Valencia 26.09-03.10.2011

Hispaania rahvaarv oli 2010. aasta  seisuga 47 miljonit inimest, 33% elanikkonnast elab regioonide pealinnades. Rahvastikust on 91,3% hispaanlased, kellest 17% on  katalaanid, 7% galeegid ja 2% baskid.

Valencia (pealinn Valencia ca 800 000 elanikuga “valguse linn”) – on üks tähtsamatest ja järjest enam jõudu koguv piirkond, kus elab 5,09 miljonit elanikku ning kasutusel on ka valencia keel. Vahemererannikul paiknev autonoomne piirkond, millel on 518 km rannapiiri on sihtkohaks paljudele turistidele.

Valencia keel (valenciano) – tegelikkuses katalaani keele lähedane dialekt, kasutusel Valencia autonoomses piirkonnas ja Baleaari saartel.

Meie reisi marsruuti näeb siit. http://maps.google.com/maps/ms?msid=204947349921661868071.0004b2f08ada0644f2ab5&msa=0

Esmaspäev, 26.september

Alustame reisi Tallinna lennujaamast, esimest korda Ryanairi lennuga. Pagasiks ainult kaks kotti, millel kindlad mõõdud ja kaal ja mille saab võtta salongi. St, et kotis ei tohi olla vedelikke ja terariistu jne. Üks päikesekreem, mille pudel on suurem kui 100 ml, tuleb meil seetõttu viia lennujaama infolauda, millele Kaarel sinna järele läheb, sest hoiutasu seal on 1 € päevas. Lennu check-in on juba varem internetis ära tehtud, pardakaardi asemel on meil prinditud A4, millest väravas pool ära rebitakse. Kohti pole määratud, istume, kuhu meeldib! (piletid maksid 186 €, 2 inimest edasi-tagasi, + teenustasu 30 €+kindlustus 16 €). Lend ise nagu lend ikka. Maandume Gironas, olles lennuki aknast ära näinud tuttava vanalinna, kus 2008. aastal koos poistega kolasime. Kuna pagasit pole, saame väga kiiresti lennujaamast välja ja asume otsima autorendifirmat, kust oleme broneerinud auto. Rentisime läbi interneti Ford Ka, aga tegelikult peame leppima tumesisnise  Chevrolet´ga. Aga pole hullu. Auto rentisime 26.09 kell 14.30 kuni 02.10 kell 24 ja maksime selle eest 74.36 € +kütus 162.82 € (122,42 liitrit).

Panime Tom Tom-i tööle ja kimasime mööda kiirteed Valencia poole. Teed mõnusad. Teemaksud 7+15,3. Kiirtee ääres Penedesi (kuulsaim veinipiirkond Hispaanias) piirkonnas leiame pika otsimise peale ka söögikoha. Autost väljudes avastame, et leitud Medas on sama koht, kus poistega 3 aastat tagasi söömas käisime. Tagasihoidlik kõhutäis 17.30 € eest! Peale Barcelonast möödumist keerasime kiirteelt maha ja sõitsime edasi mööda N340. Manueli poolt pakutud teeäärne vaatamisväärsus Peniscola jääb vaatamata, sest hakkab juba hämarduma. Telefoni teel vahetame temaga infot, sest Liis on koolis. Ta on meile saatnud ka korralikud juhised, kust ja kuidas sõita. Kohale jõuame ilusasti, kuigi mitte päris tema poolt pakutavat marsruuti mööda. Igatahes on nad meile tänavanurgale vastu tulnud. Auto paneme maa-alusesse garaaži Manuelile kuuluvale kohale, tema on oma auto ettenägelikult töö juurde tänavale parkinud. Istume, jutustame ja naudime head veini (www.danielbelda.com) poole ööni nende 3 toalises korteris, kus elab ka Manueli vend, aga keda pole parasjagu kodus. Aadress Redencion 1, Valencia 46002

Teisipäev, 27.september

Valencia vanalinn on ilus ja puhas. Külastasime keraamika muuseumi (http://mnceramica.mcu.es/). Selle palee olid XV sajandil ostnud Rabassa de Perellos nimelised isikud, kelle järeltulija III Marques de Dos Aguas (1706-1765) armastas kaunistada oma vanemate elukohta. Tema nimi tähendab eesti keeles Kahe Vee markii (kaks jõge Turia ja Jucar). Kõige suurema panuse palee kaunistamisse pani VI Kahe Vee markii, kes kasutas ära kohalike loojate anded. XX sajandi algul suri viimane Kahe Vee markii ja sealt algas palee lagunemine. Aastatel 1991-1999 tehti hoones põhjalik remont ja restaureeriti nii alabastrist suurejooneline portaal kui ka suurejoonelised siseruumid. Tulemus on suurepärane!

Turg, börsihoone, väravatorn, kirik  3 erinevas stiilis fassaadiga. Edasi sõidame Hispaania 12 pärli hulka kuuluvat Kunstide ja Teaduste Linnakut (La Ciudad de las Artes y las Ciencias www.cac.es) vaatama.

Kui viimane kord Turia jõgi jälle kogu linna üle ujutas ja suuri kahjusid tekitas, otsustati jõgi linnast mööda juhtida. Jõesäng aga ehitati pargiks. Mitmest hoonest koosneva linnaku on projekteerinud Calatrava, Félix Candela ja mitmed välisarhitektid. Arhitektuuris on ära tuntav Hispaania kuulsaima arhitekti Antonio Gaudi sürrealistlik käekiri.

Päikeseloojang Albuferas. Seda tulevad nautima ja pildistama paljud kohalikud ja turistid- nii lähedalt kui kaugelt. Nii sel korralgi. Pildistame meiegi.

Culleras (Carrer del Penyal D´ifac tänaval) seame ennast sisse. Ruttu kõrvalasuvasse Consum´sse süüa ostma, sest see suletakse kell 9. Õhtusöök õues küünlavalgel. Manuel pakkus poepizzat. Lõõgastavalt sobis sinna kõrvale Mojito. Liis ja Manuel jäävad ka sinna ööbima.

Kolmapäev, 28.september

Peale hilist hommikusööki Liis ja Manuel lahkusid, andes meile juhtnööre, kuidas majas toimetada. Cullera rand, ujusime, kõndisime piki randa edasi-tagasi.

Vesi väga mõnus! Pärast dušši ja väikest lõõgastavat siestat jälle kõndima, seekord siesta-aegsesse tühja linna. Isegi koertel oli siesta.

Rannapromenaadi mööda tagasi. Mõnus väsimus tuli peale. Nüüd rannabaari. Tellisime pudeli valget veini ja kõrvale juustu ja mandleid. Super! Teenindaja suhtles kahjuks ainult hispaania keeles.

Õhtul keldrist rattad välja ja sõitma. Mässasime kummide pumpamisega hulk aega, aga lõpuks tore sõita. Õhtusöögiks raviolid ja krevetid, 1€ maksev vein õues.

Neljapäev, 29.september

Ärkame pilves ilmaga. Hoolimata sellest asume imeilusat lõunarannikut avastama. Oleks vist ilus küll, kui midagi näeks ka-sajab üha rohkem, müristab ja lööb välku. Sõidame läbi Gandia, Oliva, Denia. Seal pargime auto, vihma peaaegu ei sajagi ja läheme kohvi jooma. Saame kohvid kätte, istume õue ja kogu tänava elekter läheb ära. Õnneks mitte kauaks. Teel auto juurde jääme paduka kätte. Sõidame Xabia poole. Äkki oleme mägedes ja kurvides kitsal teel üsna libe. Xabia tundub olema ilus linn. Otsustame poodi minna, et äkki jääb vihm lõpuks järele. Ei midagi!

Nüüd suund Guadalestile. Ilusad vaated, vihm väheneb. Kohale jõudes ei sajagi! Väga põnev ime-pisike linnake. See on mauride looduslik kindlus, mille juurde pääseb vaid läbi kalju sisse raiutud tunneli. Eemalt on näha ainult selle kukeharja-kujulise aheliku tipul seisev väike kellatorn, mis asub kirikust kaugel eemal, kuna selle sõrmetaolise kalju tippu ei mahu midagi muud. Guadalesti loss ja selle juurde kuuluv kalmistu on ainukesed Hispaanias, kuhu sissepääs on tasuline. Selles 200 elanikuga külas on tervelt 4 muuseumi.

Tagasi sõidame sama teed mööda, nüüd aga ümbrust ja suurepäraseid maastikke nautides. Calp. Tagasi jõuame pimedas alles kell 9, juba kaugelt paistab mäe nõlval valgustatud kiri CULLERA (nagu HOLLYWOOD), lagedal maal ainuke mägi ja selle külje all mere ääres linn. Õhtusöök jälle rõdul. Joome veel odavamat veini ja läheme mere äärde patseerima. Avastame liiva seest põnevad moodustised, mis päevane vihm on linnatänavaid mööda merre tormates ehitanud. Tagasitee kujuneb väga kiireks, sest tundub, et odav vein tahab väga ruttu välja tulla.

Reede, 30.september

Ilm ilus! Peale hommikusööki autoga linna, et mulle rattasõidupükse osta. Siis rannas. Ilm veidi vines. Rannas “aareteotsijad”. Ado leiab ka rannast 1 euro, mille eest hiljem veini ostame. Üks sent jääb ülegi. Sõidame Xativasse. Esimene linn Euroopas, kus valmistatakse paberit. Kogu tee kulgeb sidruni-apelsinipuude vahel.

Riisipõllud, eriline punane muld, tore kurviline tee mägedes. Läheduses linnake nimega Manuel. Xativasse jõuame siesta ajal ja naudime tühja linna. Mõnus vanalinn. Tagasi sõidame hoopis teist teed mööda. Umbes 18 km enne Cullerat hakkab juba linn st. mägi suure kirjaga Cullera paistma. Meie teeme tee ääres peatuse, et oma silmaga vaadata ja oma käega katsuda kasvavat riisi. Ja mis me avastame-kanalite vahel vees vähid!

Õhtul jalgratastega mäkke. Algul ei leia õiget teeotsa kindluse juurde, aga lõpuks tee olemas ja vägev tõus ootab ees. Päris ratta seljas välja ei vea, natuke maad tuleb ikka jalgsi ka minna. Aga ikkagi vägev!

Alla sõidab Ado sellise hooga, et võtab kõrvad lukku, mina muudkui pidurdan. Õhtul, kui söömist lõpetame, tulevad Liis ja Manuel. Veedame mõnusalt rõdul aega- meie veini ja noored Mojitoga.

Laupäev, 1.oktoober

Ärkame äikesega. Aga hoolimata sellest on meil ees sõit Manueli vanaema majja Fontanarsis. Sõidame, neljakesi meie rendiautoga, vihmaga esialgu Manueli vanemate juurde Alcudiasse, et võtta vanaema maja võti. Aga saame üle vaadata ka nende päris uhke elamise. Siis suundume ajalooga tutvuma-vaatame Moixenti läheduses asuvat La Bastida de les Alcusses, kus on olnud asula V sajandil e.m.a. Säilinud on majade vundamendid ja üles on ehitatud üks maja, kus saab näha, missugused need elamised kunagi olid. Huvitav puidust lukk!

Kogu see asula on mäe otsas, kusjuures ümbrus on suhteliselt madal ja meenutab Toskaanat. Kohale jõudsime vihmaga, aga ilm läheb üha ilusamaks ja varsti saame isegi ümbritsevat maastikku imetleda. Ja nüüd ruttu Fontanarsi, sest muidu pannakse vastasasuv pood ja veinikelder kinni (www.danielbelda.com).

Vanaema majja sisenemiseks peab avama mitmeid lukke, ruloosid ja uksi, aga sisse me saame. Huvitav vana elamine, majataguse mitme meetri kõrguse kiviaia ja  rohtukasvanud õuega, kus ilutseb üksik viigipuu. Grillime verivorsti ja sööme seda saiaga, joome veini ja vahime sisse kaminakorstnasse, kust Ado avastab salaalkoholi- täiesti avamata ja mitte väga uue Ballantine`i pudeli! See oli seal peidus olnud juba aastaid.

Tagasiteel ilm ilus. Veinist tuleb uni peale. Korjame tee äärest viigimarju ja viinamarju, kolame Vallena kindluses, mis tundub alles restaureeritud.

Siis Alcoi. Seal satume mingil väljakul rahvapeole, trügime, tellime carajillot. Carajillo on tüüpiline hispaania jook, mis on valmistatud  kohvist ja brändist. See jook, mille nimi tuleneb hispaania sõnast “coraje” tähendab “julgust”, pärineb Hispaania okupatsioonist Kuubas, kui sõjavägi jõi seda kohvi julguse tõstmiseks.

Carajillo
1 väike tass kanget kohvi
2 tl suhkrut
2 õhukest riba apelsini kollast kooreosa
2 tera vürtsnelki
2 tl brändit
Valmista kange kohv ja kalla keedunõu põhja pandud maitselisanditele. Kuumuta ettevaatlikult mõni minut, ära lase keema tõusta; tõsta pliidilt ja hoia mõni minut kaane all. Serveeri tassidest lõuna lõpetamiseks või klaasidesse kallatult tervisejoogiks.

http://youtu.be/LKxEE5b6Dww

Koju sõidab Manuel. Praeme kala (Alcoi marketist ostetud külmutatud tuunikala seib), joome veini ja saame palju nalja, sest Manuel otsustab täita Liisi unistuse ja näpata vastasmaja aiast ainuke granaatõun.

Pühapäev, 2.oktoober

Ja ongi käes meie viimane hommik, veidi pilvine küll. Hakkame Cullerast sõitma umbes pool 11, õhtul kell 23.30 peame lennujaamas auto ära andma. Nii et aega meil on, sõidame, tehes tee peal ilusates kohtades peatusi. Ilm läheb väga ilusaks ja palavaks. Esimene linnake, kuhu sisse keerame, on Sagunto. See asub mäe otsas oma kindluse ja vana asula varemetega. 218.aastal eKr piiras kartaagolaste väepealik Hannibal Saguntot, mis sel ajal oli väike Rooma riigi sadam. Roomlased jätsid linna maha ja linnaelanikest naised-lapsed hüppasid tulle, samaaegselt mehed ja sõdurid sooritasid enesetapulise väljatungi vaenlase vastu. See sündmus põhjustas II Puunia sõja. Viis aastat hiljem lasi Scipio Africanus linna uuesti üles ehitada ja sellest sai tähtis Rooma impeeriumi ja hiljem läänegootide linn. Linn on piduriides rahvast täis ja selgub, et on algamas keskaegne rongkäik.

Loivame koos uhketes riietes linnakodanike ja pillimeestega üles kindlusesse. Adol higi lausa voolab. Vägev! Ilmselt on seal algamas veel mingi etendus, aga seda me enam vaatama ei jää. http://youtu.be/sutMXF4K31k

Järgmine põnev koht on Peniscola. See kujutab endast müüriga ümbritsetud vanalinna mäe otsas, mis on ainult umbes maantee-laiuse ribaga ühendatud ülejäänud linnaga (kunagi oli ühenduseks ainult kitsas maasäär, mis kõrgvee ajal üle ujutas ja poolsaarest saare tekitas).

Tõuseme palavusega võideldes mööda kitsaid tänavaid ülespoole ja leiame end väikesest Kreekast – valged seinad, sinised ukse-ja aknaraamid… Ja müürilt alla vaadates türkiisi värvi meri.

Mäe otsas asuv loss on keskaja antipaavsti “Papa Luna” oma, mille ümber omaaegse kuninga Felipe II käsul ehitatud 230 m pikkune müür. Pedro de Luna lasi ennast kutsuda Benedictus XIII, sest lootis, et Rooma kirik ta paavstiks kuulutab. Seda aga ei juhtunudki. 1423. aastal ta suri kindlas teadmises, et just tema oli Kristuse vikaar maa peal.

Ilm on palav ja võiks ju rannas ka natuke olla. Sõidamegi natuke maad linnast välja ja leiame üsna metsiku koha suure tee ääres. Sööme natuke kaasasolnud toitu (saia ja vinnutatud sinki), marsime mööda mereäärt ja ujume. Kahtlaselt üksikud inimesed rannas. Sealt lahkudes ilmnes ka põhjus. Asumegi teele. Teeäärsed tühjad toolid viitavad sellele, et lõbutüdrukud on saadaval. Ado loobub. Tarragona rannas äratundmisrõõm, sest 2008. aastal olime siin poistega koos. Tundub, et kõik on sama kena. Kisub juba õhtuks, ujuma enam ei lähe, jalutame niisama mööda promenaadi.

Kell on juba 7 saanud ja nüüd võtame suuna küll juba Girona poole. Tasuta tee peal muudkui venime, tunniga jõuame edasi ca 30 km. Otsustavalt kiirteele! Väsimus ka peal, eksleme natuke, käime bensukas söömas. Õhk juba üsna jahe ja toit pole suurem asi. Lõpuks kella 11 paiku oleme Gironas st. lennujaamas, mis on ca 20 km enne Gironat. Kui oleme auto ära andnud, viib vastutulelik rendifirma teenindaja meid väikese bussiga otse lennujaama, sest seal on tal kedagi peale võtta. Kuigi vahemaa pole märkimisväärne, oleme ikkagi tänulikud.

Esmaspäev, 3.oktoober

Tukume lennujaama väga ebamugavatel pinkidel ja ootame hommikuni. Me pole ainukesed! Kõrval vennastuvad poola ja tšehhi matkajad. Juttu jätkub kauemaks. Järeldame, et poola ja tšehhi keeled on väga sarnased, sest meestel õnnestub selles segakeeles väga hästi taibata, mida teised räägivad. Umbes kell 5 käime vetsus hambaid pesemas, aga näod on üsna loppis. Lõpuks passikontroll. Joome kohvi. Lennukis saame aknaaluse koha ja imetleme päikesetõusu. Lendame üle Vahemere ranniku, Marseille, Nizza, siis Austria, Saksamaa, Poola. Ilus selge ilm, võrratud varjud mägedes! Läänemere kohal pilvine ja Tallinnas uduvihm, sooja 13 kraadi. Kaarel on vastas ja pool 1 oleme kodus.

Sõitsime autoga 1717 km,kulutasime 122,42 l bensiini, mis maksis 162.82 €

Tasulised kiirteed on tähistatud AP (autopista), muud suuremad tasuta teed tähistatud A-ga.

[hdplay id=1 ]

Tagged with:
 

Comments are closed.

Set your Twitter account name in your settings to use the TwitterBar Section.