Toskaana 07.-23.juuni 2011

Toscana on maakond Kesk-Itaalias.  Toscanat peetakse üheks Itaalia kõige kaunimaks piirkonnaks. Toskaana linnad Firenze, Pisa, Lucca, San Gimignano ja Siena on rikkad oma vaatamisväärsuste poolest.

Tsapai käis Itaalias. Kui ta sealt tagasi tuli, siis Petka küsis: “Noh Tsapai ütle ometi midagi Itaalia keeles”. Tsapai: “Mine spagetile kuradi Pettrucci”.

Teisipäev, 7.juuni

Alustame kell 6.30 meie maja eest. Lea ja Jaak Erlemann ja meie Adoga. Eelmisel õhtul oleme suutnud kogu kaasavõetava vara paigutada katuseboksi ja pagasnikusse. Sõidame Erlemannide autoga Nissan Qashqai. Oleme kokku leppinud, et sel reisil sõidame Jaaguga kordamööda st ühel päeval Jaak, teisel Ado jne. Sooja on 22 kraadi. Adol kaasas veinisõbra unelm Ferenc Mate “Viinamägi Toskaanas” http://www.ferencmate.com/ ja üritab sellega ühele poole saada.

Loeb naljakamaid veini joomisega seotud katkeid ka teistele ette. Itaalia ja Toskaanaga anekdoote ja nalju on veel teisigi reisi puhuks välja prinditud.

Sõidavad eestlane, venelane, sakslane ja itaallane taksos mööda Tallinna ja järsku jääb takso keset tänavat seisma, italiaano visatakse välja ja öeldakse:
“Ära tule siia midagi head anekdooti rikkuma!”

8.30 Lätis,11.50 Leedus. 19.-km-l alustab sõitu Ado, õues sooja juba 31 kraadi, meil autos mõnus. (Vaidlusalune valge mägi on umbes 30km enne Kaunast). 15.47 jõuame Poolasse, meie aja järgi. Grajevos traditsiooni kohaselt kohvi joomas. Jääme Leaga WC-sse kinni. Peale kõva lärmi tegemist pääseme välja. Meie mehed vaatavad meid nagu kahte lolli, taipamata, et oleks võinud appi tulla. Lomza kandis paduvihm ja äike. Pärast väikest ekslemist Varssavis jõuame kella 9ks kohaliku aja järgi äärelinna hotelli Baron, tuttav koht juba eelmistest reisidest. 55€ tuba. Me nagu püsikliendid ja võiks juba natsi odavamalt saada! Restorani ees välikohvikus sööme suppi, joome pitsi hästi külma viina ja läheme vara magama. Äike!

Kolmapäev, 8.juuni

Ärkame 6.30, all ootab meid kohvilaud korralike söökidega. 7.30 ärasõit, Jaak sõidab, Ado veidi tõbine. Wrozlavi suunas sõites umbes 90 km teeremonti, st. kummaski suunas ainult 1 sõidurida. Peale Katowice poole keeramist läheb asi paremaks ja jõuame natuke edasi ka. Kell 12.30 Tšehhis, sõidetud 1380 km, ostame vinjeti 10.50 €, käime Tescos poes ja ostame apteegist Adole rohtu.  Tšehhit umbes 220 km. Kogu aeg jälitab meid vihmapilv, sooja 21-24 kraadi. Austriasse jõuame kella 17 paiku, enne (oh üllatust!) kontrollivad tšehhid meie dokumente. Ikka vihm! Alustame öömaja otsinguid, algul mõtleme kämpingute peale, aga varsti otsime vihma pärast juba midagi muud. Kiirtee-äärse Badeni kammime läbi, aga kõik kohad täis. Uuesti kiirteele tagasi ja lõpuks kell 9 lepime Oldtimeri hotelliga, 86 € tuba, aga supervaated! Öösel sajab.

Neljapäev,9.juuni

Ärgates ikka ilm pilves, aga aknast miljonivaated. Kuna hommikusöök pole hinnas, siis sööme Erlemannide toas oma toitu ja teeme ise kohvi. Söögiks on vaja midagi autost tuua ja mina lähen rõõmsasti uksest välja ja alla. Tagasi tulles selgub, et ma ei saa enam koridori uksestki sisse, sest toa võti jäi Ado kätte ja telefoni ka pole kaasas. Kolistan raudukse taga nii kuis jäksan. Kuna Erlemannide toa uks on koridori uksega õnneks kohakuti, kuulevad nad lõpuks mingit heli ja toasolijatel tekib kahtlus, et äkki olen mina see kolistaja, sest olen juba kahtlaselt kaua ära olnud. Mind päästetakse!

Eile sõitsime 824 km, kodunt 1810 km

Valime kiirtee asemel väiksemad teed ja läbime ilusaid Austria väikelinnu, sooja 19 kraadi, aga pilves ja udune. Söögipeatus kiriku kõrval, naudime uhkeid vaateid. Sõidame paralleelselt Sloveenia piiriga, mägedes 1360 m kõrgusel. Kell 15.20 oleme Sloveenias ja kohe tunnelis. Vinjett maksaks 15 €, aga me ei osta, sest kiirteid ei kavatse kasutada. Tee ääres heina kuivatamiseks huvitavad katusealused, justkui pulkadest seinad. Ka meie ööbimiskoha kõrval on sellise seinaga hoone.

Öömajaks otsime algul kämpinguid, sõidame väga ilusates kohtades, aga ikkagi niiske ja vihmane ja otsustame kodumajutuse kasuks Bohinska Bistricas. Seal saame terve elamise üleval korrusel hinnaga 35 € pere. Teeme köögis mõnuga süüa, söögilaua tagant imetleme kogu aeg mägesid ja udu liikumist seal, joome veini.

Omanikud on kaks õde. Perenaine Frančiška Žmitek töötab ise kuskil 30-40km kaugusel Jesenices. Peagi  tuleb meiega jutustama, pakub kohalikku puuvilja samakat “žnapsi” (nii ta ise seda nimetas) ja annab juhiseid, kuhu järgmisel päeval minna. Ado ostab kaasa terve liitri 60‰ 5 € eest. Pimedas läheme linnaga tutvuma. Kiriku surnuaias elektriküünlad, mida pole sellises kohas enne näinud. Slaavlaste värk.

Tänase päevaga sõidetud 337 km, üldse kokku 2147

Reede, 10.juuni

Kell 7 ärkame, teeme hommikusöögi ja 8.45 jälle teele. Sooja on ainult 15 kraadi, aga päikest on ikka näha. Läheme Triglavi Rahvusparki Savica koske vaatama. Selleni viib ilus metsane matkarada pisikeste puhkekohtadega. Kosk asub 894 m kõrgusel, oma vee aga saab veel 500m kõrgemal mägedes asuvalt karstialalt, kus asuv Must järv (Črno Jezero) pärast suuremaid vihmasid üle hakkab ajama ja vesi tormab alla mööda maa-aluseid kanaleid, enne kui kosena välja purskab ja 78 m kõrguselt alla langeb. Väiksem kosk on 25 m kõrgune. Vaatepilt on võimas!

See mägi oli aga meie jaoks liiga madal, nüüd võtame ette Vogeli, kuhu laseme tõstukil ennast toimetada Nüüd oleme 1535 m kõrgusel, kust saame imetleda Julskie Alpi´de kõrgemaid tippe. Üks neist peaks olema kõrgeim tipp Triglav (2864m), mille otsas on mõned aastad varem meie Tõnis käinud. Kahjuks lund pole ja oleme sunnitud alla ka tõstukiga sõitma, kuigi suuskadega oleks palju ägedam.

Lõunasöögi tegemiseks läheme tagasi tädi majja. Kuigi see mõte tuli alles nüüd, andis tädi meile eelmisel õhtul loa olla tema majas nii kaua kui tahame, nii me siis võimalust kasutamegi!

Ja nüüd läheme rongi peale, autoga. Sõidame läbi mäe, kottpimedas, umbes 10 minutit (8.60 €). Üle mäe sõites oleks  selleks kulunud ca 4 tundi! Rongist maha saanud, jätkame teekonda maanteed mööda, aga liigume paralleelselt raudteega väga ilusa looduse keskel mägede ja jõe vahel. Rongiga oleks saanud veel umbes tunnikese edasi sõita, aga järgmine peatus oleks olnud liiga kaugel ja meie soovitud suunast eemal. Teeme peatuse Soča jõe ääres linnakeses nimega Kanal. Ilm on mõnusalt soojaks läinud.

Ja lahkumegi Sloveeniast, piirilinn Nova Gorica, Itaalia poolel juba Gorizia. Kell on 16.21, sooja 25 kraadi. Sõidame mööda mere äärt, kuigi merd näha pole. Hakkame öömaja otsima, seekord tõesti kämpingut. Ja Lido de Jesolos me lõpuks selle ka leiame – meie reisi neljas ööbimine ja alles nüüd telgis! Kämping on suur ja vägev, Malibu nimeks. Telkimiskohta valides võime otsustada näiteks Miami, Kalifornia jne. tänavate vahel. Suures eufoorias, et saame ometi kord telkida, läheme omavahel riiduDoubt it! vajaminevate telkimisplatside ja telkide arvu ning suuruse pärast. Me Adoga pole väga ammu oma telki pidanud ise üles panema ja algul on peamurdmist päris palju, et mis ja kuhu panna. Lõpuks saame hakkama. Elektrit meil ei õnnestu saada, sest jälle on vaja spetsvidinat, mis panna meie külmuka ja elektrikapi vahele-“ameerika” retseptsioonis neil sellist asja ei leidu. Oleme siis ilma, sest õnneks pliit käib gaasiga ja söömata me ei jää.

Mere äärde jalutama minekuks tuleb kämpingu territooriumilt väljuda, et siis mingeid kahtlasi kitsaid teid mööda mereni jõuda. Värav kämpingust randa oli lihtsalt kinni, võib olla õhtul pandi, et öösel võõrad ei kolaks. Õhtu lõpetame veiniga.

Sõitsime 236 km, kodust 2383

Laupäev, 11. juuni

Tõuseme kell 7, keedame putru. Seekordsel reisil on meil ühine söömine, eelmistel oleme kumbki pere eraldi süüa teinud. Nüüd teeme koos, menüü koostamisel on põhiraskus Leal, kuigi ka teised ütlevad sõna sekka, veinid valivad mehed.

Maksame 46.50 kahe pere peale ja lahkume, sooja on 23 kraadi.

Sõidame Ravenna poole. Teeäärsed viljapõllud on kollased, kummipuud õitsevad (esimest korda nägin õitsvat kummipuud Kanalis eelmisel päeval). Hästi palju papleid kasvamas, mõnes kohas nagu papliistandused (milleks?) Saame äikest ja paduvihma. Kella 2 paiku teeme teeäärses kahtlase väärtusega haljasalal (rohumaal, pika heina sees) supikeetmispeatuse. Seekord seljanka. Palav on, aga supp maitseb hästi.

Ravenna vanalinnas leiame parkimiskoha. Tegemist on ilusa vana linnaga, mis kuulus oma mosaiikide poolest. Leiame üles ka Dante haua. Selle kõrval olevas kirikus on kõik väga pidulikuks tehtud ja saame aru, et lähemal ajal on oodata laulatustseremooniat. Kuna kiriku ette on kogunenud juba palju väga pidulikult riietatud inimesi, otsustame oodata ka pruutpaari saabumist. (Helgi läheb parkimisaega pikendama, teised aga kirikusse sisse, kus altari all keldrikorrusel on väike bassein). Pruutpaari me siiski ära oodata ei jõua, kuigi näeme ära ka pidulikult punasesse rüütatud kirikuõpetaja.

Mis siis ikka – ega me pulma tulnud! Sõidame edasi ja leiame kella 6 paiku õhtul öömaja Villamarinas hotellis nimega Sara. Peale meie meeldib see koht ka  motikameestele-naistele, keda on seal üksjagu. Seame ennast sisse ja läheme mere äärde jalutama. Ilm jahedapoolne. Leiame kena söögikoha La Caveja, kus naudime kohalikke spinatiga toite ja veini. Algul istume üsna tühjas saalis, aga õhtu edenedes on kõik lauad hõivatud ja mõnus melu ümberringi.

Sõitsime sel päeval 238 km, üldse 2621

Pühapäev, 12.juuni

Peale hommikusööki lahkume juba enne 9 ja 9.30 oleme juba teises riigis – San Marinos. See on vanim ja väikseim sõltumatu riik maailmas. Pindala ainult 60,57 km², pealinn San Marino asub Titano mäe otsas 750m kõrgusel merepinnast. Väiksusest hoolimata on jaotunud 9 administratiiv-üksusesse. Asub keset Itaaliat, kasutusel San Marino Euro (Ado ostab mündinäidiste komplekti). Hinnad on soodsamad kui mujal, sest tegemist on tax-free piirkonnaga.

Enamik müüjaid venelased, kes püüavad meiega rääkida vene keelt ja saavad aru, et me oleme eestlased ja peaksime oskama vene keelt küll. Natuke häiriv! Sellest hoolimata naudime vanalinna kitsaid tänavaid ja treppe, ronime lossini ja vaimustume vaadetest üle linnamüüri.

Iga pidu saab ükskord otsa ja laskume taas maa peale ja Itaaliasse. Nüüd võtame lõpuks suuna üle mägede Toskaana poole. Jälle mäed ja jälle vihm, teeäärset söögitegemispeatust ei saa teha. Tormame sööma ühte trattoriasse, mis tundub väga tagasihoidlik, aga nimi on suursugune – Imperator. Koht on ikkagi mõnus, kohalikku rahvast täis. Võtsime kõik erinevad söögid ja pudeli punast veini. Vein osutus väga heaks. Ado ostab ühe majaveini kaasagi. (Vino Rosso, Montalcino, Cucina Genuina Tipica).

Õhtuks jõuame Sienasse, aga linnaga tutvuma ei lähe, otsime hoopis öömaja. Leiame kämpingu linna servas Colleverde. Väike kodune koht!

Sõidetud 260 km, kokku 2884

Esmaspäev,13.juuni

Kohe Sienat avastama. Ado juhtimisel sõidame läbi kogu vanalinna ja näeme ära suurema osa kuulsatest kohtadest, aga parkimiskohta ei leia. Lõpuks suundume linnamüürist väljapoole ja seal pargi palju tahad! Hiljem loen, et Siena vanalinnas ei tohigi üldse sõita. Nüüd siis läheme jalgsi uuele tiirule. Ja see on tõesti suurepärane vana linn.

Katedraal on väga muljetavaldav nii väljast kui seest (marmormosaiigid põrandal, paavstide galerii vööna mõõda seinu). Piazza del Campot peetakse ilusaimaks väljakuks kogu Itaalias ja seda ta tõesti on.

Kaks korda aastas peetakse seal Palio ratsavõistlusi, muul ajal saab seal maas istuda ja piknikku pidada või lihtsalt kohvikus istuda ja mõnuleda.

Kahjutundega lahkume, et võtta suund veinilinn Montepulciano poole. Söögipeatust vahepeal me teinud ei ole ja seepärast tormame sisse esimesse selle linna veinimajja. Veini osta saab seal küll, aga sooja söögi saamiseks pole just kõige õigem aeg.  Aga midagi meile siiski tehakse.

Natuke edasi sõites jõuame ka vanalinna serva, kus mäeküljel asuvas parklas koha leiame, et sealt veel edasi rühkides jõuda tõeliselt armsasse linnakesse. Igas teises hoones on oma ENOTECA (vinoteek), üks põnevama kujundusega kui teine. Siitkandist pärit Vino Nobile di Montepulciano on üks kahest kuulsast Itaalia punasest veinist (teine on Brunello di Montalcino). Siinne kuiv savimuld on sobiv viinamarjade ja oliivide kasvatamiseks.

Ööbimiskohta otsides selgub, et kämpingu leidmiseks tuleb sõita paarkümmend kilomeetrit edasi Sarteanosse. Seal ootab meid kämping nimega Parco Delle Piscine. Selgub, et see on lausa väike linnake oma tänavate, purskkaevude, sillakeste, basseinide ja muu põnevaga. Õhtul läheme Leaga oma kaameraid ja telefone retseptsiooni laadimisele viima ja otsustame natuke “linnakesega” tutvuda. Igatahes õnnestub meil ära eksida! Omal käel leiame siiski oma armsad kaaslased jälle üles ja imestame väikeste lendavate tulukeste üle. Lähemal uurimisel selgub, et tegemist on pisikeste kärbsesuuruste putukatega. Väga müstiline!

Täna sõidetud ainult 99 km, üldse aga 2980

Teisipäev,14.juuni 

Jaagu juhtimisel sõidame väiksesse armsasse Pienzasse. Siinsete küngaste rikkalikud rohumaad pakuvad head sööta lammastele, kelle piimast valmistatakse parimat pecorino juustu.  Kõnnime mööda kitsaid vanalinna tänavaid ja otsustame lõpuks midagi kohalikku ka kaasa osta – muidugi Pecorino juustu ja Brunello veini. Brunello di Montalcino on punane Itaalia vein, mida toodetakse Toskaanas Montalcinos. Seda valmistatakse Sangiovese Grosso viinamarjadest. Kui soovid täidlast ja väga head veini, siis Brunello, Super Toskaanad ja Boligheri.

Teel Montalcinosse möödume ilmselt ka nendest paikadest, millest jutustatakse Ado poolt kaasavõetud raamatus “Viinamägi Toscanas”. Küpressid, kitsad mägised teed, igal ristmikul viidad mõnesse veinimõisa. Aga Maté veinimõis jääbki nägemata.

Meil on aga nüüd uus eesmärk – Elba saar.

Arst lahendab hullumajas ristsõna: „Nii… saar, kus sündis Napoleon? Saar… kuule, sina…” Arst pöördub haige poole: „Kus sina sündisid?”

„Elba saarel!” vastab hull Napoleon.

Selleks tuleb sõita sadamalinna Piombinosse ja sealt juba laevaga Elbale. Piletid käes (4 inimest+auto 81.20 € üks ots), ootame praami ja arutleme, missugune eemal paistvatest väikestest saartest Elba on. Millegipärast on meil teadmine, et see saar väike on, hiljem selgub, et tegemist on Itaalia suuruselt kolmanda saarega (Sitsiilia ja Korsika järel). Umbes tunnise laevasõidu järel jõuame tõeliselt maalilisse sadamasse Portoferraiosse.

Õhtu läheneb ja saarega tutvumise jätame järgmiseks päevaks. Suundume üle mägede saare teise serva, kus leiame Lacona kämpingu. Kuigi kuulnud saare kõrgetest hindadest, on sealne hind meie rõõmuks isegi soodsam kui mandril.Telkimiskohta välja valima sõidutatakse meid ATV-sarnase asjandusega. Leiame ilusa koha, kuigi solgitoru läheduses. Ja lõpuks ometi ostame kahe pere peale vidina, mis võimaldab meil saada meie jaoks sobivat voolu.

Täna on sõidetud 210 km maad mööda

Kolmapäev, 15.juuni

Sõidame saare idarannikule ja kõnnime sadamalinnas Azzurros. Sealt diagonaalis saare loodeossa mägedesse. Väga ilusad käänulised tõusude-langustega teed. Ja nüüd tõstukiga Monte Capanne otsa! Loomulikult ei uuri me enne, missuguse tõstukiga tegemist ja kui kõrgele täpselt jõuame.

Piletid ostetud (2×18€), läheme meie Adoga juba tõstukisappa, Lea ja Jaak jäävad vett ostma. Tõstuki juurde jõudes selgub, et mingit saba pole, meilt haaratakse piletid ja näidatakse kummalegi koht kätte, kus seista. Siis tuleb väike võrepuur, mille väravast lükatakse käigu pealt sisse kõigepealt Helgi ja siis kohe järele ka Ado, värav hooga kinni ja minek… Tõus on vägev, iga jõnksu tagant ikka ja ikka veel üles. Lõpuks oleme tõusnud 20 minutit ja jõudnud 1019 m kõrgusele (alguspunkt oli 375 m kõrgusel). Oma ees äratulekuga oleme me pahandanud oma reisikaaslasi, helistada me ka ei saanud ja lisaks sellele tundis Lea tõusul tõsist hirmu. Aga vaated selliselt kõrguselt on hingematvad, saame neid nautida ülearugi, sest selgub, et meie tõstukil on puhkepaus 1,5 tundi.

Mäetipus elamist naudib ka see sisaliku-taoline elukas.

Kui õnnelikult jälle all oleme, tahaks midagi süüa. Muidugi on kellaaeg selline, et süüa ei saa kuskilt, lõpuks lepime väikeste pitsalõikudega tänavaäärses baaris. Autot toidame aga luksuslikult, tankides reisi kõige kallimat bensiini hinnaga 1,593€ liiter.

Marcinas ujumas ja päevitamas. Vesi väga mõnus!

Jälle praami peale ja 19.50 olemegi mandril tagasi.

Kämpingu leidmine osutub üsna keeruliseks, kuigi kaardi ja TOMi järgi peaks neid olema lausa murdu. Lõpuks õnnestub. Meid ootab terve kompleks Village Albatross. Kõigepealt suhtleme noormehega, kes uurib, miks tulime ja mida tahame. See suunab meid putkas istuva neiu juurde, kes laseb meil täita mingi pika paberi igasuguste andmetega, siis annab plaani, kus on erinevate värvidega tähistatud sajad telkimiskohad, majakesed,vagunelamud, tantsuplatsid, restoranid ja kõik muu. Teatud värvi platside hulgast võime omale sobiva valida. Kui valitud, tuleb minna retseptsiooni, mis asub kuskil laagri keskel ja siis alles ennast sisse kirjutada. Saame kõige sellega hakkama alles hämaras.

Telgid ka püsti, õhtusöök söödud, teeme jalutuskäigu selles tõesti suures “linnas”, kus leidub igasugust tegevust igaühele ja tundub, et enamus elanikest ongi seal pikemalt suvitamas. Põnevate võradega piiniate all kõndides märkame, et on osaline kuuvarjutus.

 

Pesuruumid selles kämpingus on väga kaasaegse kujundusega ja väga ilusad. Lisaks naiste ja meeste pesuruumidele on eraldi mähkimisruumid imikutele. Lea paneb ühte sellisesse ruumi oma fotoka aku laadima, mis õhtuks sealt kadunud on. Paanikat kui palju! Õhtu lõpetame veiniga nagu alati. Lea astub konna peale, kes kerkib suureks nagu tainas ja tundub olevat surnud. Ado toimetab ta natuke eemale muru peale ja turgutab teda veega – polegi surnud, ainult teeskles.

Neljapäev, 16.juuni

Hommikul ärgates on kõik meie asjad väga märjad – kaste maas, aga hästi paks. Pole enne sellist näinud! Kui öömaja eest tasuma läheme, kurdan meie muret laadima pandud aku kadumise pärast. Selgub, et seal ei tohigi jätta telefone ega midagi muud pesuruumidesse, koristajad panevad need lihtsalt ära. Ja koristusbrigaadilt aku kätte saimegi!

Sõidame Volterra poole, aeglasemat teed mööda, mida palistavad oleandripõõsad. Volterra on kuulus oma alabastrist toodete poolest. Neid müüakse kõikjal ja need on on tõesti ilusad. Näeme müügil ka oliivipuust lõikelaudu, lusikaid, kausikesi jm., mida puidust teha saab.

Ehtne mägilinn San Gimignano, mis on kuulus oma keskaegsete “pilvelõhkujate” poolest, võtab meid vastu kuumusega. Alustuseks läheme sööma trattoriasse La Loggia. Koht ise pole midagi väga erilist, aga akustika on hea, ristvõlv võimendab teises servas räägitud juttu. Söögid ka põnevad. Ado tellib juustuvaliku moosi ja meega, Lea aga puhtjuhuslikult metssea prae.

San Gimignano täielik nimi on San Gimignano delle Belle Torri st. ilusate tornide San Gimignano. Rohkem kui 70 neist olid kunagi keskaegse jõukuse tunnistajateks, nüüdseks on alles vaid 14. Neist kõige kõrgema, 54 meetrise Torre Grosso otsa on võimalik ka ronida, kuid kahjuks mitte sel päeval.  Ainult jalakäijatele mõeldud linn, mille erinevad tänavad on ehitud erinevas värvis lippudega. Ilus!

Selle ilusa linnaga on seotud ka Dante, kes oli Firenze Valge Gvelfi (paavstipartei) saadik San Gimignanos. Kui ta ametist tagandati, hakkas ta mööda Itaaliat ringi rändama, luuletama ja kirjutas sel ajal ka oma “Jumaliku Komöödia” Ja seda mitte ladina keeles, vaid toskaana murdes, tugevdades sellega itaalia keelt.

Edasi kulgeb meie tee mööda Chianti (hääldatakse muide kianti) veinipiirkonna imelisi veiniteid. Teadmine, et on olemas linnake nimega Chianti, osutub valeks. Tegemist on ikkagi sellenimelise piirkonnaga, kus teeme peatuse Radda in Chiantis. Sellest linnast jäävad kõige rohkem meelde uimastavalt lõhnavad pärnaalled.Öömaja otsinguil satume Greve in Chiantisse ja selle külje alt leiame Agriturismo Casale la Masse.Peremees ei mõista küll sugugi inglise keelt, aga kokkuleppele me jõuame ja suurepärane elamine viinamarjaväljade keskel ehtsas itaalia mõisas on meil üheks ööks olemas. Kuna köögi kasutamise võimalust seal ei ole, siis teeme süüa aias asuvas lehtlas oma pliidi peal. Õpetussõnu jagavad papagoid, kelle puur on kohe meie kõrval ja elanikke selles puuris ikka päris palju, 20 ringis kindlasti. Teeme jalutuskäigu viinamarjapõldude vahel.

Hommikul äratab meid kukkede kiremine ja  silma paistev päike. Õhtul pestud ja ööseks lehtlasse katuse alla kuivama pandud pesu lausa tilgub -jälle see kaste!

Reede, 17.juuni

Hommikusöögi teeme ja sööme jälle lehtlas. Kui kella 9-10 vahel teele asume, on ilm juba väga soojaks läinud, auto kraad näitab 29° Sõidetud kilomeetreid kogusime eile 167, aga kokku on neid juba 3470 Külastame tee äärde jäävat kohalikku surnuaeda, kus on nii värskeid haudu, hauaplatse, urniseinu kui ka selliseid seinu, kuhu sisse mahub horisontaalasendis hulk koolnuid.

Nüüd on juba 30° sooja ja sõidame Vinci poole. See on väga väike linnake, koosnebki peaaegu ainult Leonardo da Vinci muuseumist. Sissepääs on küll tasuline (a`7 €), aga kogu ekspositsioon väga huvitav, ainulaadne võimalus näha ja lähedalt uurida kõiki Leonardo leiutisi, fotosid, makette ja joonistatud visandeid.

Alumine foto on aga tehtud natuke maad eemal asuvas Leonardo sünnikodus, mis on ümbritsetud oliivipuudega ja kus parasjagu on käsil restaureerimistööd.

Meelierutav on ka Cantine Leonardo da Vinci (veinikeldri) külastamine, kus antakse meile põhjalik ülevaade piirkonnas toodetavatest veinidest ja muidugi saame neid ka degusteerida (v.a. Ado, kelle kord on jälle roolis olla ning peab leppima Linda veega, mida talle lahkelt pakutakse). Proovime, hindame, ostame. Pudelisiltide ja karpide ja muu atribuutika kujundamisel on lähtutud Leonardo kuulsatest joonistustest. Ekskursioonist kõrvalasuvasse veinitehasesse peame loobuma, sest kellaaeg meile ei sobi. Aga Vincist oleme niigi vaimustuses!

Lucca on meie järgmine sihtpunkt. Selles ilusas väikeses oliiviõli- ja ooperilinnas ei suuda me algul mingit õiget suunda leida-tormame sihitult, kuigi ümberringi nauditakse ilusat reedeõhtut, lobisetakse, musitseeritakse. Kuskilt hakkab meile silma torn, mille otsas puud kasvavad. Sinna suuna võtamegi! Aga üsna pea ei paista seda torni  enam majade vahelt üldse. Naudime siis ilusaid romaani kirikuid (Toomkirik) ja kõnnime niisama, filmides kogu aeg oma ja Lea seelikusaba ning jalgealust kõnniteed. Luccas on sündinud kuulsad heliloojad Boccherini (1743-1805) ja Giacomo Puccini (1858-1924). Lombardia ajal valitses linna naisterahvas nimega Marquesa Mathilda ja kohalike valitsejate edu lubaski linnal vabaneda Pisa võimu alt ja nautida iseseisva linna staatust, kuni Napoleon kinkis linna 1805. aastal oma õele Elisale.

Aga ükskord saabub ikkagi hetk, kus torn jälle nähtaval on ja nüüd me seda enam silmist ei lase! Jõuame veel üsna viimaste hulgas piletid osta (a`3.50 €) ja ronimegi torni (Torre Guinigi) tippu, vahepeal lõõtsutamispause tehes. Ülesronimine tasus ennast kuhjaga, sest torni otsast näeb kogu linna, mille tänavate plaani panid paika juba roomlased ja selle ümber olevat bastionidega kaitsevalli, mille peal kulgeb kastanite ja piiniatega teerada.


Ööbime kiviviske-kaugusel Pisa tornist. Torre Pendente kämping asub kohe linnamüüri taga. Tore väike kämping, kus territoorium jaotatud pikkadeks ribadeks ja igal ribal tähis A-F Meile antakse  võimalus ise koht otsida, aga see koht ei tohi olla reas E. Sõidame, otsime ja leiame, seame elamise sisse, teeme süüa ja sööme. Laua ümber istudes ja veini juues hakkame miskipärast arutama, kus me täpselt telkisime ja muidugi oli see rida E- ainuke, kus olid kohad reserveeritud kellelegi teisele! Meie õnneks ei saabu sellel õhtul kedagi, kellel oleks õigus meie platsikesele. Võime rahulikult magada.


Laupäev, 18.juuni

Rahulikult magasime küll, kui välja arvata see, et kogu öö võitlesin telgi vallutanud sääskedega. Hommikuks oli nägu ja käed kaetud pisikeste punnikestega, mis päeva edenedes üha suuremaks ja koledamaks läksid. Teised ei teadnud sääskedest midagi!

Sellest hoolimata on meil kella 9ks pestud ja söödud ning elaminegi kokku pakitud. Sooja on 24° ja sõidame mõnesaja meetri kaugusele kämpingust, et auto parkida ning rõõmsalt Pisat nautida. Lea ja Jaak on aastaid tagasi selles linnas käinud, aga nad on valmis sinna uuesti minema. Mina lähen Pisasse väikese eelarvamusega, sest “viltune torn” tundub liiga äraleierdatud asi, ka nähtud pildid ei tekita tunnet, et pean seda ise nägema. Aga teiselt poolt jälle nii kuulus asi, et justkui tuleks ikka ära vaadata, kui juba sealsamas oled… Igatahes otsustame minna. Ja me ei kahetse! Õnneks oleme me kohal piisavalt vara, et ilma suurema sabatamiseta torni ronida. Selleks tuleb küll eemalasuvast kassast piletid osta (a`15 €), kotid hoiule anda ja taluda turvajate pidevat valvsat/kahtlustavat pilku. Aga juba trepist ülesminek on põnev, sest astmed on kulunud vastavalt sellele, kas asuvad vajumise suunast sõltuvalt all- või pealpool ja ronimine kas kiireneb või aeglustub. Väga ebaloomulik tunne igatahes! Ülevalt saab suurepärase vaate kogu sellele valgele marmorist Campo dei Miracoli´le (Imede väljakule), mis särab erkrohelise muru taustal. Ka reisikaaslased on rahul, sest eelmisel korral nad torni sisse ei saanud, kuna mitu aastat (1990-2001) oli see külastajatele suletud.

Kui mõni tund hiljem lahkume, on kogu väljaku vallutanud tuhanded turistid ja oleme rõõmsad, et saime ilma suurema tunglemiseta kogu ilu nautida.

Edasi sõidame mööda mereäärset maanteed põhja poole. Maantee viib läbi tuntud nimedega kuurortide, kuid sellist tunnet küll ei teki, et tahaks ise ka seal puhata – kuidagi kõledad tunduvad! Ujuma tahaks ikkagi minna ja seame sammud otsustavalt mere poole. et veeni jõuda, tuleb läbida takistused söögikohtade, laenutuste, basseinide jm. sarnase näol.Tundub, et me just väga oodatud sinna pole. Puhub kõva tuul ja lained on vägevad. Mehed otsustavad vette minna, meie Leaga lööme põnnama ja ei riski riideid vahetama hakatagi, kartes, et tuul meil mõne asja minema viib, kõik asjad on niigi liiva täis. Ega meestelgi ujumisest midagi välja ei tule, sest lained on ikka väga võimsad. Kaldal püüavad nad ennast voolikust puhta veega üle lasta, aga see ei meeldi mehele, kes voolikuga muud träni liivast puhastab. Nii et see rand ei ole meie jaoks!


Sõidame edasi, silme ees Cinque Terre. La Spezia ümbruses muutub maastik  mägisemaks ja vaated jälle uhkemaks. Käänulise tee ääres leiame söögikoha Paradiso del Golfo Ris, kust avanevad vaated allpool vongerdavale maanteele ja sinavale merele, kuigi ilm on läinud pilviseks ja tuul veel tugevamaks. Kõhud täis, sõidame edasi, kuigi ilm pilvine ja tundub, et kohe hakkab sadama. Jõuame Riomaggioresse, kus tuleks auto parkida ja matkata edasi mere kohal kaljuserval kulgeval matkarajal. See jääb meil aga ainult unistuseks, sest võimatu on leida parkimiskohta – kogu maantee äär on tihedasti autosid täis, maa-alusesse parklasse aga me ei mahu. Jääb üle imetleda seda teekonda kaugelt ja kõrgelt.

Loobume ja sõidame tujututena tagasi. Käime La Spezias toidupoes ja sõidame Parma poole. Mägedes vihmane, udune, niiske. Ööbimiskoha otsinguil sõidame ühe viida järgi täiesti asustamata tunduvas metsas, mööda väga kitsast ja käänulist teed, kuni jõuame ikkagi majani, kus tõepoolest saab ka öömaja. Tegelikult oleme väga ilusas kohas sõbraliku pererahva juures, mees räägib ka inglise keelt, naine on prantslanna, aga püüab ka inglise keeles hakkama saada. Nad on väga üllatunud, kuuldes, et me eestlased oleme, sest just eelmisel päeval lahkus nende juurest paar, kellest naine oli eestlane. Ja tegelikult pole nad veel oma ööbimiskohta päriselt avanudki, köögi kasutamise lubagi pole veel. Me saame siiski kööki kasutada, aga ainult oma kaasasoleval pliidil süüa keetes. Seegi on ju hea variant. Laua kataksime hea meelega terrassile, aga ilm on siiski liiga jahe ja niiske, tõstame elutoa laua siis ukse alla, et vaadet nautida. Mehed on vahepeal peremehega koos teinud tiiru veinitoas ja ostnud ühe kohaliku kiidetud veini. Joome ära nii selle kui ka mõlemad eelnevalt poest ostetud veinid ja oleme eluga rahul. Terrassilt jälgime pererahva eeslite toimetusi, vaatame kanaaeda ja kuulame kaugusest paistva külakese hääli. Võrratud vaated! See koht, kus oleme, on Bramapane www.poderebramapane.it

Pühapäev, 19.juuni

Hommikusöögiks teeb perenaine meile munaputru ja pakub väga head kohvi, mida palume veel juurdegi. Maksame öömaja (70€ pere) ja veini eest (14€) ning lahkume.  Ilm on ööga ilusamaks läinud, päike paistab ja soojagi 23°. Sõidame edasi Parma poole, mäed ja ilusad vaated. Peatus Passo della Cisas 1041m kõrgusel, käime vanas väikeses kirikus. Ilus käänuline ja mägine tee jätkub Parmani. Kõnnime vanalinnas, astume sisse XII sajandil ehitatud toomkirikusse, kus on väga uhked lae- ja seinamaalingud ( lausa Correggio kuulsaimad freskod?) Igatahes väga võimas, suursugune ja mitte ülekuhjatud. Kirik paistab olevat meelepärane ka kaabulotiga kerjusele, kel parasjagu mobiiliga tähtsaid asju ajada.


Kuulsad parmessani juust ja sink jäävad küll sellest linnast ostmata, sest on pühapäev ja kõik kauplused (ka suured marketid!) on suletud, ka teistes teeäärsetes linnakestes. Bensiinijaamadeski on puhkepäev. Suundume Garda järve poole, maastik muutub igavaks, mägesid pole, päevalillepõllud aga on. Kiirtee äärest leiame ka bensuka, mis töötab. Garda järve lähedusse jõudes otsustame sõita mööda vasakut kallast, vahepeal järve imetledes, siis jälle järvest kaugenedes. Palav on ja ujuda tahaks, aga see plaan ebaõnnestub. Salos teeme peatuse, et süüa-juua ja mõnuleda. Söögiaeg jälle vale, järjekordselt saab ainult külma toitu ja pitsat. Aga see-eest istume lausa järve ääres, luiged ja pardid meie kõrval toimetamas.

Toidu eest maksmisega saab nalja, sest me keeldume maksmast pasta eest, mida me pole söönud. Suure naeruga teatab kassaneiu, et “pasta” tähendab itaalia keeles “kõik”. No tore on!

Promeneerime rannas ja imetleme huvitavaid tänavavalgustusposte ja pinke. Mõnus pühapäeva-pealelõunane olesklemine. Aga ööbima sinna jääda ei saa, seega sõidame edasi. Vastassuunas venib pidev autoderivi, ilmselt suundutakse uue töönädala alguseks koju. Tee on väga ilus, vasakul kõrge mäesein ja paremal all järv, vahepeal läbime ka mõne tunneli. Üllatuseks leidub teeääres suur toidupood, mis on just-just uksi sulgemas, aga meil õnnestub veel sisse saada ja õhtusöögiks midagi varuda. Garda kämpingu leiame otse järve kaldalt, et oma platsini jõuda, tuleb vinka-vonka mäest alla sõita. Koht on ilus, aga pesemisruumid ja WCd on viletsad -kord pole paberit, siis jälle ei tule nõudepesu ajal vett ja pesuruumist võivad kõik möödujad peaaegu et läbi jalutada. Aga elame üle!

Esmaspäev, 20.juuni

Söödud ja pakitud, asume jälle teele. Nüüd võib juba öelda, et hakkame kodu poole sõitma.Siiani oleme selja taha jätnud 4030 km, koduni umbes 2500 km

Kui oleme selja taha jätnud Garda järve äärse viimase linnakese Riva, hakkame sõitma mööda kiirteed Trento ja Bolzano poole. Ilusaim kiirtee, mida olen näinud, sest sõidame piki orus olevat teed, kahele poole jäävad suursugused lumiste tippudega mäed. Supervaated! Järk-järgult muutub kogu sildindus saksakeelseks, kuigi Austriani veel maad küll. Alles 13.13 jõuame Austria linna Sillianisse. Seal on taevalaotus täis mitmevärviliste varjudega lendajaid – vaatepilt missugune! Kiirteelt maha sõites leiame teeäärse “tasku”, kus suppi keeta. Ja siis jälle edasi mööda kiirteed. Vinjeti ostame ka, 7.90 € Grazi lähedal teeme jäätise- ja bensiini-peatuse. Öömaja leiame kiirteelt maha sõites Ludersdorfis Friedrich Maureri Külalistemajas (www.gasthof.maurer@aon.at) 60 € eest pere. Rõdul keedame oma pliidi peal kartuliputru ja praeme sibulaga peekonit. Õnneks keegi lõhna peale kohale ei tule!

Teisipäev, 21. juuni


Hommikusöök hotellis. Alustame sõitu juba 8.15 ja kell 11 oleme Slovakkias Bratislavas. Kiirteid mööda sõita ei taha ja nii me naudime käänulisi teid ilusate slovakkia mägede vahel, aga kahjuks midagi eriti ei näe, sest kogu aeg sajab. Kella 4ks oleme siiski Poolasse jõudnud. Otsustame, et valime Varssavisse sõiduks tee läbi Rodomi, et ei peaks nii palju remonditavatel teedel sõitma. Mõte on hea, aga välja kukub nagu alati ja varsti leiame ennast jälle Katowice kandi tasulisel kiirteel. Poola kiirteede maksud on arusaamatud, viimane maksmine on vahetult enne kiirteelt ärakeeramist ja sugugi mitte läbitud tee eest. Ja varsti oleme jälle vanal tuttaval remonditaval teel, kus venib kummaski suunas ainult üka rida, pimedas ja tuledega on see väga väsitav. Ööbima jääme vanasse tuttavasse Baroni hotelli umbes 20 km enne Varssavit. Raha tahetakse meilt seekord rohkem, aga kui seletame, et kaks nädalat tagasi oli hind veel 55€ tuba, siis nad lepivad sellega. 

Selle päevaga oleme sõitnud 1000 km, üldse kokku aga 5611.

 

Kolmapäev, 22.juuni

Sööme hotellis kõva hommikusöögi ja jälle teele. Poola linnadest läbi sõites on näha palju pidulikult riides lapsi, tundub, et viimane koolipäev. Ado ja Jaak sõidavad kordamööda ja kodu läheneb jõudsalt, vahepeal küll vihmasajus. Kella 3 paiku (nüüd juba meie kella järgi) jõuame Leetu, ilm läheb ilusaks. 19.25 oleme Lätis ja lõpuks 22.10 ületame Eesti piiri. Ja jaanilaupäeva esimestel tundidel jõuame koju.

Ööbimised ja hinnad ühele perele

  1. Poola hotell Baron 55.- €
  2. Austria hotell Oldtimer 86.- €
  3. Sloveenia kodumajutus 35.- €
  4. Itaalia Lido di Jesolo kämping Malibu 23.25 €
  5. Itaalia Villamarina hotell Sara 54.- €
  6. Itaalia Siena kämping 27.45 €
  7. Itaalia kämping  31.75 €
  8. Itaalia Elba Lacona kämping 23.50 €
  9. Itaalia Village Albatross kämping 29.45 €
  10. Itaalia Agriturismo 60.-€
  11. Itaalia Pisa kämping 23.50 €
  12. Itaalia Kodumajutus 70.- €
  13. Itaalia Garda kämping  23.25€
  14. Austria Ludersdorf hotell  60.- €
  15. Poola hotell Baron 55.- €

 


Tagged with:
 

Comments are closed.

Set your Twitter account name in your settings to use the TwitterBar Section.