Rootsi-Soome 11.-16.juuli 2010

Pühapäev, 11.juuli

Alustame reisi Ado ja Jukuga koos meie pisikese Mazda 2ga Tallinna sadamast õhtul kell 6, hästi palav ilm.

Esmaspäev, 12.juuli

Hommikusöögi sööme laevas. Stockholmis 26 kraadi sooja, aga veidi pilvine. Hakkame sõitma põhja poole, et Gävlesse jõuda. Vahepealne peatus Sigtunas,

kus Juku pole käinud, aga meie Adoga küll. Endiselt väga armas linn.

Kella 3ks jõuame Gävlesse, kraad muudkui tõuseb, juba +31 Tänu TOMile leiame Furumvägen 32D üles, kuigi midagi nagu ei klapi. Igatahes Lempi Toivonen juba ootab. Serkku Galina Peterburist on tal ka külas.

Pakutakse lõunasööki, vaatame pilte ja albumeid. Õhtul sõidame koos Lempiga, Juku roolis, tema tütre Inkeri juurde suvilasse, mis asub umbes 20 km kaugusel mere ääres väga ilusas kohas. Tagasiteel teeme peatuse toidupoes, et osta Gävle linnast kohalikku Gevalia kohvi koju kaasa (kogu linn on mõnusat kohvi lõhna täis- tehas on ju siinsamas). Peale õhtusööki läheme kolmekesi linna peale kondama, kõnnime vanalinnas, kus põnevad puumajad, kus praegu on kunstnike ateljeed (ka tema venna Juhani ateljee oli seal.)

Juho Suni Taidemaalari ja kuvanveistäjä
Inkerin Tuutarissa tunnettiin jo viime vuosisadalla Sunin suku. Tämän suvun vanhempia tunnettuja edustajia mainitulta ajanjaksolta on G a b r i e l Suni, kansanrunoilija ja eläinlääkäri. Hänen poikansa Emil Suni tunnetaan tämän sataluvun ajoilta etevänä musiikkimiehenä, urkurina, kuoronjohtajana ja säveltäjänä. Tämän suvun nuorin edustaja on Karhilan kylästä kotoisin oleva nykyisin Ruotsissa Gävlen kaupungissa asuva eräs Etelä-Norlannin tunnetuimmista taiteilijoista Juho Suni (s. 13.7.1921 – 21.1.1992). Hänen kotinsa ja ateljeensa sijaitsee Gävlen vanhassa kaupunginosassa, mikä on säästetty entisajalta eläväksi museoksi. Tänne on asettunut asumaan kymmenkunta taiteilijaa perustamalla työtupansa idyllisiin vanhoihin puutaloihin).

sooja on veel hämaraski 25 kraadi. Ilus armas linn!
Ööbime Lempi juures, Jukule on oma tuba, meil eraldi tuba laia voodiga.

Teisipäev, 13.juuli

Hommikused toimetused tehtud, tänusõnad lausutud, asume kella 10 paiku jälle teele. Palav! Teeme peatuse Njutångeris, kus on põneva kellatorniga kirik.

Teeme tee ääres süüa. Hudiksvall on ilus kalameeste linnake, kus praeguseni vanad aidad ja laohooned lausa vee kohal ja kasutuses kohvikute ja töötubadena, meeleolukad skulptuurid kaluritest või kalapüügist. Ja sõidame ikka põhja poole. Juku sõidabki nüüd kogu aeg! Läbime koha nimega Järved (täpselt nii ongi kirjutataud) või siis jälle Harrioja. Sõidame läbi imeliku udu Akzo Nobeli tehaste juures, äkki on mingi keemia, sest hais on ka imelik. Sundsvalli pool muutub maastik veidi mägisemaks. Kahe jõe suudmes asuv linn Sundsvall rajati kuningas Gustav II Adolfi poolt 1621.aastal. 1888. aastal puhkenud Rootsi suurimas tulekahjus hävis suur osa endisest puumajadega linnast ning sellest ajast peale hakati sinna ehitama vaid kivimaju ja linnasüda kannabki nime “kivilinn”. Selles linnas teeme peatuse, et imetleda punastest tellistest 1894.aastal ehitatud neogooti stiilis Gustav Adolfi kirikut, mille portaali kohal toredad pisikesed kujukesed. 1988. aastal oli kirikus tulekahju, kuid aastaga taastati see endisel kujul.

Tee ääres on kohad ilmselt väikese peatuse tegemiseks nimetusega VÄNDPLATS (ja ongi vända-kujulised).

Teeme ühe järve ääres ujumispeatuse, aga vette läheb ainult Juku, sest ilm juba veidi jahedam ja meie loobume. Umea linna jõuame õhtuks, sooja veel 23 kraadi. Sealkandis leiame ka esimese öömaja teeäärses First Campis, hind 400 SEK ja saame omale ühes pisikeses majas väikese nariga toa, kus Juku magab üleval ja meie kahekesi all. Algul mõtleb Ado küll autos magada, aga meie Mazdakene on selleks ikka liiga väike!

Õhtul läheme autoga veel uurima, kas äkki saaks Umea sadamast praamiga vastaskaldale Soome, aga sadam umbes 20 km eemal ja nii õhtul on seal kõik suletud ja tuleme sama targalt tagasi. Meie majakeses on aga veel ööbijaid ja soomlased invaliidist pojaga seletavad meile, millal praamiga saaks. Aga need ajad meile ei sobi ja kallim ka kui maad mööda minna. Umea linnas teeme tutvumisringi ikka!

Kolmapäev,14.juuli

Jätkame teekonda põhja poole. Luleas teeme väikese poepeatuse, et Jukule särk osta. Ja varsti olemegi Botnia lahe ülemises otsas. Töre ongi kõige põhjapoolsem asula, kust läbi sõidame, sest nüüd keerab maantee juba veidi lõuna suunas. Kuigi oleme kogu aeg sõitnud mööda rannikut, saame alles siinkandis tõsiselt aru, et igalpool ümberringi ongi vesi! Kummalise nimega linnakeses Kalix käime söömas. Pool 6 (meie kella järgi pool 7) jõuame Soome Torniosse, kuigi piir jääb märkamata. Sõidame läbi asulast nimega Ii (algul viitadel seda nime nähes arvame, et paharetid on mõned tähed maha kiskunud, aga ongi selline nimi!). Oulus loodame kämpingusse jääda, aga kohti pole, kuigi kämping on väga-väga suur. Lõpuks leiame koha Siikajokis, kus saame oma käsutusse terve palkmajakese (kartano, hind 30 €), kus Juku saab magada ülemisel korrusel ja meie laiutada all. Aknaid avada kahjuks ei saa, sest sääski on kohutavalt palju. Teeme jalutuskäigu ümbruskonnas, õhk hästi mõnus ja värske, ilmselt just vihma sadanud enne meie tulekut.

Neljapäev,15.juuli

Hommik pilvine. Sööme oma onnis oma toitu, kohvi läheme jooma peamajja.

Sõidame edasi ikka lõuna poole, valides kõige mereäärsema tee, aga ega merd suurt näha ikka pole. Raahes aga on meri täitsa olemas ja seal teeme ka peatuse. Öeldakse, et see on üks kõige paremini säilinud puulinnu Soomes. Äkki ongi? Lisaks vanadele puumajadele pälvivad meie tähelepanu akendele kinnitatud peeglid! Küsime ühelt möödujalt, miks need seal on, tema vastab, et siis on toas istudes kohe näha, kes tänaval kõnnib. Uudishimulikud inimesed selles linnas! Vana puulinna kirik on aga võimsatest raudkividest. Täit muljet sellest ei saa, sest remont käib.

Jõuame Kokkolasse, mis on üsna sarnane teiste väikeste mereäärsete puulinnadega. Nüüd valime tee, mis läheb mööda 7 Silla Saarestikku ja jõuab välja Pietarsaarisse. Loodame näha palju sildu ja saarekesi, aga nii mõnigi neist õnnestub ületada nii, et seda ei märkagi. Ka Pietarsaari ei erine eriti eelmistest puidust rannikulinnadest.

Edasi suund Seinäjoki poole, seega mere äärest ära.Kui vahepeal tundus, et ilm hakkab jahenema, siis Seinäjoel on kuumus tagasi. Teeme veidi poes aega parajaks, et lubatud ajal Liisa Hakamäki juurde jõuda. Jällenägemisrõõm on suur! Liisa söödab meil kõhud täis ja siis sõidame kõik koos meie autoga Ylistarosse. Väikese peatuse teeme Liisa venna majas. See vend on tal pikalt Ameerikas elanud, aga nüüd tagasi tulnud ja oma kunagise armastatuga siin taaskohtunud ning end mõnusalt pisiskeses majakeses sisse seadnud. Mõnusa muigege avavad nad oma garaažiukse, kust paistab samasugune Mazda 2 nagu meil. Kohvid joodud, läheme Maija-Liisa Rautiaise juurde, kelle pisikeses köögikeses meid jälle kohvid-koogid ootavad, rõõmsast Maija-Liisast rääkimata. Aga tal on veel külalisi – kaks naist, kellest ühes tunneme ära soomlanna, kellega mõned päevad tagasi kohtusime Tallinnas Viru hotellis ja kes püüdis meile kaela määrida mingit võrkturundust. Veidi ebamugav, aga õnneks nad varsti lahkuvad! Teeme tiiru ka Elli Hölsö juures. Ja enne Ylistarost lahkumist käime ka Liisa poja Pekka maja ees, sest neil on vaja mingit võtit laenata. Liisa juurde tagasi jõudnud, seame magamisasemed paika (Jukule privaatkoht rõdul) ja läheme kolmekesi Seinäjoki õhtueluga tutvuma, sest kole palju on söödud-joodud. Vaatame üle varem käidud kohad ja leiame ka uusi põnevaid paiku, õhtu on hästi mõnus ja soe.

awesrdtfgyhjklö

——————————

Saunamees

 

Comments are closed.

Set your Twitter account name in your settings to use the TwitterBar Section.