Gambia 30.12.2010-8.01.2011

Neljapäev, 30.detsember

Lennuk Londonisse väljub Tallinna lennujaamast 16.15 ja Catwicki jõuab 17.15. Inglismaal on ju kell 2 tundi taga! Pagasit otse Gambiasse vormistada ei saanud, seega tuleb kohver kätte saada ja otsida üles peatus, kust väljub buss meie hotelli Russ Hill. Sõidame läbi pimeduse ja vihma, otsides märke aastavahetuse lähenemisest. Mõned tulukestega puud ja majad paistavadki!
Hotellituba asub alumisel korrusel, aga suhteliselt keerulises koridoridelabürindis. Õige leitud, seame ennast sisse, aga algul plaanitud sõitu Londoni kaunistatud kesklinna ikkagi ette ei võta. Oleme liialt väsinud. Läheme hoopis hotelli restorani õhtust sööma ja siis magama, sest hommikul tuleb juba kell 5 ärgata.

Reede,31.detsember

Pool 6 jälle bussiga lennujaama, joped topime kohvrisse ja anname ära. Lendame Thomas Cookiga, süüa antakse ka ja kella 2-3 vahel jõuame Gambiasse. Isegi meie kohver saabub! Ja oi kui palav!
Peale pikka palavas bussis ootamist jõuame oma hotelli Badala Park,  tuba D14 kõige hullem pole, aga erilisi mugavusi ka pole. Ega me mugavusi tulnudki otsima. Rõdult vaade Gambia looduspark. Binokliga jälgime linde.
Retseptsioonis püüame raha vahetada. Kurss on 36, vahetame 300 €, saame 10500 dalasit. Meie nurisemise peale arvutatakse uuesti ja selgub, et peaks 10800 saama. Hakkab suur lugemine ja lõpptulemuseks on 10700. Ka see viga saab lõpuks parandatud ja meie rõõm on suur! Seifi laenutamise eest tuleb maksta (mitte deposiiti) 770 DAL, aga 800st tagasi pole rohkem anda kui 25. Lubab anda kohe kui saab, aga sellist momenti muidugi ei teki kogu nädala jooksul. Nii et esimesed tehingud uuel maal kohe sekeldustega!

Aga pole hullu! Nüüd kohe merd st ookeani otsima. See aga ei olegi nii lihtne, sest saame vaevalt hotelli väravast välja, kui hüppavad ligi kaks “rasta patsi”, kes pakuvad ennast meile giidideks. Meie oleks hea meelega randa läinud, aga nemad ütlevad, et sealt väravast otse, kus meri paistab, sel õhtul küll enam kuhugi ei saa ja nad on nõus meile näitama teistkaudu teed mere äärde. No usume ja lähemegi nende saatel. Juttu neil jätkub ja mereni jõuame ka.

Tagasiteel ütleme neile, et me läheme nüüd omaette ja hüppame sisse ühe hollandlase pubisse õlut jooma ja nende teeneid enam ei vaja. Maksame neile natuke ja täname. Kohvid-õlled joodud, astume rõõmsalt tänavale. Kohe aga on “pats” jälle platsis. Oli terve selle aja meid oodanud, et meid sõbra juurde riisi sööma viia (legend selline, et kui me ühe korra lähme tuttava juurde riisi sööma, siis järgmised korrad saame tasuta!). Seda me ei taha, aga vett ostma (muidugi sõbra poest ja eriti soodsalt) meelitab meid küll. Tassib veepudelite paki vastutulelikult hotelli ka ja nõuab selle eest rohkem tasu kui 10 pudeliga pakk vett üldse maksis. Loomulikult anname jälle. Ju me siis rahakoti nägu oleme.


Vana-aasta-lõpu õhtusöök on hotelli basseini ääres, väga palju ja pidulikke inimesi, eriti kohalikke tähtsaid asjamehi. Teenindajaid, kes jooke toovad ja laudu koristavad, sebib ringi liigagi palju, aga õigeid veine ja klaase annab pikalt oodata. Lõpuks saame õige ja ilmselt selle koha viimase veini. Meie eeskujul tellib naaberlaua inglane ka pudeli punast veini, aga kätte saab selle siis, kui juba söögid söödud ja etteasted vaadatud. Pealegi kipub inglasel uni peale tulema. Nende vein toodi vist kuskilt kõrvalt rannakõrtsust. Nemad igatahes võtavad oma pudeli kaasa ja lähevad magama. Aafrika rütmides tantsud-laulud on vägevad, saluut aga mitte eriti. Meiegi lõpuks väsime ja lahkume. Pidu aga käib edasi. Tam-tammide saatel ka uinume.

Laupäev, 1.jaanuar 2011

Uus aasta soojal maal pole ikka midagi! Imelikult mõjuvad “a happy new year”-soovid mustadelt inimestelt.

Hommikusöök hotellis, veidi vilets. Pärast seda suundume otse randa, suudame eemale tõrjuda kõik saatjad ja muidugi saame sisse sellest väravast, kust meid eile eemale hoiti. Põhjus lihtsalt selles, et sealt väravast ei oleks sisse saanud need poisid, sest see viis  hotelli territooriumile ja sealt edasi randa. Aeg-ajalt mööduvad meist trumme (djembesid) ja muid kohalikke pille mängivad moosekandid ja loomulikult tahavad nad selle eest raha saada. Meie ranna turvamees läheb nendega rääkima, mispeale nad lahkuvad. Tam-tammide mäng kaugeneb. Natukese aja pärast uued platsis. Kõik kordub. Lebotame varjude all ja kõnnime mõnusas vees, sest ujuda selliste lainetega küll ei saa.

Pealelõunases infotunnis on peale meie veel ainult 2 naist. Ostame esmaspäevaks laevaekskursiooni jõel. Giid imestab, et me polegi malaaria vastu vaktsineeritud ning soovitab meil kindlasti osta malaariatabletid ja nii me tormame Senegambia suunas apteeki otsima. Lõpuks apteek leitud ja tabletid käes. Eestis saab neid ainult retsepti alusel. Sööme itaalia restoranis. Jala kõmbime tagasi ka, mööda peateed, mis on kohati täitsa valgustamata ja loomulikult üsna ebatasase servaga. Hotellitoas võitlemegi sääskedega, kes aknaid katva võrgu aukudest sisse tungivad. Lahingu võidame meie. Voodilinad ja seinad veriseid laipu täis.

Pühapäev, 2.jaanuar

Jälle rannas. Gambias pakuvad kaaslasteks end noored neegripoisid. Rannas ja tänavail on näha mitmeid paare kelle seltsis noor kutt.

Tellime oma” fruit-lady” Fatima käest taldrikutäie värskeid puuvilju (banaan, apelsin, greip, melon, arbuus, kiivi, ananass ja pähkel karamellis), mida nad lausa rannas puhastavad ja siis ise lebajatele kätte toovad. Taldrikutäis 150 dalasit. Fatima pakub ka massaažiteenust, millest loobume. Ka värsket mahla pressitakse kohapeal ja tuuakse kätte. Kui päevitamisest isu täis saab, võtame oma vähesed asjad ja hakkame mööda randa Senegambia poole kõndima, jalgupidi vees. Rand on rannamõnusid nautivatest kohalikest must.


Mõnus tuul ja vesi ja päike, lausa lust astuda. Ka ülearu palav ei ole! Lõpuks oletame, et võiks juba Senegambia olla küll ja ronime mõned astmed ülespoole rohelisse parki. Ja seal ahvid! Neid jagus igale poole nii väikeseid kui suuri.


Puude otsas ja puude all, tohutu palju. Selgub, et see on ka ühe hotelli territoorium ja seal nad siis toimetavad, joostes mööda rõdusid ja basseiniservi. Linna saame sealtkaudu ka. Istume teeäärses söögikohas, kus tellime külma õlut ja juustu-küüslaugu saiad. Väga isuäratavad. Ado ostis turult väikese djembe. Ja natukese aja pärast tuleb trummimüüja naaber meile kohvikusse järgi oma kaubaga, lootes, et me ostame ikka temalt ka midagi, kasvõi mõne ehte. Me ei osta. Võtame automaadist 2000 dal välja, sest kaardiga siin kuskil maksta ei saa.
Õhtusöögi mõtleme rannas süüa, aga seal on BBQ õhtu, sellest loobume ja kuna muud ei ole, siis jäämegi söömata. Lähemegi tühja kõhuga magama.


Black & White.

Esmaspäev, 3.jaanuar

Varakult sööma ja siis bussiga pealinna Banjuli, kust laeva peale, et sõita mööda Gambia jõge ülesvoolu. 2tunnise laevasõidu ajal pakutakse koduveini moodi rüübet ja pirukat. Randume Alboradas, kust kunagi toimus orjade vedu Ameerikasse.

Jufureh, orjakaubanduse muuseum, vaatame kohalikku külaelu, kus iga hinna eest püütakse midagi meile müüa. Naistel lapsed seljas. Kohalik turg, kust Ado otsustab veel ühe, nüüd juba natuke suurema trummi osta. Üks väike kohalik poiss pakub ennast meile õpetama, kuidas seda mängida tuleb.

Loomulikult tuleb talle jälle midagi anda. Andsin komme. Võitleme palavusega.

Laeva peale tagasi, kus pakutakse väga head lõunasööki. “Rootsi laud” mereandidest-salatitest lookas. Krevettidega toitu käime mitu korda juurde tõstmas. Jamesi saarele sõidame väikese paadiga. Saar on väike, aga seal kasvavad võimsad baobabid (ahvileivapuud), mis on praegu raagus, aga suurte rippuvate viljadega. Kui hakkab lähenema vihmaperiood, ajavad baobabid pungad lahti, kukuvad õitsema ja lehte lähevad ka. Vihmaga kasvavad mis mühiseb. Sellel saarel aga asus kunagi orjade kogumispunkt, kuhu nad jäeti mitmeks kuuks, aheldatuna üksteise külge ja topituna kitsastesse madalatesse ruumidess minimaalse toidu ja joogiga. Kuna saar asub Gambia jõe keskel, siis see hea asukoht on tinginud ka selle, et erinevad valitsejad on seda oma kätte haaranud, et omada kontrolli jõel toimuva üle.

Väikese paadiga jälle laevale, kohv ja küpsis, lõpuks veel arbuusi-ring. Päevitame. Loodame, et näeme delfiine. Ado arvas, et nägigi binokliga, aga see võis ka miraaž olla. Sadamas ronime bussi ja sõidame läbi Banjuli ja veel ühe lähedalasuva pisikese linna. Tore päev oli!

Teisipäev, 4.jaanuar

Kohe hommikul randa. Kui lebotamisest isu täis sai, võtsime suuna mere kallast pidi teisele poole, kus me veel käinud polnudki. Otsustasime minna mööda teed, aga see oli viga, sest palavus tahtis ära tappa. Turgutuseks sõime ühes restoranis, mis asus II korruse kõrgusel ranna ääres ja kus puhus mõnus tuuleke. Väike külm õlu puhus Adole jälle eluvaimu sisse. Sealt kõrgelt oli põnev jälgida ka rannas toimuvat – riietega poisse dušši all, massööre ja pediküürijaid, “fruit-ladysid”.

Tööpäev hakkab lõppema ja kohe on näha kes selle territooriumi peremees on. Naiste päevasest teenistusest osa tuleb ära anda.

Õhtul otsustasime järgi uurida, kas tõepoolest ei olegi kuskil mõnd vähegi suuremat marketit. Peatee äärest ühe leidsimegi. Suur ta polnud, aga midagi ikka. Isegi veini müüdi seal! Muidugi ostsime, lisaks veel juustu. Maksta sai seal isegi kaardiga, aga ainult mingi kohalikuga.

“Koju” jõudnud, võtsime oma veini ja juustu, küsisime baarist veiniklaasid ning tegime olemise mõnusaks hotelli basseini ääres.

Kolmapäev, 5.jaanuar

Hommikul kell 6.15 on veel täitsa pime, kui asume linnuvaatlusreisile. Lisaks meile on bussis veel kolm turisti, giid ja bussijuht. Giidil on meie jaoks kaasa võetud penoplastist karbiga “linnupete” (saiakesed, vorstid, lahustuv kohv jm). Termosega kuum vesi. Päikesetõusu pidime küll vaatama, aga miskipärast on päike äkki taevas ja meie mõistes päikesetõusu me küll ei näinud. Sama asi juhtub ka õhtuti – päike ei looju mere taha nagu meil, vaid vajub mingisse ebamäärasesse pilve, mis veel natuke aega roosakalt kumab ja ongi pimedus saabunud. Lõpetame oma linnuvaatluse meie hotellitoa aknast paistvas lindude pesitsusalas.

 

Meie giid on fanaatik, tal on isegi kataloog kaasas, kust lindude nimesid täpsustada.

Kui linnud vaadatud, sõitsime bussiga läbi linna ja teeäärsete turgude, et jõuda Abuko looduskaitsealale.  Seal tegime paaritunnise jalutuskäigu, nägime veel linde, aga ka muud põnevat-liaanidega kaetud puutüvesid, metsikut padrikut, kuulsime krokodilli mulistamas, kohtasime ahve ja šaakaleid (õnneks puuris!), naersime ahvi lutsukommisöömise tseremooniat jm. Kui lõpuks bussi poole  kõndisime, astus meie ees kitse seljas tassiv mees.

Pealelõunat jalutasime Senegambiasse, et automaadist raha võtta. See ei õnnestunud, sest automaat võttis hoopis meilt kaardi ära. Õnneks aga olime valinud automaadi, mis asus panga seina sees. Pressisime ennast suure kauplemise-seletamise tulemusena panka sisse, kuigi turvamees ütles, et tööpäev olevat just lõppenud. Õnneks oli meil Ado ID kaart kaasas ja see pangakaart, mis ära võeti, ka Ado nimel. Suutsime tõestada, et oleme õiged inimesed seda kaarti tagasi saama, kohal käis igasuguseid asjamehi, Ado andis allkirju ja lõpuks saime kaardi kätte. Samal päeval aga ei soovitatud sellega enam mingeid tehinguid tegema hakata. Olime siis rahata!

Neljapäev, 6.jaanuar

Hommikul suundume mööda randa Senegambia poole. Satume parajasti just ajale, mil kohalikud kala merest välja traalivad. See on omaette huvitav vaatepilt ja me pole ainukesed, kes neid jälgivad ja pildistavad. Tükk aega hiljem tullakse meilt selle eest raha küsima, aga me ei maksa.

Senegambiasse jõudnud, läheneme hingevärinal ATM-le, sest mine tea, mis sel masinal jälle meiega plaanis on. Aga seekord saame raha kätte  ilma probleemideta. Ülejäänud päev kulub mere ääres kõndides, päevitades ja söömagi saame ju nüüd minna. Teeme seda ühes rannaäärses söögikohas, kus kelner meist piltigi tegi. Lisaks sellele uurime tema käest ka seda, mis pulki kohalikud kogu aeg närivad. Saame teada, et see on mingi põõsas, ilmselt narkootilise mõjuga ja me saaksime seda tema käest järgmisel hommikul osta, kui tahaksime. Loobume.

Reede, 7. jaanuar

Hommikul pakime asjad kokku, sööme ja läheme kohe randa, et veel viimast päikest võtta. Enne lennujaama sõitmist jõuame veel duši all käia. Passikontrollis tuleb maksta maalt lahkumise tasu (800+800 DAL või 20+20€) Meil on miskipärast mõnikümmend raha puudu, eurosid muidugi on, aga meie taga seisvad neiud pakuvad, et nad annavad meile need puuduvad rahad. Annavadki. Hiljem kohvi ostes pakun neile, et teeme kohvid välja, aga nad ei hooli-neil olevat niikuinii raha üle jäänud ja tagasi vahetada seda enam ei saa. Oleme tänulikud! Lennukit annab päris kaua oodata, palav on ka, aga lõpuks tõuseme siiski õhku ja juba 6 tunni pärast maandume Londonis vihma ja tuulega. Täname õnne, et kohvrist võime välja tirida joped ja need bussi oodates selga panna. Umbes kell 1 öösel oleme tuttavas hotellis Russ Hill ja vajume magama.

Laupäev, 8. jaanuar

Ärkame kell 6, sööme hommikusöögi ja sõidame hotellibussiga Catwicki lennujaama. Sealt kaugbussiga (coatch) 3 tundi mööda igasuguseid külavaheteid Stanstedi, naudime ekskursiooni mööda Inglismaad. Seal lennujaamas jälle uued süsteemid, oma väravani sõidame lausa rongiga ja lennukini peame lausa jooksujalu minema, sest kogu teekond on oodatust rohkem aega võtnud. Aga oma EasyJetiga me Tallinna poole lendama hakkame ja Tallinnas maandume kah. Kiiresti saame maha ja kiiresti kohvri kätte. Tollis nuusutavad narkokoerad meie pagasi üle. Juku on juba ootamas ning kella 7 paiku oleme rõõmsalt kodus, kus Indreku pere meid ootab. Joome veini ja lobiseme.

 

Comments are closed.

Set your Twitter account name in your settings to use the TwitterBar Section.