Järjekordne mõte reisida Mehhikosse tuli jälle edasi lükata (seda me oleme teinud Helgiga juba kahel korral varemgi). Lendame hoopis vastassuunas Taisse. See Aasia-tuuri mõte tuli Lealt. Polnud paha mõte ja ettevalmistused algavad. Kuna meie Helgiga oleme varem juba tuuritanud Jordaanias, Sri Lankal ja Gambias, siis selliste eksootiliste maade kogemus aitab meil reisikohvri (seekord küll seljakoti, mis sai ekstra selle reisi jaoks ostetud) kiirelt kokku pakkida. Kaasa võtan riietest 2 T-särki, 2 paari aluspükse, ujumispüksid, ühed sokid, 1 pika varrukaga särgi, murumütsi ja lahtised käimad. Seljasolevad talvised riided jätame kaheks nädalaks Phuketi hotelli hoiuruumi. Kaasa võtame veel fotoka, kaamera, taskulambi, taskunoa, läpaka ja loomulikult päevituskreemid, rohud ning hügieenitarbed. Muud vajalikku pudi-padi veel.

30. jaanuar 2012

Ärkame kl. 5.30, kiirelt paar võileiba (kuigi kõht tühi ei ole) ja 6.15 juba Erlemannid autoga ukse taga. Ärasõit Raplast, õues 16 kraadi külma. Sel korral Triin autojuhiks. Laev väljub õigeaegselt, aga Viking XPRS-is saavad Lea ja Helgi mobiilile sõnumi, et meie lend Vantaas hilineb kaks tundi. Algselt on plaanis sadamast kollane takso tellida ja sellega Vantaa lennuväljale sõita, aga kui saame teada, et lend hiljaks jääb, siis läheme rahulikult trammi ja bussiga.

Meie istumised lennukis on otse ukse all. Õues ikka veel talv. Väga hea, et paks jope seljas, sest uks lahti seni, kuni kõik bussitäied rahvast sisse lastud. Lennuk on korralik ja muidu ka kõik OK. Ja nüüd algab tõeline kosmoselend aastast 2012 aastasse 2555 (sealne ajaarvamine käib Buddha kalendri järgi).

31. jaanuar 2555

Phuketi lennujaamas täidame kõik vajaminevad paberid, ostame viisad (1000 bahti nägu 1€ = 40 bahti) ja võtame passikontrolli sappa. Loomulikult viimastena. Mõne aja pärast avastan, et üks järjekord lühem ja võtame Jaaguga sinna. Selgub, et see sobib ainult Tai või diplomaadipassiga persoonidele. Me kuulume Jaaguga ilmselt sinna seltskonda, sest piir pannakse meie selja tagant kinni. Aga passikontrollist saavad läbi ka Helgi ja Lea. Pagas ka käes, leiame Finnmatkate esindaja, kes annab meile teada, kus hotellis esimese ja viimase öö oleme ja taksojuhiga hinna üle kaubelnud (900 pealt 700-le), sõidame Phuketi linna poole. Umbes kolmveerand-tunnise sõidu järel jõuame hotelli Metropol.

Toad asuvad 12. korrusel, kust avaneb kena vaade linnaservale ja merele. Meie aga ei naudi vaadet, vaid püüame ajavahega kohaneda ja heidame magama. Kohalik kellaaeg on üle 9, meil kodus aga umbes kell 4 öösel. Magame lausa kella 2-ni! Ja siis linna peale kolama ja merd otsima ning kohaliku eluga tutvuma. Ilm on palav, aga pilves. Kõhud lähevad tühjaks ja otsustame kuskil keha kinnitada. Vaatamata sellele, et tellime endale mittevürtsised toidud, saame siiski oma suud õhetama. Püüan õllega seda jahutada. Mõttetu tegevus!

1. veebruar

Seitsme paiku hommikul helistavad naabrid-reisikaaslased sisetelefoniga ja ajavad meid üles. Kiirustame sööma. Rootsi  laud on lookas tai roogadest. 4-5 sorti riise, kanatoidud, viinerid, munaroad, erinevaid kastmeid  jne, lisaks palju igasuguseid puu- ja juurvilju. Lahustuv kohv, mis pole kõige parem. Aga mahlad see-eest värsked ja head ning nendega ka lõpetame.

Peale hommikusööki lähevad Helgi ja Lea sõiduvahendit otsima. Leiavadki takso ja hind 450 tai raha. Kui selgub, et naistel on veel reisikotid ja mehed ka kaasas, siis hind tõuseb 500- ni. Võtame suuna Rawaile. Lea helistab oma tuttavale Merikesele ette ja lepib kokku, kus kohtume. Peale mõningaid sekeldusi jõuame oma bungalosse, mis asub prantslaste söögikoha La Celtique läheduses (hea meeles pidada, et lihtsam orienteeruda oleks!) Merike tutvustab linna, randa, ujumis- ja söögikohti. Nai Harnis ujumispeatus ja peale seda istun mina paremale poole autorooli ja sukeldun vasakpoolsesse liiklusesse.

Rawai randa sööma (riistadeks tuuakse kahvel ja lusikas, mida kasutatakse noa eest). Mina tellin endale pulgad ja hakkan nendega basiilikuga maitsestatud karri suppi sööma. Mahlajookide klaasi kaunistuseks on ehtsad orhideeõied (Tai rahvuslill), mida vaadates meenuvad kodused haledad katsetused orhidee-kasvatuse alal. Phrom Thep cape´le päikeseloojangut nautima jõuame ajaks, kui pool päikesekera veel nähtaval. Loetud sekundite jooksul on päike merre vajunud ja ümberringi salapärane kollakas-roosa valgus. Elevandiskulptuure tihedalt täis pühapaigast kandub mõnusat viirukilõhna… Pärast väsitavat päeva mõnuleme ingverilõhnalises aurusaunas ja laseme tai naistel  ennast mudida. Pärast seda õndsaks-saanu tunne. Ööbimispaika jõudes leiame, et meie koristamata toas puuduvad käterätikud ja voodipesu ning läheme taskulambi valgel Tago ja Merikese käest neid laenama. Üsna hilja joome meie rõdul veel õlut. Tuju on hea. Brändi lisab tuure ja sakslastest bungalonaaber teeb meile terava märkuse. Kell ongi juba palju. Nüüd kiirelt pesema. Geko potis ja priske prussakas peldiku seinal. Magada palav.

2. veebruar

Tago ja Merikese soovitusel moslemipere kohvikus hommikusöök. Helgi tellib banaaniga roti ja mina munaga roti. Maitsvad rotid. Autoga poodlema. Ostan endale õhukesed mustast bembergist püksid. Oh kui mõnus kui tuul käib läbi. Nüüd ujuma. Mul eelmisest päevast turi ja pealagi punane ning vette ei lähe. Lõunapaiku MOOK-is pärleid vaatamas ja pähklitehases india pähkleid (cashew nuts) maitsmas ja ostmas. Ja siis Big Buddha, mäe otsas. Spiraalina üles keerutava tee ääres võimalus elevantidega tutvuda ja sõita, aga lükkame need ahvatlused edasi. Buddha kuju on tõesti muljetavaldavalt suur, kaetud valge marmoriga.

Väljas on pildid selle ehitamisest ja ka väikesed maketid erinevatest detailidest. Ehitamine alles käib, nii et täie hiilguse saavutamiseni läheb veel aega. Treppi ääristavate puude otsa on riputatud kellukesi, mis tuulega kenasti helisevad. Kellukeste küljes väikesed metallplaadikesed, millest paljudele vildikaga nimed kirjutatud (loomulikult enamus slaavipärased).Templis annavad mungad oma õnnistuse ka Leale, Jaagule ja Adole, sidudes nende randmete ümber värvilised punutud paelad. Helgi püüab tseremooniat filmida, arvates, et ega seda tegelikult teha ei või. Aga selgub, et pilti võivad asjaosalised ise teha lausa mungaga koos. Loomulikult tuleb selle eest väike baht (loe: papp) jätta.

Buddha juurest alla linnasaginasse sattudes leiame üllatavalt kergesti kodutee. Ujumisriided kaasa ja tuttavasse randa sööma. Seekord istume promenaadil, mis jääb peatänava ja mere vahele ning mida teenindatakse teiselpool peatänavat asuvast söögikohast. Teenindajad näitavad üles erilist osavust, žongleerides toidukandikutega autode, tuk-tukkide ja rollerite vahel. Kõhud täis, õlled joodud, sõidame Noi Harni pimedas ujuma. Keegi sai meduusilt “nõgestada” ja sellepeale võitleb Jaak oma ujumispükste nööriga, sest arvab selle mingiks vee-elukaks. Saab palju nalja. Pimedas lasevad kohalikud mitu suurt hiina laternat õhku. Aeglaselt ja hääletult kaovad tuled taevaavarustesse. Nii saab otsa ka see päev.

3. veebruar

Kella viie paiku ärkame koerte ulgumise peale. Tegelikult natuke enne on alustanud imaam oma haledahäälse lauluga, mis kutsub ustavaid muslimeid palvusele. Varsti peale palvust valmistab Lea meile kahepeale tassitäie kohvi ja lähme kokkulepitud ajaks Tago juurde. Merike pakub ka kohvi ja praeb meile kõigile muna saiale.

Kella seitsmest asume kahe autoga teele 180 km kaugusele Khao Soki rahvusparki. Mina olen ühe auto roolis, teisega sõidavad Merike ja Tago ning nende sõbrad Ene ja Meelis. Kuna Tago on haiglane (räägib, et sai kaubanduskeskuses külma), siis sõidab Merike. Teepealsed ettevõtmised:

elevandi safari, millest meie loobume, kuna oleme Sri Lankas juba käinud, samal ajal naudime ahvide ja kobrade etendust, tsunami mälestusmärk, hästi vürtsine lõunasöök, mille Helgi vahetab vähemvürtsise vastu, bambuse rafting mööda metsikut jõge ja autoga rahvuspargi keskusesse. Enamus asju jätame oma Toyotaga sadamasse. Natsi kõhe tunne on, aga Tago juttu uskuma jäädes, et nendega ei juhtu midagi, jätame ka läpaka autosse. Pealegi polevat bungalodes arvutiga midagi teha, kuna puudub internetiühendus.

Edasi pika sabaga mootorpaadile (Ruea Hang Yao) ja tunnine sõit Khao Soki rahvuspargi saarekeste vahel. Jõuame piltilusassse lahesoppi. Tõeliseks pärliks osutubki hiiglaslik järv Chiao Lan (Cheow Lan), mis on tegelikult tohutuks järveks paisutatud veehoidla ja kohati 90 m sügav. Hüdroelektrijaama tarbeks paisutatud järve põhja jäi ka 3 küla. Aeg-ajalt käivad sukeldujad seal neid uudistamas. Mägede ja ürgsete vihmametsadega ümbritsetud ning hästi sopilises järves on rohkem kui 100 saart. Mäed on kaetud tüüpilise vihmametsa taimestikuga, kus elavad sellele vöötmele omased loomad ja linnud. Õhtul lendas üle meie peade haruldane lind nimega Hornbill.

Meelis avab oma kaasaostetud tai SangSom rummi (0,7L, 40%vol, hind 200 bahti) ja ahtris läheb lõbusaks. Mul rummist õpilasmalevapäevilt halvad mälestused ning loobun. Meie ööbimiskohaks saavad väikesed kahe akna ja kahe uksega bambus-bungalod, milles madratsid maas, aga puhas voodipesu ja saunalinad olemas. Bungalo terrassil ripub petrooleumilaterna taoline valgusti. Elekter tuleb generaatorist õhtul kella 10-ni. WC ja dušš on naabersaarel, kuhu tuleb kõndida mööda puitsilda, mis on ehitatud vastupidavast tiigipuust. Selle külge on kinnitatud ka meie ujuvad onnikesed, millel all erinevas jämeduses ja vanuses palke ja bambuseid, mõned neist tunduvad üsna pehkinud ja viletsad.

Otse sillalt saab ka ujuma minna, selleks on silla külge kinnitatud pisike köitega kokku seotud redel. Ka söömiskoht on parvel. Peale lõbusat ja väga maitsvat õhtusööki (muule lisaks grillitud suur kala nelja peale) väiksed napsid (jälle kohalik SangSom rum, whisky, brandy ja õlu) ning bambus-bungalosse magama. Vot see on alles eksootika! See koht on täielikult isoleeritud muust maailmast, ei elektrit, ei levi. Öösel jumalik vaikus! Hommikul selgub, et naabrid Meelis ja Ene pidasid koos oma sakslasest naabriga rotijahti. Süüdi ehk kohalik rumm Coca-Colaga?

4. veebruar

Hommikusöök. Edasi paadiga väikesesse sadamasse, kust suundume džunglimatkale. Aeglaselt, et mitte higistama hakata, ületame mäe ja kuulatame giboneid, keda ei näe kordagi, aga kelle hääl meenutab autoalarmi. Püüame seda häält isegi järgi teha. Taskulambid kaasa ja bambusparvega koopaid vaatama. Järvelt jälle miljonivaated.

Enne lõunasööki (kahtlane vorst võttis mul hiljem kõhu lahti) veel ujuma, sest 30-kraadine järvevesi lausa kutsub. Vaatamata sellele, et vesi seal väga sügav, tundis Leagi ennast kui kala vees (päästevestiga kala). Hakkabki aeg sellel saarel otsa saama. Seljakotid selga… ja paati. Tagasisõidul veel pildistamispeatused ja koopad.

Kella kolmeks oleme tagasi oma autode juures, teeme väikese peatuse hüdroelektrijaama tammil. Meie jätkame teekonda Krabi suunas, ülejäänud seltskond läheb Phuketile tagasi. Enne seda teeme grupipildi. Tago juhatatud Ao Nangi rannas leiame suure otsimise peale sobiva hinnaga bungalod, mis osutuvad üllatavalt meeldivaks (1000 bahti öö koos hommikusöögiga).

Pärast õhtusööki kasutame võimalust internetti kasutada (retseptsioonis tasuta, oma toas kaardiga ja tasuline). Delfist loeme, et Galojan ei ilmunud vanglasse ja et Eestis oodatakse külmarekordit kuni -37 kraadi. Taiga pea 70 kraadine vahe! Meiega koos kasutab WiFit ka üks Venemaa venelane. Laseb valvelaua-kutil rolleriga omale poest õlut tuua ja jõmin seguneb skype´i, muusika ja venekeelsete ooo bljäät ja joptvõimat-iga. Natuke blogime ja keerame magama.

5. veebruar

Esimene tõeline puhkusepäev, kus saab hommikul magada ja muidu ka vabamalt tunda. Tagasihoidlik hommikusöök. Naised snorgeldavad maksuametis. Edasi ujuma, võikesed jätsid ja shopping kaugemas ja elavamas ranna otsas, kus palju soomlasi. Jaak ja Lea lähevad ujuma. Mina teen kohaliku õlle, Helgi mingi külma shake´i (purustatud jää pooleks mahlaga). Äkki sajab taevast alla kuum paduvihm ja sama kiirelt ka lõpeb. Peale seda on õhk kohutavalt niiske. Riided kleepuvad keha külge.

Jälle jahutavad joogid. Päikeseloojang rannas. Tsikaadikoor ja peale kontserti lubatakse meile Jaaguga kahepeale poolt naist. Tegelikult pakkusid Lea ja Helgi meile lilliputti, kes kalarestoranis kliente püüdis. Mina tahan endale tellida midagi kodust ja leian, et seafood (sealiha) ning taifood (tailiha) on selleks päris sobiv.Smile Tegelikult tellime laua igasugu merehõrgutisi täis. Pärast ei tuvastanud mis on mis ja kes mida tellis. Jalutuskäik randa, oma bungalo retseptsioonis teravamad joogid. Jälle venelane platsis. Kõik kordub- kutt saadetakse õllede järgi, vene laulud arvutist ja ropendamine. Nüüd saab mul hing täis. Tõmban oma läpakaga Metallica loo alla ja keeran punni põhja. Päris lõbus tundub.

Esmaspäev 6. veebruar

Tai kuningas on sündinud esmaspäeval ja sel puhul on kõikjal lehvimas kollased lipud. Hommikusöögiks per nase kaks röstsaia, kolm viinerit, praemuna, kohv ja mahl. Seiklused Krabi äärelinnas. Otsime teeotsa, mis viiks meid Tiigri templi juurde. Lõpuks ka leiame, kuid sõidame sellest mööda. Otsustame, et esmalt võtamegi väiksed kuumaveevannid kuumavee allikates. Mõnuleme seal 60kraadiste koskede all ca tunni. Tõsiselt mõnus ettevõtmine.

Tagasiteel pildistame kautšukipuude istandust. Igale tüvele on kinnitatud väike kogumise anum, kuhu kummipuu mahl voolab. Üks puu annab piima umbes 10 aastat. Hiljem jäetakse puu kosuma ja sellest valmistatakse kvaliteetset mööblit.

Tagasisõidul leiame üles ka Tiigri templi. 1237 astet Buddha templisse ronimist nii kuuma ilmaga peame rängaks ja loobume. Helgi ja Jaak teevad küll algust, kuid varsti on ka nemad all tagasi. Edasi kojusõit ja ujuma. Suureks üllatuseks avastame, et meri oli taandunud ligikaudu 70-80 meetrit, aga ujumist see ei takistanud. Hiljem selgub, et see on igapäevane nähtus, aga enamasti taandub vähem ja kella 8 paiku on kõik jälle tagasi omal kohal. Õhtusöök jälle väga hea ja seekord ka suuremate arusaamatusteta – perenaine saab üksinda jooksujalu valmis meie nelja tellitud toidud ja veel ühe laudkonna omad. Üle tee kostuvad matsud. Tuleb välja, et seal asub kick-poksingu klubi. Lähen uudistama ja selgub, et matsusid jagab naisterahvas. Tagasitee suudan viperusteta läbida, hoolimata kolmest joodud õllest. Tee äärest ostame värskeid mangosid, mis lausa sulavad suus. Enne magamaminekut arutame järgmise päeva plaane. Helgi ja Lea ostavad kõrvalt Happyness bungalost reisi Phi-Phi tuurile. Õhk on hästi niiske ja natukese aja pärast hakkabki tibutama. Konnad hüppavad rõõmust retseptsiooni põrandal.

7. veebruar

Traditsiooniline hommikusöök. 8.30 kobisime tellitud autosse. Naljahambast naisautojuht pakub mulle kohta pagasnikus, millest naljatledes loobun ja sõidame sadamasse. Järgmine naljahammas giid märgistab meid Krabi kleebistega ja palub meid oodata, aga mitte seda puu otsas teha. 20 minutit ootamist ja olimegi kiirkaatril, mis tuiskab soolasele Andamani merele (hiljem luges Helgi, et tõepoolest on talvel, kui vihma ei saja ja ka mägedest vett alla ei tule, meri tunduvalt soolasem kui suvisel vihmaperioodil). Enne pardale ronimist peame oma käimad liivast puhtaks loputama ja korvi korjama.

Reis on alanud. Nüüd läheb metsikuks sebimiseks ja pildistamiseks (tagasisõidul on kõik väga ükskõiksed selle ilu suhtes). Giid on meiega püsti hädas ja palub meil rahulikult istuda. Laevas on saklasi, hollandlasi, tailasi, prantslasi ja vist hiinlasi ka. Venelasi pole, aga mulatt on. Kokku siis ca 30 turisti.

Tänase päeva menüü: turistide poolt täissöödetud ahvide planeet- Monkey Bay, The Beach-iga kuulsaks filmitud Maya Beach, veealuste korallide ja türkiisivärvi veega Lohsmah Bay, fantastiliselt ilus laguun Pileh Bay, Viking Cave, Phi Phi Don saar, kus me ka lõunat sööme, snorgeldamise saar Hin Klarng ja Bamboo Island.

Nüüd siis kõigest pikemalt. Esimene saar – ujumispeatus. Nii kirgas-puhast ja selget vett pole varem näinudki. Vesi hästi soolane. Jalutame mööda randa, päevitame ja loputame paadist kaasa võetud pudeliveega ennast üle. Saarel on küll peldikud, kuid magedat vett seal pole. Teen Jaagust ja Least paparatso pildi. Õhtul arutame, et selle võiks Kroonikasse saata. Siis saaks meie Eesti kuulsustele lisa- näiteks Thailandi Jack tüdruksõbraga või midagi sarnast.

Tunni pärast uuesti oma lootsikus ja seilame teise saare suunas. Viikingite saarel me ei randu, aga vaatame ja pildistame. Viking Cave on suur mereäärne koobas, mis on oma nime saanud koopaseintel leiduvate vanade laevajoonistuste järgi (muidugi hiinlaste, mitte viikingite omad!), aga eeskätt on see ikkagi merepääsukeste pesitsemiskoht, kust pääsupesad rändavad Hongkongi, Singapuri ja Taivani gourmet-restoranide toidulauale. Merepääsuke teeb oma süljest ja udusulgedest ühe pesitsemisperioodi (jaanuar-mai) jooksul kolm ca 10 cm läbimõõduga ja 10 g kaaluvat pesa, millest kaks esimest koopas töötavate chao ley’de poolt seina küljest lahti kaabitakse. Päeva jooksul tuleb 10-mehelisel meremustlaste brigaadil mööda sadade meetrite kõrgusi bambusritvasid kümneid kordi üles alla-ronida, kuid see-eest on õhtuks saak ca 4 kilo, mille eest turul saab ca 80.000-200.000 bahti.

Siis hästi valge liivaga rand. Kui seda rahvast nii palju ei oleks, siis võiks öelda, et sattusime paradiisi. Edasi Phi Phi, kus ootab meid ees lookas “rootsi laud”. Kuigi siin oleks õigem öelda, et rikkalik “tai laud”. Toidud natsi jahtunud, aga kui tahad tulisemat, siis hammusta punast või rohelist pipart peale. Kõige paremini pidi suud jahutama vürtsisele toidule riisi peale söömine. Arvan, et parim on ikka külm õlu, aga seda läheks siis terve meretäis. Enne kui kiirkaater tagasisõiduks tuure tõstab, märkame üsna lähedal 6-8 delfiini mänglemas.

Sellest rikkalikust menüüst veel vähe, sõidame õhtul autoga randa ja naudime tai mereande ja muid hõrgutisi. Nii rikkaliku päevamenüü läbiseedimiseks teeme enne magamaminekut Jaaguga veel kohaliku viski Hong Dongi Cocaga (jube kombinatsioon). Viskil pole erilist vahet kohaliku rummiga. Siinsed kärakad on vist kõik ühe maitsega. Ja siis ca 12 paiku ahviunenägusid vaatama.

8. veebruar

Ega täna hommikulgi ilma hommikusöögita saa. Ikka sama- röstsaiad, kolm viinerit, praemuna jne.Tänaseks oleme neli ööd paigal olnud ja otsustame, et võiks edasi uusi kohti avastama minna. Kohaliku infi põhjal on põnev paik Lanta saar, mis asub 2-3 sõidutunni kaugusel Krabist lõunas. Maksame ööbimise (4X1000 bahti) ja otsustame, et enne teele asumist käime veel ujumas. Aga autot käivitades selgub, et see ei kuuletu meile. Teine kord juba selle rendiautoga! Jälle krokodillid ja kõik muu, mis selle juurde kuuluv. Lea arvab, et nüüd ujuma ei lähe, sest siis peaks keegi töötava mootoriga autosse jääma. Ajame panema Lanta suunas. Üleeelmisest päevast pool teed juba tuttav. Tee peal banaani ostmise peatus. Suur kobar väikeseid hästi magusaid banaane 10 bahti eest. See ongi meie lõunasöök. Kuna meile anfiibautot ei renditud, siis oleme sunnitud saarele sõitma praamiga. Esimesele 15 minutit ja teisele umbes 10 minutit. Kokku siis mina koos autoga ja 3 reisikaaslast 192 bahti. Pool tundi sõitu ja tund aega ekslemist ning olemegi turismiinfos tellitud ja makstud Mook Lanta bungalodes. Kanajalgadel majakesed asuvad parajas padrikus. Kaalume, et võiks järgmisel hommikul bungaloid vahetada.

Päikeseloojanguga käime ujumas. Vesi soojem kui õhk. Jalutame rannas ja peale väikest puhkust lähme restorani sööma. Nii head toitu polegi veel saanud. Aasia köögi lõhnadele sekundeerib laua all hõõguv viiruk. Peale mõnusat kehakinnitust lähme Helgiga jalutama. Satume mingisse Monkey restorani, kus mängib valgetest koosnev bänd. Eric Claptoni laulu saatel keerutab üks paar tantsugi. Väsimus tuleb peale ja lähme meiegi oma onni baldahiini alla. Järgmise päeva hommikuks tellisime nelja peale tuk-tuki. Vaatame, mis sellest siis välja tuleb.

9. veebruar.

Hommikusööki ei mäletagi. Pinged võtavad võimust.Doubt it! Ongi aeg vürtsised aurud välja lasta. Mõne aja pärast pakun lepituseks käe. Edasi kallistused ja kõik muu selle juurde kuuluv.

Miljonivaate eest oleme nõus maksma ja vahetame bungalod mereäärsete vastu. Autot parkides näitab kohalik moslem tähendusrikkalt allahhi poole. Algul ma ei saa aru, mida ta seal palvetab, aga kohe saan. Olen parkinud auto kookospalmi alla, millel ripuvad ähvardavalt suured viljad. Paari tunni pärast tulev torm pidi meie autost pinnalaotuse vormima. Paigutan auto ümber.

Nüüd Tuk-tuki selga, ots püsti ja teele. Sõna otseses mõttes mäest üles sõites kaalub tuk-tukil esimese otsa taeva poole. Peale mõningaid kiljumisi uuesti sadulasse ja saaretuurile. Lanta vanalinna on umbes 10 km sõitu. Linn oma vana puitarhitektuuriga tuletab meelde kauboifilmides nähtut. Hobused ainult puuduvad. Pargime oma kolmerattalise ratsu varjulisse kohta (et pärast liiga kuum sees ei oleks?!), kammime natsi poode ja linna lõpust leiame mõnusa istumiskoha.

Söögikoht kuulub moslemiperele ja on ehitatud nii nagu ka paljud teised sealsed hooned poolenisti mere kohale. Majade vahel loksuv meri tekitab kohutava janu. Tellime joogid ja tagasihoidliku lõunasöögi. Nagu ikka mainime ka ära, et toit oleks “nõu spaisi”. Peale esimest suutäit haarab käsi juba vee järele. Õnneks on toidud väga maitsvad ja suu õhetamine on samuti mõne minutiga kadunud. Peale mõnesaja bahti maksmist paneme käed tai kombekohaselt kokku, Kuap kun kan, naeratame, jalanõud jalga ja uuesti linna peale.

Nüüd avastame, et selle ajaga on meri taganenud. Seal, kus enne loksus vesi, on nüüd vaid muda, kivid ja praht. Muuseas sellist mere tõusu ja mõõna kogeme oma reisi jooksul iga päev. Tagasisõit oma bungalodesse läheb juba nii nagu “Vallatud kurvid” filmis. Mäest üles sõites tasakaaluks kõik ees otsas, kurvides vastavalt vastaspoolel kuhu keerame. Käiguvahetus käib ikka nii nagu motikatel st jalaga. Kuna mul jalg haige, teen seda käega. Oma linna jõudes ei pane ma järjekordselt käiku vahetades tähelegi, et ees seisab auto ja selle kastis elevant. Lea küsib pärast, et kas ma elevanti nägin.

Kus ma siis sain näha, kui ma peadpidi käigukastis olin, sõida või elevandile tagant sisse! Selliseid kahvanägudest hulle, kes tuk-tuki ilma juhita rendivad, siin teedel peaaegu ei kohtagi. Paljud vastu- või möödasõitjad naeratavad ja lehvitavad. Poest läbi ja võtame mõned õlled. Imestame, et see siin nii odav (25 bahti, 650ml pudel). Teeme kohe kaks sanga näo peale. Meie Helgiga joome pudelist ja arvame, et see hoopis kali, kuigi pudelil on kanguseks märgitud 8 %vol. Lea ja Jaak valavad kombekalt klaasi ja see selgem kui vesi ning ilma vahuta. Mõne minuti pärast tunneme kõikide meeltega, et tegemist vist mingi kohaliku koduveini vm sarnasega. Pudeli etiketil kiri Siam Sato. Meie Jaaguga ristime selle “siiami sangaks”. Need joodud, arvame Jaaguga, et enne õhtusööki võiks uutele järgi minna. Loomulikult tuk-tuk-iga. Nii teemegi. Mina rooli, Jaak korvi ja mäest ülesse. Nüüd juba tunduvalt uljamalt. Jaak ajab kahe käega rahvast eest ära, et meil tee vaba oleks. Rahvas hirnub. Tagasi tulles seame ennast mugavalt sisse mere äärde lebolasse, sööme-joome, naudime päikeseloojangut ja teeme plaane edaspidiseks.


10. veebruar

Kuna kella kümneks peame renditud kolmerattalise tagastama, siis kohe peale väikest linnupetet tuur saare teise otsa. Jälle vallatud kurvid, jalutuskäik imeilusa valge liivaga rannas ja tagasi. Anname oma ratsu ära. Teeme transvestiidist bungalo omanikuga ühispildi ja peale väikest puhkust ujuma. Enne seda palub Helgi, et Jaak ja Lea võiks selleks ajaks vee lähemale tuua, kui meie ujuma tuleme. Ja Allah võttis Helgi sõnu kuulda. (enamus Koh Lanta saare elanikest on moslemid). Mitte ühtegi kivi mere ääres. Vesi ongi tagasi. Täname allahhi ja nüüd otsustame, et võtame täna vabalt ning teeme seda mida hing ihkab. Kirjutamise ajal Jaak vist põõnab, Lea ja Helgi läksid Tai massaaži (reklaampostil tekst Sita Massage) ja mina lähen neid piiluma.

Parafraseerides klassikat- selleks ajaks kui Ado fotoaparaadiga kohale jõuab, on tunnine massaaž juba lõppenud. Nemad naudivad merevaadet ja rüüpavad ingveri teed peale. Mina lähen üksi ujuma, sest naised arvavad, et pärast sellist mõnusat õlitamist oleks patt see mereveega maha pesta. Nüüd lähen mina lebotama. Peale seda veel ujuma ja kell ongi niikaugel, et peale päikeseloojangut minna mõnusat söögikohta otsima, kus oleks tasuta WiFi ning saaks blogi kirjutada. Sellist paika otsime kaua. Lõpuks leiame väsinuna selle peaaegu teises saare otsas. Kahjuks mitte mere ääres. Toidud enam väga ei üllata. Tellinud vähevürtsise toidu, sööme ikka nii, et silmad märjad ja nina vesine. Aga joogiks tellime valge tai riisiveini. See osutub samaks värvituks vedelikuks, millega me eile oma tuju tõstsime. Nii et Siam Sato pole mingi õlu vaid riisivein! Arvega koos tuuakse tänutäheks kaks huvitava kujuga suurt pähklit, mis hilisemal uurimisel osutuvad koolapuu viljadeks.  Taskulamp käes, loivame väsinuna pimedas oma kodu poole.

11. veebruar

Enne hommikusööki, mille me ka sel korral võtame transvestiidi kohvikus, lähme merd pildistama. Kell 7.30 merd pole. Peale kohvi joomist kell 9.50 meri olemas. Tulevad meelde Kihnu Virve kuulsaks lauldud laulusõnad. “Meri on, meri jääb, meri olema peab…”Laulusõnu ümisedes lähme ujuma. Hommikused plaanipidamised ja otsustame, et täna läheme autoga saaretuurile. Nüüd juba tuttavaks saanud probleemi lahendab Jaak kahe kiviga kiirelt ära ja auto võtabki tuurid ülesse. Arutame, et võiks Tagolt rendiauto  hinda alla kaubelda.

Kõigepealt võtame ette Saladani linnakese. Seal satume nii hoogu, et kammime läbi kõik riidekauplused. Meie Helgiga ei osta peale kahe salli midagi. Jaak saab oma varem ostetud pükstele lisa. Selle triibulise linase särgi paneb ta ka kohe selga. Näeb päris Tättelik välja. Arvame, et võiks veel pikad juuksed ka kasvatada. Peale suurt ostu teeb Jaak liigud. Peale paari õlut sõidame edasi. Osa teest kattub eelmise päeva tuk-tuki teekonnaga. Lanta vanalinna lõpust leiame väga snoobi koha, mis kuulub prantslasele. Tellime seal nelja peale kaks väikest Leo-d, mõnuleme lebomattide peal, pildistame ja uurime omanikult, ega ta juhuslikult arhitekt või disainer pole. Kiire vastus, et esimene ta pole, aga disainer on ja bye-bye-bye. Nüüd saame aru, et vist oleme oma olematu ostuga peremeest solvanud.

See ongi küla viimane maja. Nüüd ots ringi, et saada suuremale teele tagasi. Kaluriküla on tõeline vaatamisväärsus oma vaiadel majakestega. Edasi meremustlaste külade suunas. Need on siia saarele tulnud rohkem kui  500 aastat tagasi Indo-Malaist. Neil on oma keel, oma kultuur  ja tihedad sidemed merega. Keha kinnitamegi ühes nendele kuuluvas Sea Gypsy söögikohas. Tellimine jälle arusaamatustega, aga juba teevad vahet, et meid on family 1 ja family 2. Meie võtame Helgiga kahe peale kala ja palume seda mitte väga vürtsitada. Välja kukub jälle vastupidi. Mustlasest ettekandja vabandab, et kokk on kogemata spicy peale valanud. Aga vaatamata sellele on kala maitsev.

Keerame tuldud teed tagasi saare keskosani, sealt risti üle saare ning läänekallast pidi allapoole. Külastame veel kohalikku turgu, kus kaubeldakse põhiliselt riietega. Autos on küll kliimaseade, aga palavus võtab võimust. Klong Jaak lahes värskendav suplus. Vesi hästi selge. Ujumisega häirime sealseid veeelukaid- tuulehaugi sarnaseid läbipaistvaid kalu ja kividel toimetavaid sadu nii väikesi kui suuri krabisid. Ja nüüd uskumatud-ootamatud “ameerika mäed”. Niimoodi saare tipus oleva Lanta rahvuspargini välja. Selleks, et parki siseneda, maksame 100 bahti näkku.

Vallutame tuletorni, mis asub mäe otsas ja millelt avanevad supervaated rannale, palmisalule ja merele. Üleval puhub mõnus Andamani mere tuul. Peale majaka võtmist me seal rohkem aega ei viida, sest kodus on meil naaberranna bungalost kella kaheksaks grillitud kalad tellitud.

Tagasiteel üllatavad meid elevandi pesijad. Viimasele londile antakse veevoolik ja lastakse tal endal sellega  kümmelda. See on tõeline etendus ja pealekauba tasuta.

Päikeseloojanguga naudime tagasiteel capuccinot. Või vastupidi? Koju jõuame umbes poole kaheksaks. Enne seda poest läbi ja meie Helgiga ostame kaks pudelit riisi veini. Arvame, et see sobiks ideaalselt lahtisel tulel grillitud kalaga. Sobibki. On jälle mõnus õhtupoolik. Jaak jääb meist maha jalgpalli vaatama, Helgi ja Lea lähevad öist merd ja mere tuult nautima ning mina blogima. Ja siis magama koos kassidega, sest meie tuppa trügisid vägisi kaks kassi. Üks nurrus meil padja kõrval hommikuni.

12. veebruar

Kodinad kokku ja autosse. Enne seda oleme keha kinnitanud, bloginud, viimast korda ujumas käinud ning tasunud oma kolme seal veedetud päeva eest. (Nautilus Resort, mida peavad rootslased, kes on selle kaks aastat tagasi rendile võtnud). Meie bungalo on ilma konditsioneerita ja ööpäev maksab 1000 bahti. Jaagul ja Leal konditsioneeriga- 1200 raha. Alustame oma viietunnist ja 270 km teekonda Phuketi saarele. Lahkume Lanta saarelt jälle kahe praamiga (seekord odavamalt – 174 bahti). Praamisabas oodates tekib tuttav Saaremaalt-tuleku tunne. Puuvilja müüjalt ostame 20 bahti eest tükeldatud guajaave, mille maitse teevad eriti eksootiliseks suhkru ja tšilli segu lisamine (see puru on kotikesega kaasa pandud). Siis kiirteele. Teed on siin head (eriti Krabi kandis, kus jalg vajutas ka 140 km/tunnis välja) ja pühapäevane liiklus suht hõre. Siinsed kiirust piiravad märgid üllatavad, kohati 18, 21, 45 (äkki miilides?). Phuketis aga tavapärane suurlinna venimine. Pangas vahetame veel bahte juurde, sest Tagole tuleb auto eest tasuda. Suures toidukaupluses oleks Jaak napilt õllest ilma jäänud. Ka siia on jõudnud totakad euroopa seadused. Pühapäeval müüakse kauplustes kangemat kraami kella viieni. Sel hetkel, kui Jaak kassani jõuab, ongi aeg niikaugel. Me ei tea, mida ta seal rääkis, aga natsi aja pärast kostab sealt kõva hirnumist ja tantsu- Jaak ongi oma kesvamärjukesed kätte saanud.

Terve päeva on Lea püüdnud telefoniga Merikese või Tagoga ühendust saada. Lootusetult, sest kõik numbrid on kas välja lülitatud või ei võeta vastu. Tund-paar otsime odavat öömaja. Pika tiirutamise peale ka leiame Hawai baari vastast Darini nimelise bungalo (800 bahti öö eest koos konditsioneeriga). Kiirelt tõstame auto tühjaks ja otsustame selle rentijatele tagasi viia ning rahaasjad ära klaarida. Kodu väravad aga lukus ja täielik vaikus, ainult tsikaadid siristavad. Lõpuks otsustame, et jätame auto värava taha ja võtme ette. Hiljem tekib mul Jaagu ja Leaga sellepärast väike sõnavahetus. Lähedalseisvast kohvikust tellime tuk-tuk-takso 200 bahti eest ja sööma. Peale rikkalikku õhtusööki, mille ma kolme suure õllega alla loputan, näen ma välja kui suur kääriv õllepunsu. Nii ma siis veeren ja veeren ning visisen koos kaaslastega oma bungalode poole. Koju jõudes lööb põhja täitsa alt ära. Istudes hoian tugevalt potist kinni, sest kardan katapulteerumist. Dušši alla ja magama.

13. veebruar
Alustame uut päeva korraliku 120 bahtise American style hommikusöögiga. Ei mingit vürtsi. Naljatledes sirutan käe maitseainete topside ja tsillide järele, et nendest alustada. Nii kui pea varjust välja pistan, nii higi voolab. Kuumust 35 kraadi ringis.

Peale jalutuskäiku mere äärde ja tagasi Darini basseini ujuma. Peale väikest päevitamist lähevad Helgi ja Jaak teiselepoole teed taksot hääletama, et  Phuketti oma esimesse hotelli sõita. Saamegi jälle 500 bahti eest sõidu. Tee peal uurime taksojuhi käest, kui palju neil Tais uued ja kasutatud autod maksavad, palju tema palka saab ja muud huvitavat siinse elu-olu kohta. Saame teada, et pole siin Tais elul viga midagi. Uued autod ca 200.000 bahti ja toidu saab siin lauale väga odavalt. Taksojuht ütles oma palgaks 20.000 bahti. See teeb eurodes ca 500€. Muuseas tänavatel näeb ainult uusi autosid. Vanu romusi ei kohta kuskil. Palju on tagant lahtisi “farmeri tüüpi” sõidukeid.


Metropolis vormistame retseptsioonis paberid. Klambrilööjaga komposteeriti meie uhiuued passid auklikuks ja meid saadeti pakikandja ning liftiga ülesse. Saime omale mäevaatega toa 17., Lea ja Jaak 16. korrusele. Siis lälle liftiga alla ja  õhtuks FantaSea shoule pileteid ostma. 1500 bahti näkku ilma söögita. Nüüd vaba aeg kuni kl 19-ni. Kuna sööki ei võtnud, siis mõtlesime Helgiga, et võiks kuskile ehtsasse taipärasesse kohta minna ja tellida õhtusöök nii, et me ise ka näeks, mismoodi see valmib. Sellise koha me ka leiame. Kokk on tasemel ja valmistab kiirelt Helgile mereandidest ja mulle kanalihast vokiroad. Vesi toodi lauale plekk-kruuside ja kõrrega. Kõhud täis, lähme poodlema. Õhtuks saame omale samast kohast, kust piletid ostsime, takso ja sõidame risti üle saare pittu. Enne sisenemist teeme pileteid vahendanud Narongchai Wangboonkong (Chai)-ga ühispildi, mille ta soovib ka oma meilile saada. Shou on võimas ja suursugune. Enne etendust korjatakse kõigilt ära fotokad, kaamerad ja mobiilid. Tagasi tulles laseme meie Helgiga hotelli lähedal söögikohas endale tai omletti valmistada. Kõike kohapeal ära ei söö vaid võtame kaasa, sest hotelli külmikus on mul veel üks õlu. Ja jälle saab üle pingutatud. Kõht punnis poeme põhku.

14. veebruar

Hommikusöök kiirelt söödud, kobime mikrobussi, mis sõidutab meid Phuketi lennujaama, sealt lennukile ja 11 tunni ja 45 minuti pärast Vantaas. Tuisk, külma 4 kraadi! Kahe bussiga Länsisatamasse (buss 615, väljub iga 15 minuti järel, tuleb osta kertalippu hinnaga 4.50, millel on kehtivusaeg peal. Raudteejaaamas maha, teisele poole jaama ja seal peatus 20, kust väljub buss 15A otse Länsisatamasse), siis laevale ja nagu Tätte laulus- tuule suund on nord, nüüd on minu kord…

Laeval ostan poest väikese pudeli Vana Tallinnat ja soojendame oma meeli veel enne lahkuminekut. Sadamas üllatus! Meile on vastu tulnud Lea ja Jaagu tütar Pille, kes teeb meile kõigile sõbrapäeva kallistuse ja kingituse. Vastas on ka Kaarel oma bemmiga, kes meid turvaliselt Raplasse sõidutab.

Kokkuvõtteks.

Tai Kuningriik on imeilusa looduse oma tuhandete mägede ja saartega, millele sekundeerib puhta sinise ning soolase veega Andamani meri. Aastasadu on seda maad nimetatud Siiamiks. Tai rahvusloom on india elevant, rahvuslind prelaatfaasan, rahvuslill orhidee ja rahvuspuu torukassia. Tai kuninga lipu värv on kollane ja kuningannal sinine. Kuningas on sündinud esmaspäeval ja kuninganna reedel.

Tihtipeale võib tänavapildis märgata, et paljud tai inimesed kannavad sama värvi riideid. Ikka sellepärast, et olla jooksva päevaga kooskõlas. Pühapäev punane, esmaspäev kollane, teisipäev roosa, kolmapäev roheline, neljapäev oranž, reede sinine, laupäev lilla.

Seal elab 61 miljonit inimest. Enamus 95% budistid, 4% moslemid. Ajavahe Eestiga on 5 tundi. Buddha ajaarvamise järgi on seal praegu 2555 aasta. Inimesed on väga sõbralikud ja abivalmis, mitte pealetükkivad, aga aeglased nagu tuule käes liikuvad banaanipuu lehed. Tänaval hästi palju uusi autosid ja rollereid. Nende vahel tuhanded tuk-tuk-id, mis veavad turiste ja koduloomi, transpordivad igasugust kila-kola ja mille pealt müüakse turul oma kaupu.

Liiklus vasakpoolne, parkimine tasuta, kõikjal WiFi kättesaadav. Hotellides ja bungalode retseptsioonides tavaliselt tasuta. Päike tõuseb kell 6 ja loojub kella poole seitsme paiku. Kliima troopiliselt palav ja niiske. Temperatuur aasta läbi ja ööpäeva ringselt 25-35 kraadi.

Vaatamata räpasevõitu tunduvatele köökidele toidud väga maitvad. Enamus aasipäraselt vürtsikad. Tai köök on üks parimaid kööke maailmas. Menüüd on peale kohaliku ka ingliskeelsed. Peale tellimuse vormistamist jõuavad toidud küll lauale, aga kes mida tellis, jääb meile enamusel kordadel segaseks.

Tavaliselt on tip juba küsitud hinna sees. Ports riisi maksab 20 bahti, hõrgutised mereandidest ja köögiviljadest 80-140 bahti vahel, kohalik õlu 650 ml pudel poest ostes 44 bahti (söögikohas 80 bahti), terve grillitud kala 250-300 bahti/kg. Nii et enamasti 200 tai rahaga (5€- ga) saab üks inimene kõhu täis.

Lennureisi (edasi-tagasi Helsingist pluss esimene ja viimane öö koos hommikusöögiga Phuketis Metropol hotellis) ostsime Soome turismimessilt kahele 1231 euroga. Kahenädalane reis kokku läks maksma 2900 €. Sinna sisse mahtusid veel 2päevane Khao Soki rahvuspark, muud väiksemad ekskursioonid, autorent 2+8 päevaks (um 1000km), bensiin 91, tuk-tuk-i rent päevaks, ööbimised erinevates bungalotes 800-1000 bahti öö ja kõik söögid-joogid ning muud ostud.

Paneme käed kokku ja ütleme Taimaale ning Leale, Jaagule, Tagole-Merikesele  Kuap kun kan.

 

Comments are closed.

Set your Twitter account name in your settings to use the TwitterBar Section.