel päeaval! Jätame pidulised pidutsema (kuigi meile viibati, et ühineksime nendega) ja läheme päikest võtma ning ookeanilaineid nautima.

Lausa uskumatu, missuguse jõuga lained sind endaga kaasa kisuvad, kuigi ainult jalutad madalas vees, ujumisest ei tasu unistadagi. Lõuna paiku arvame, et on paras aeg tuk-tukiga veidi ringi tiirutada. Küsime hinda lähimasse asulasse sõiduks, aga poisil on meile kohe välja pakkuda parem plaan hoopis laguunile minna. Lepime sobivas hinnas kokku ja sõidame. Tuk-tukiga sõidame esimest korda ja see on väga mõnus sõiduvahend, mille peremees on silmnähtavalt uhke oma riista üle ja on selle ka silmatorkavalt ära kaunistanud. Mõnus tuuleke puhub ja juht näitab kõike, mis tee ääres põnevat. Ja põnevat leidub, sest oleme sattunud piirkonda, millest käis üle 2004. aasta 26. detsembri tsunaami. Selles külas sai hukka üle 2000 inimese. Praeguseks on alles jäetud mõned varemed ja vundamendid ning ridamisi on surnuaedu. Hukkunutele on püstitatud ka memoriaal. Jõe äärde jõudes ootab meid ees paadimees (tuk-tuki mehe sõber!) ja nii me laguunile suundume, enne veel teeme tutvust silla all elutseva väga suure maoga, keda paadimees sõbralikult sabast sikutab.

Paadireis on tore: sõidame mangroovipuude alt läbi; käime munkade saarel ja vaatame nende elamist, kus tervitab meid munkade asemel väga julge ja armas aampalgi küljes rippuv tutt-hiidorav; teisel saarel kohtume mehega, kes elab imeväikses hütis ja näitab meile, kuidas palmilehtedest katust punutakse ja äritseb kaneelikoore ja -õliga. Kahjuks ei õnnestu meil seda jäädvustada, sest korraga saab täis fotoka mälukaart ja tühjeneb kaamera aku. Kõik on muidu kena, kuni sinnani, et tagasi jõudes tuleb meil paadimehele kenakene summa maksta, mille üle ei saa isegi tingida ja millega me sugugi arvestanud pole. Tuk-tuki-mehega tagasi sõites oleme natuke löödud, aga mis teha, ikka ise lollid, et alguses ei küsinud. Teeäärsesse tsunaami-muuseumisse keeldume minemast, sest seekord küsime enne hinda ja peame seda veidi kalliks. Läheme aga eraisikule kuuluvasse kilpkonnafarmi, mille pilet tundub odav.

Selle farmi lõi 2000.aastal üks naine, kes hukkus koos oma perega tsunaamis, eluga pääses ainult üks poeg, kes katastroofi ajal oli pealinnas asju ajamas. Tema nüüd seda farmi peab, jätkates ema tööd ja näidates albumit kohutavate tsunaami-piltidega. Saan oma käes hoida 5päevast kilpkonnakest. (Farmis on 5 erinevat sorti kilpkonni ja munast koorub pisike konnake pärast 48-tunnist liiva all olemist). Vabatahtlikult-sunniviisiliselt teeme väikese rahalise annetuse. Meie tuk-tukimees ajab asja ja tal õnnestub osta meile uus sobiv mälukaart, tema jutu järgi me ise selle ostmisega hakkama ei saaks. Võib-olla…

Õhtul ostame poest pudeli punast veini, võtame kaasa klaasid ja läheme randa mõnulema. Ja ongi kogu õhtusöök!  Enne lahkumist kingib üks kohalik meile suure kookospähkli, mille ta just meie peakohalt palmi otsast alla tõi. Kookospähkleid on kahte sorti – rohelist värvi King coconuts, mida kasutatakse toidu valmistamiseks ja orange coconuts, mida süüakse.

Reede, 26.märts

Veedame aega Hikkaduwas, meie koduasulas. Ujume oma basseinis, siis jalutame pikalt mööda randa, joome värsket mahla, ujume jälle basseinis, (sest meri viiks kaasa). Kõige kuumemal keskpäeval teeme väikese uinaku, et siis palava päikese käes teisele poole kõndida.

Käime sadamas, piilume habemeajaja tööd pisikeses putkas, kõnnime jälle mööda mereäärt ja teeme joogipeatusi, et natukenegi ennast jahutada. Kalliskivipoest ostame mulle sinise topaasiga hõbesõrmuse, kõrvarõngad ja kaelaehte, saame selle kohta ka sertifikaadi. Õhtul pimedas sööme pitsat ja pärast mõnuleme meres, lastes ennast rannaliival istudes lainetel merre lohistada.

Laupäev, 27.märts

Ja ongi viimane hommik. Naudime veel ookeani, ostame huvitava puidust maski ja arrakit (kohalik alkohol) koju kaasa, ujume. Selgub, et konditsioneeri eest, mis meil toas oli, tuleb maksta 1500 SLR. Kella üheks on Lal meile järele tulnud, seekord koos kena naisterahvaga, kes tutvustab ennast kui kohaliku reisifirma Footprints esindajat. Lahkume Hikkaduwast tibutava vihma saatel. Teel Colombosse muutub vihmasadu hooti väga tugevaks, tuul tõuseb ja välku lööb. Kõige kiuste oleme kella viieks lennujaamas. Vahetame tänusõnu ja kingitusi ning ongi aeg lahkuda. Kahju! Lend väljub kell 20.15, seekord ilma vahemaandumiseta Dubaisse, sealt 3 tunni pärast 7 tundi kestvale Londoni lennule.

Pühapäev, 28.märts

Hommikul kell 7 maandume Londonis Gatwicki lennujaama N terminalis. Järgneb juba tuttav tee bussiga S terminali, kust õhtul läheb meie Tallinna lend. Nii et meil on terve päev aega. Kuna me pole Londonis käinud, siis otsustame natuke seda linna uurida. Anname oma käsipagasi pakihoidu, ostame edasi-tagasi piletid (a´£ 9.50 ) kesklinna ja sõidame rongiga London Bridge jaama. Kellaaeg on üsna varane ja ilm ka jahedavõitu. Satume Tate muuseumisse, kõnnime milleeniumi-sillal, Thames´i kaldapealsel, (vaaterattaga London Eye sõitma ei lähe, sest selgub, et seal pildistada ei tohi), Parlamenihoone ja Big Beni vaatame üle, Rodini Galais´kodanikud ka, Trafalgari väljakulgi käime ja Westminsteri silla kõrval näeme sellist pilti nagu sel fotol.

Veedame mõnusa päeva, kuigi Ado tunneb end haiglasena. Lennujaamas tagasi, turgutab ta end rohke viskiga. Tallinna lend veidi hilineb, kuid kell 12 öösel oleme rõõmsalt kohal ja ka meie kohver on need pikad lennud edukalt läbinud, saabudes meiega koos Tallinnasse. Juku juba ootab…

 

Comments are closed.

Set your Twitter account name in your settings to use the TwitterBar Section.