12. juuni 2012 

Plaan on selline, et 12. juuni varahommikul anname Mazdale vänta ja reis võib alata. Seekord asume teele kahekesi. Väljas 8 kraadi sooja, aga ei saja. Väga varane see start küll pole, aga lõdvalt võtame Läti, Leedu ja natuke Poolatki. Meenub kunagi meie kinodes jooksnud film “Valge joone palavik”. Meie küll pole rekkapeded, aga pidev reisikirg ajab meidki pikki vahemaid läbima. Kuna kurnav reis ees, siis Tommi väga ei piina. Poolas arvab ta aga, et võiks Valgevene külje all küll natsi seigelda. Meie oma apsu pärast Bialystokist väljasõidul teeb meie asendamatu reisikaaslane uue marsruudi ning suunab meid kohutavaid teid pidi mingisse venekülla. Koht iseenesest tundub põnev olevat oma nikerdatud siniste aknaraamide ja tänava ääres kudrutavate memmedega. Kahjuks unustan sellest pilti teha. Sealt edasi veel mitu kilomeetrit munakiviteedpidi suurele teele.

Selgub, et oleme kuskil Ryboly ja Bielsk Podlaski vahel. Peale nii suurt šeikimist otsustame, et kaksteist tundi sõidetud ja võiks öömajale jääda. Leiame hotelli (zajazd), mis asub konnatiikide paradiisi serval. Õhtune jalutuskäik Eiffeli torni konstruktsiooni meenutaval sillal, tasuta konnade kontsert ja magama. Öösel hakkab sadama.

13. juuni

Täna kallab terve päeva. Kuhu autol otsa keerame, seal kohe ka vihmapilved kohal. Nii sõidame läbi Lublini ja Rzeszowi ikka lõuna poole. Ka Slovakkias vihm. Õhtuks jõuame Slovakkia linna nimega Kechnec, kust Ungari kiviviske kaugusel.

Juba päeval ostame poest kohaliku roosa veini suupistetega ja naudime seda 60-euroses toas koos baarikapist leitud kahe 0,33L punase veiniga.

14. juuni

Ikka sajab. Hommikusöök ja kohe olemegi Ungaris, kus samuti vahelduva eduga sajab. Peale lõunat ületame Rumeenia piiri. Vinjett ostetud, kulgeme mööda metsaseid ja käänulisi teid mägede vahel, ühest külast teise.

Muidu arvaks, et TOM teeb meiega jälle paha nalja ning valib mingi otsetee läbi aukude, aga seda teekest jagame suure hulga rekkatega, ilmselt paremat varianti polegi. Ka mustlastest hobusemehed ja lehmad pole mingi haruldus.

Ööbima jääme suure tee äärses motellis nimega Dacia Sebes linna servas. Käte-jalgadega suudame kõik vajaliku selgeks teha, sest teenindajad-noormehed on küll väga abivalmis, aga ei mõista mitte sõnagi mingit muud keelt peale kohaliku. Õhtusöögiks pirrakad praed, mille juurde loomulikult kannuga kohalikku punast veini. Pimedas teeme väikese tiiru linnas.

15. juuni

Hommikukohvi joome õues terrassil. Omleti tellimisega saame hakkama, aga tavalise joogivee saamiseks tuleb lõpuks appi võtta viipekeel, sest inglise, saksa, vene ja lõpuks eesti keelest ettekandja aru ei saa. Näitan söögikoha kõrval olevale tiigile, siis jõuab kohale, et me soovime de apă´t (rumeenia keeles), mitte vodkat, mille ta ka välja pakkuda jõudis.

Sibiu on ilus väikelinn. Kolame mööda vanalinna, Nõukogu torni tipust avaneb kaunis vaade vanalinna punastele kivikatustele, mis meenutab Tallinna. Üllatavad katustes olevad pilusilmsed vinskapid, mis seostuvad idamaalaste või tulnukate silmadega.

Edasi võtame suuna Fagarasani mägedesse. Tommi teadmised Rumeeniast on nõrgad ja nüüd tuleb meil loota ainult iseendale. Seda maanteed, mida mööda sõidame, peetakse Rumeenia kõige kaunimate vaadetega teeks. Ilu on võrreldav Norra Trollide teega. 2 km kõrgusel paksus udus liustiku järv.

Temperatuur on langenud 9 kraadini. Spiraali mööda mäe teisele küljele jõudnud, kohtume vastutuleva mitmesajapealise lambakarjaga, keda saadavad kaks kottidega koormatud eeslit, paar lehma ja karja lõpus kümmekond koera. Kobin autost välja ja hetk hiljem olen ka üks sellest karjast. On kuulda kuidas mõned oma sarvedega auto esiotsa müksivad. Kurvilisele teele jäab neist maha mitmekilomeetrine junnirida ja paar äraeksinud karjakoera.

Mägedest alla jõudnuna teeme tiiru kunagises Valahhia pealinnas Curtea de Argesis. Ortodoksi kirikus saan papi õnnistuse (küüneviili meenutava asjaga tõmbab otsaette õlise märgi).

Seekordne hotell asub lausa kiirtee ääres. Kõhud on tühjad ja kuna aeg hiline, siis tellime ainult supid. Kui need luristatud saame, teeme õhtuse jalutuskäigu maisipõldude vahel. Üle kiirtee viival sillal kohtume hobuvankritäie mustlastega, kes pildistamise eest raha tahavad. Teeme näo, et ei saanud aru ja ei anna. Pildistame veel lambakarjagi, mis on ohutus kauguses. Ja nüüd kiirelt tagasi ja magama.

16. juuni

Linnulauluga ärkame.
Lahkume hommikusöögita, plaanides seda teha mõnes mõnusas teeäärses kohvikus. Plaaniks see jääbki. Märkamatult oleme jõudnud Bukaresti. Tomm suunab meid suvalisse parklasse ja väidab, et oleme jõudnud sihtkohta. Võideldes peavalu, tühja kõhu ja põiekaga leiame lõpuks mõnusa kohviku. Siit järeldus, et hommikusöögita ei maksa teele asuda. Peagi selgub, et vanalinna justkui polegi. Peale mõningast tiirutamist saab Bukarestist siiber ja pettununa võtame suuna Bulgaariale. Nii kohutava liikluskorraldusega riiki ei teagi. Isegi Tais sai vasakpoolses liikluses paremini hakkama. Valgusfooris punase tule vilkumisele järgneb kohe roheline, kollane ei süttigi. Mõnes kohas on ka sekundilugejad, mis veidi asja lihtsustab. Ringidelgi on omad veidrused, sest kaasatud on ka foorid ja lõpuks on mitmest suunast tulijatel korraga eesõigus!?

Bulgaariasse jõuame oma reisi viienda päeva lõunaks. Maksame Rumeenia poolel sillamaksu 6€, mis viib meid üle Doonau Bulgaariasse. Jälle vaja vinjett osta. Nüüd suund Varnale, kuhu peaksime jõudma paari tunni pärast. Enne kohalejõudmist jääb teele Kivimets, mille leidmisega on küll probleeme, aga asi tasub vaeva. Leiame end 50 miljonit aastat vanade kivisammaste vahelt! Need lubjakivimoodustised on tõesti põnevad ja neid kallistades kogume endasse energiat.

Varnasse jõudnud, sõidame mööda mereäärt linnast põhja poole ning leiame hotelli nimega Russalka Sveti Konstantinis. See pidavat olema Bulgaaria esimene kuurort. Pärast väikest jalutuskäiku rannas seame end sisse söögikohas nimega Happy House, kus on tasuta WiFi ja mis asub otse meie hotelli vastas. Kirjutame blogi, joome ära kaks pudelit kohalikku valget veini, sööme savinõudes valminud toitu ja tunneme end mõnusalt.

17.juuni, pühapäev

Võtame asja nagu puhkajad- sööme kaua hommikust, püüame blogi kirjutada, aga ühendus on aeglane ja kirjutame niisama. Ja kell 11 läheme mere äärde. Ostame kalli raha eest varju ja kaks lamamistooli, sest liiv on nii kuum, et võimatu on sellel kõndida, rääkimata lamamisest. Päevitame tunni-poolteist, ujume. Vesi on mõnusalt soe, aga must ja vetteminek kivine.

Kui soolane vesi toas maha pestud, võtame auto ja asume lähiümbrust avastama. Sõidame mere äärt pidi põhja poole, et lõpuks Kavarnasse jõuda. Kuldsed liivad jätame vahele, selle asemel keerame veidi sisemaa poole ja käime Aladža kloostris, mille on rajanud 6.sajandil eremiidid, kes pehmesse liivakivikaljusse koopaid, konge ja kambreid uuristasid – põnev! Katakombideni viib mõnus metsatee.
Sõidame edasi mööda mereäärset teed, mis võiks olla väga suurepäraste vaadetega, aga kogu ilu on peidetud teeäärse võsa taha. Pärast väikesi vaidlusi Tomiga jõuame Kavarnasse, kus ei suuda kuidagi merd ja randa leida. Lõpuks meri täitsa olemas, aga ümbrus väga troostitu. Joome kohvi küll väikeses oaasis lillede keskel, aga kõik muu jätab vägagi mahajäetud mulje, ujumagi ei kutsu.

Keerame otsa ringi ja otsustame tagasi Varna poole sõita. Balcikust jäi meelde, et seal peaks uhke botaanikaaed olema. Leiamegi. Parkla omanik seletab, et parkige aga auto siin ära ja aeda sissepääs on tasuta, ainult parkimine maksab. OK – nii teemegi. Aga loomulikult tahetakse ikka aia ja lossi vaatamise eest ka raha ja seda meil niipalju pole, kõnnime tagasi ilma botaanikata. Kaktuseokas jääb südamesse. Nüüd tuleb mõte “oma kodust” mööda sõita ja hoopis Varnaga tutvuda. Leiame parkimiskoha kohe rannapargi kõrval. Jalutame pargis suurte puude all rannapromenaadi kaugemasse otsa ja siis mööda mere äärt selle teise otsa.

Tegemist on väga ilusa pargiga, kuhu esimesed puud istutas 1862. aastal Tšehhi maastikuarhitekt Anton Novak, kelle elutööks saigi selle pargi rajamine, valides sinna puid nii Bulgaariast kui ka Vahemere äärest.
Tagasi “kodus” kella 8 paiku, võtame läpaka ja muud vidinad kaasa ning asume oma lähikonnas otsima söögikohta tasuta WiFiga. Leiamegi, ühenduse küll saame, kuid Google ei avane. Lepime siis jälle niisama kirjutamisega. Selle kõrvale toob väga energiline ettekandja, kes lõpuks tonkab soome keeltki, meile taldrikutäie praetud sardiine ja omalt poolt soovitab küüslauguleiba. Valge veini valime ise ja seekord Chardonnay. Valkosipuli leipää`ks osutub pitsataoline õhuke kook, mis valmib meie kõrval ahjus – väga hea! Tellime pärast teisegi. Raha küsib sõbralikult näo järgi 30 levi. Koha nimeks oli Koleloto.

18. juuni

Peale hommikusööki võtame koha sisse esimesest õhtust tuttavas Happy House`s ja saame seal ilma igasuguste probleemideta blogi kirjutama. Kui see tehtud, võtame oma kodinad ja sõidame lõuna poole. Ilm tõotab tulla eelmistega sarnane – pilvitu, mõnusa tuulega ja kraade veidi alla 30.

Bjalas teeme ujumispeatuse. Selleks, et ilusasse randa jõuda, tuleb sõita mäest alla mööda kohutavat asfaltteed, kus on auk augus kinni. Aga rand on ilus, pisike ja puhta veega. 

Nesebaris sõidame vanalinna, mis asub poolsaarel ja on nagu väike paradiis. Kitsad ja käänulised munakivitänavad ning vanade kirikute jäänused. Müürid on laotud triibulisteks punaseid telliseid ja heledat lubjakivi kasutades. Selle paiga asutasid kõigepealt traaklased, kes rajasid sinna Mesembria linna. Hiljem valitsesid seal kreeklased, siis roomlased ja 9.sajandil (juba Nesebarina) sai linnast Bulgaaria kuningriigi osa, 13.-14.sajandil oli Nesebar võimas linnriik. Silma hakkavad mälestuslehed, mis on paberile trükituna ja kiletatuna kinnitatud väravatele, ustele või tahvlitele ja kus lahkunu pilt ja daatumid. Sellist asja pole kuskil mujal kohanud, küll aga näeme sedasama veel hiljemgi just Bulgaarias.

Burgase kandis püüame leida öömaja, aga teeäärne kämping ei vasta meie ettekujutusele kämpingust ja ka linn ise ei paku pinget. Sõidame veel lõuna poole ja satume Sozopoli (Päästetud linna). Jälle linnake poolsaarel, aga juba sissesõit sinna on muljetavaldav. Kämping, mis on kohe linna alguses, saab küll üle vaadatud ja hinda uuritud (20 levi), tundub kuidagi väga nadi, kuigi rand on ilus. Sõidame edasi vanalinna. Suurepärane vanalinn kõrgel künkal ja poolsaare tipus leiame ka merevaatega hotelli ART.

Seal leidub ainuke tuba ainsaks ööks ja see meile kunstnikele sobib. Autogi saab pargitud enam-vähem maja ette kitsale munakiviteele. Ado teeb meie omadest varudest vägevad võileivad ja ongi selleks korraks õhtusöök söödud. Oma rõdul joome kohalikku roosat veini. Pimedas läheme veel linna peale kolama ja avastame, et otse meie juurest algab mere äärt pidi kulgev tee astanguliste söögikohtade ja treppidega, mis on uhkelt valgustatud ning kust avaneb supervaade kogu linnamüürile ja kus vahused lained peksavad vastu kaljunukke. Õhtul läheb tuul valjuks. Ettekandjad korjavad laudadelt ära kõik, mille tuul võib merre viia.

19.juuni

Hommikusöök mere kohal. Siin pakutakse kolme erinevat komplekti. Meie tellime kahe peale kolm, mille eest lisa ei küsitudki. Käime ära rannas, ujume ja võtame viimast mereäärset päikest. Vesi on 23 kraadi soe. Suundume sisemaa poole mööda tasandikku, paremal pool kauguses paistavad mäed. Teeäärsetel põldudel on alanud viljakoristus. Ka päevalilled on siin õitsema hakanud, sest siinkandis on soojem ja üsna pea näitab auto kraad juba 34.Tundub, et viljakat maad jagub, aga üsna suur osa sellest on lastud rohtu kasvada. Tasandikult põhja poole keerates jõuame varsti mägede vahele. Veliko Tarnovost sõidame mööda, lootes enne ära käia lähedalasuvas Arbanassi külas. Õiget teeotsa aga ei märka ja teeme paarikümnekilomeetrise tiiru. Arbanassi on ilus vana linnake madalate majadega ja kitsaid tänavaid mööda kõndides tundub, nagu jalutaksid madalate kindlusemüüride vahel. Käime vanas kirikus ja imetleme panoraami alla Veliko Tarnovole. Sellesse linna jõudes leiame peale põhjalikku teejuhatamist põneva käänuliste tänavate ja mitte eriti korras elamutega mägise vanalinna. Palavuses ronime üles-alla ja imetleme.

Plovdivi poole sõites keerame sisse ühe kloostri juurde, et käia ära selle taga asuvas koopas. Leiame end põnevast mäekurust kõrgete kaljude vahel. Koobas on küll selleks päevaks juba suletud, aga koske ja mägijõge ning konnakontserti ei ole keegi kinni pannud. Kloostrikompleksis on olemas hotellgi ja sinna me jääme. Tellitud oasupp ja cooleris valge vein tuuakse meile toa ees olevale rõdule, sööme ja naudime vaadet õuepealsele, kus meil on oma kanad, kuked, paabulinnud, kitsed.

Hiljem loeme selle paiga kohta, et kontpuu (drjan) järgi nime saanud linnake Drjanovo rajati 12.sajandil ja sellele tõid 19.sajandil kuulsust puunikerdajad ja kiviraidurid. Ka klooster on rajatud 12.sajandil ja 14.saj. sai sellest hesühasmi (usulahk, mis eitab ühiskondlikku tegevust ja põhineb vaiksel mõtlusel) keskus. Türklased panid kloostri 15.sajandil põlema, kuid 1840-ndatel aastatel ehitati see uuesti üles ja 1876.a. Aprilliülestõusuga seoses oli see mässuliste salajane kohtumispaik.

20.juuni

Kella kuue-seitsme paiku kireb häälest ära kukk, siis klopitakse mingite klotsidega ja kl 7.15 alles löövad kirikukellad. Kloostri kohal kõrguva mäe tippu langevad juba hommikused päikesekiired. Mägede vahel olev karge õhk on äratanud linnud ja kogu looduse. Meiegi ei saa ju sellist kordumatut ilu maha magada.

Teeme tiiru oma lindude-loomade juures, astume sisse kirikusse ja kella 9ks on valmis saanud ka hommikusöök. Samaks ajaks on päikegi jõudnud kaljudevahelisse kloostri õue ja juba hakkab palav. Uus katse koobast külastada õnnestub.

Teel Gabrovosse satume vabaõhumuuseumisse, kus jõe kaldale rajatud vanas külas saame lähedalt näha, kuidas mägijõe vee jõudu kasutades sai kudumismasinad tööle panna, jahu jahvatada, töödelda puitu, savi ja hõbedat, taguda rauda. Piilume sisse vanadesse elamutesse, tundes end olevat 19.sajandis.
Naljalinnas Gabrovos pildistame skulptuure huumorimuuseumi ees, sest maja ise on elektrikatkestuse tõttu suletud. Vaat kus nali!

Šipka mägi oli Adole kunagisest Bulgaaria-reisist kustumatu mulje jätnud ja nii me siis asume treppidest üles ronima, kus peaks Ado mälu järgi olema 1000 astet. Annab ikka ronida, õnneks läheb trepp läbi metsa ja puud annavad varju. Vahepeal puhkame. 676 astme järel satume lausa memoriaalkompleksi, kust veel 222 astet tornini. Ja kui veel torni ka läheks, olekski 1000 täis! Meie sinna ei lähe, aga naudime supervaateid mäenukkide otsast. Näha on kogu tasandik, kust me eelmisel päeval tulime ja kuhu ka nüüd teel oleme. Väga-väga kaugel sinetab juba teine mäeahelik.

Šhipka külas kuldsete tornidega uhke kirik! Papp peab arvet kirikukülastajate üle. Hetkeks oleme jäänud ainukesteks uudistajateks. Äkki kustutab jumala asemik kiriku tuled ära. Ju ikka sellepärast, et me küünlaid ei ostnud.

Ja olemegi jälle tasasel maal! Tee äärde jääb järv, kuhu meelsasti sisse kargaks, aga õiget kohta selleks ei leia ja loobume kahjutundega, sest juba on kraad jõudnud 36ni. Staroseli traakia hauakambrite poole sõites loen raamatust, et see on avatud kella 5ni, maad sinna 20 km ja aega ainult 25 minutit. Nüüd algab ehtne mägiralli. Ado teeb mis suudab ja 20 minutiga oleme õiges asulas küll, aga hauani veel 4 km! Kimame ja oleme kohal mõni minut enne 5. Seal selgub, et haud lahti kella 8ni! See Balkanimaade suurim hauakamber avastati alles aastal 2000 ja pärineb 5. sajandist eKr. Selliseid haudu on avastatud 12, aga avatud ainult kaks ja ühes me käime.

Plovdivi linna jalakäijate tänavat mööda kõnnime nende vanalinna, mis on mäe otsas, tegelikult lausa kolmel künkal, mille asustasid 5.aastatuhandel eKr traaklased. Nagu sealsele kandile iseloomulik, arenes linn ja selle ümbrus pidevate võitluste tähe all, kord peremehetsesid makedoonlased, siis hunnid, slaavid, bütsantslased, bulgaarlased, türklased. Praegu on Plovdiv suuruselt teine Bulgaaria linn. Seal on säilinud Rooma amfiteater (avastati ehitustööde käigus alles 1972) vaatega linnale. Teisest sajandis m.a.j. pärineva suursuguse ja tohutu suure Rooma staadioni jäänused on nähtavale jäetud uusehitiste keldrikorrustel ja jalakäijate tänaval. Selsamal tänaval naerutab rahvast üks kloun, kes natukeseks ka Adolt kaaslanna röövib, selle jäädvustamisega jääb Ado veidi hiljaks.
Nüüd oleme kaks väsinud ja kurja zombit, kell on palju ja öömaja pole. Et seda leida, keerame sisse linnakesse nimega Pazardzik ja avastame pisikese hotelli Primavera, mis asub pizzarestoraniga ühes majas. Ostame omale altkorruselt pitsad kaasa ja sööme neid porgand-paljalt oma rõdul, vaadates alla pizzabaarile. Americana on natsi vürtsine ja roosa vein kulub marjaks. Super!

21. juuni

Hotelliperemehega saab õhtul kokku lepitud, et ajame oma auto kella kaheksast maja eest ära. Sealne liikluskorraldus nõuab seda. Kuna hotell hommikusööki ei paku, siis võtame suuna mägedesse, et ehk tee ääres ikka midagi pakutakse. Nüüd tundub, et bulgaarlased hommikul ei söögi – kõikjal ainult kohvikud, kus võib juua nii kohvi kui ka õlut ja kokteili, kuid süüa ei saa. Paaris kohas omletti küsides noogutati pead, mis tegelikult bulgaarlastel tähendab vastupidist. Lõpuks leiame ka koha, kus saame korraliku omleti hästi heade ja värskete kurkide ja tomatitega. Kõhud täis ja edasi Rila kloostrisse. Tom suunab meid otsemat teed pidi, justkui teades, et meie veinikeldri kollektsioonis puuduvad Bulgaaria veinid  ja just selle tee äärde jääb Medi Valley veinitehas, kust ehtsa Traakia iseloomuga jooke kaasa ostame.  Mööda Rila rahvuspargi käänulisi mägiteid jõuame ühe euroopa vanima mägikloostrini, mille asutas 10.saj emeriit Püha Ivan. Kloostrist sai maa tähtsaim vaimne keskus ja kultuuritempel.

Tagasiteel piknik mägijõe ääres. Peale linnupetet otsustame vallutada küla, mis viib hästi käänulisi teid pidi pilve piirini. Tundub, et seda teed pole ammu sõidetud. Vaatamata sellele suudame ühes ohtlikus kurvis tekitada olukorra, kus vastutulev noori täis auto saab pidama paar sentimeetrit meie autost! Aga vaated on võimsad, vaikus ja kuum tuul ümberringi, magus lõhn…

Serbia piirini sõidame mööda üht Bulgaaria ilusamat teed, mis lõpeb koleda piiripunktiga. Nüüd passikontrollid. Bulgaaria piirivalvel aega küll, oleme sattunud just vahetuse ajale.  Serbia pool aga hiilgab ülbusega. Mehed ootavad oma räpastes putkades, et neile vajalikud paberid toodaks. Kõige lõpus tuleb meie juurde mees, kes ennast tutvustamata ütleb “zdravstvuite tovarištši, jesli võ tovarištši” ja laseb ette näidata, kus on Türgist toodud alkohol ja suitsud.  Suudame oma madratsitele viidates selgeks teha, et oleme lihtsad turistid. Serbia liikluse kohta puudub piiril igasugune teave, niisiis laseme edasi vanas vaimus, ka TOM paneb segast.  Kuna aeg hiline, leiame tee äärest autoremonditöökoja, mis pakub ka öömaja. Lahke perenaine on nõus meid majutama 20 € eest, kuigi algul ütleb hinnaks 25. Auto ajame garaaži kanali peale.

22.juuni

Kuna hommikusööki pole ette nähtud ja sularaha kah pole, siis paneme ajama juba kell 8. Tee viib läbi muljetavaldavate kaljude vahelt, aga sellega ka ilu lõpeb. Edasine teeäär on üsna igav. Lõuna paiku oleme jõudnud Belgradi. Kuna Tomi teadmised Serbiast on olematud, siis eksleme tükk aega, enne kui kesklinna jõuame. I-punktigi leiame üles ja seal annab head inglise keelt kõnelev noormees meile igati asjatundlikku nõu, kuhu minna ja mida vaadata. Mööda jalakäijate tänavat kõndides torkab silma, et kohalikud on enamuses väga pikka kasvu, (ka eakamad inimesed), tumedapäised, aga suhteliselt heleda nahaga. Ronime kindlusesse ja naudime vaadet Doonaule. Aga palavus tapab! Kui pärast paaritunnist ringkäiku autosse istume, näitab kraad 42° Teemakse tuleb maksta mitmel korral, sellest annab teada märk kirjaga PEAGE.

Teeäärsed vaated lähevad üha ilusamaks, vaheldumisi on rohelised maisipõllud ja kuldkollased teraviljapõllud, millest osa küll juba koristatud. Kuna olime hommikul ATMst võtnud 5000 dinaari, siis tuleb see nüüd ka enne piiri ära kulutada. Maksame bensiini eest sulas 1400 ja tagasihoidliku, tegelikult küll kahe väga hea ja suure prae eest 2177.-, kaks kohvi saame 300ga. No on ikka raha!

Serbia-Ungari piiril jälle passikontroll ja jälle peame ette näitama, mis meil autos huvitavat võiks madratsite vahel peituda. Jälle pole miskit, ei suitsu ega viina. Ungariski tuleb osta vinjett, aga see on elektrooniline ja midagi kuhugi kleepima ei pea, kehtib nädala ja maksab 2975.-Ft Aga teed on Ungaris head ja sõidame mõnuga. Remonditava 4-kilomeetrise teelõigu kõrval hoiavad tuju üleval erineva näoilmega “smile`d” – alguses nutusuuga teade, et ees ootab 4 km remonti, siis kriips-suuga 3 km teade, 2 km ka kriips-suuga ja viimase kilomeetri eel juba naerunägu – teeb tuju heaks küll! Kiirteeäärsetesse puhkekohtadesse suunavad viidad tekstiga “PIHENÖHELY” – äkki oleme hoopis Soomes?

35-kraadine kuumus Belgradis on meid siiski ära kurnanud, et pikalt sõita ei taha. Väsinuna leiame hotelli Oaziz (kõlab nagu kauboifilmis). Peale registreerimist rõõmustab hotelliomanik, et ungarlased ja eestlased on ju sugulasrahvad.

Hämaras peale karastavat dušši kolime hotelli suurele rõdule veini jooma.

23.juuni, jaanilaupäev

Ärkame väga keerulise nimega linnas- Kiskunfelegyhaza, kus meie suures toas on diivaniparadiis, istekohti jaguks vähemalt 10le. Hommikusöök all saalis on rootsi laud pluss suur omlett, nii et võtab ägisema. Peale seda kulub ära väike jalutuskäik  linnas. Torkab silma jalgrataste ja ratturite rohkus, mida eelnevatel maadel peaaegu üldse ei näinud.

Ega see Ungari forintki mõistlikum raha pole kui Serbias, hullem veel, sest siin tuleb kõik summad jagada 300ga, et saada väärtus eurodes. Nii maksamegi öömaja eest 13500 ja kahe vee eest, mis toas ära jõime, veel 480.- Kuskil vetsus käies leian 200-forintise metallmündi!

Jälle kiirteele! Algul on plaan suunduda Egerisse, kus tagasihoidlik Jaanituli teha. Meenub üks varasem Jaagu pliidipõleng Austrias. 30-kraadine kuumus aga suunab mõtted veele ja pöörame otsa Balatoni suunas. Enne seda jääb ette Velencia järv, kuhu randume. Kõik meenutab väga Balatoni. Ujume, päevitame, ujume ja naudime koos luigeperega madjarite päikest ja tuult.

Kiirteed mööda Miskolci poole sõites rõõmustame, et vahepealse 6 aastaga on tehtud tee ümber Budapesti. Varsti leiame end aga tuttavast paigast Doonau kaldal parlamendihoone eest. Ei suuda kuidagi loobuda nostalgilisest jalutuskäigust Buda ja Besti vahelisel sillal, sooja ainult(!) 34°

Miskolc ja Auchan – ostleme. Öömajaks Fiáker Panzió, mis tekitab saksapärase tunde. Õhtune jalutuskäik linnas, avastame uhke spordihoone ja lõpuks ka üsna omapärase vanalinna. Lähedalasuv kalmistugi on isemoodi, väga võimsate ja suursuguste marmorplaatide ja hauasammastega kalmud vaheldumisi rohtukasvanutega. Tundub, et marmorist kääbas on siiski traditsioon, sest põhjamaist muruga kaetud platsi pole ühtki. Ka urnisein on olemas ja ilus uus ning kaasaegse arhitektuuriga kabel samuti.

Jaaniõhtuks “lahendame” 2011. aasta poolkuivaTokaji Furmindi, mis osutub nii heaks, et järgmine päev ostame kojugi pudeli kaasa. Furmint on peen, kuid veidi kliimakartlik viinamarjasort. Seda kasvatatakse põhiliselt Ungaris, aga ka mujal Ida-Euroopas. Kasvatatakse ka Krimmis. Ungari Tokaji peamine viinamari on Furmint, mis annab kõige paremaid veine.

24.juuni

Hommikusöök, mille tellime kelle kaheksaks, pole suurem asi. Munaputru on pandud näpuotsaga, mahla pole ja kaks mokatassi täit kohvi on jahtunult termoses. Nüüd asume koduteele – Tom ütleb, et minna on ainult 1468 km! Et liiga kiiresti kohale ei jõuaks, vaatame veel Miskolcis huvitava arhitektuuriga puukirikut (Kakas templom e. kukekirik) ja teeäärsest Spar´ist ostame hulga põnevana tunduvaid veine.

Ungari-Slovakkia piiril teeme kohvitamispeatuse Shelli tanklas, mis asub meie reisi teisel õhtul leitud öömaja akende all, seekord päikesepaistelise ilmaga. Slovakkia läbime paari tunniga, ilm on pilvitu ja sooja 26-27° Vinjetti ei raatsi ka osta, sest tulles sai ostetud 10-eurone vinjett ja sõidetud ainult ühel päeval mõni tund. Nüüd kinnitame aknale selle vana, mis on aegunud paar päeva tagasi. Õnneks probleeme ei teki. (Bulgaarias pidas politsei meid kinni, sest vinjetti polnud näha ja soovitas selle ikka akna külge kleepida. Tegimegi seda, aga ainult serva-pidi, sest varasem kogemus näitab, et seda liimi on hiljem väga raske maha saada).

Kella 1 paiku oleme Poolas. Päris mõnus sõita, ilm ilus ja rekkadki on kuhugi kadunud – ju peavad pühapäeva. Asulad ilusad korras, igas külas kirik. Käime lähemalt vaatamas Sokolov Malopolski kirikut, sest ei meenu, et oleksime varasematel reisidel mõnes Poola kirikus käinud. Seest ilus, lihtne, väljast samuti, torni küljes toredad väikesd tornikesed. Kellamees lööb just samal ajal suurt, eraldi suhteliselt madalas kellatornis asuvast kolmest kellast kõige suuremat, kirikukella.

Lublini läheduses näitab Tom, et koduni veel 1000 km. Sõidame aga edasi. Kui öömaja otsima hakkame, on need suure tee äärest jälle nagu nõiaväel kadunud. Lõpuks ühe leiame, aga kaardiga seal maksta ei saa. Mõni kilomeeter edasi on meid ootamas pansion (pensjonat) Caesar – ilusaim ööbimiskoht, mis meil kunagi Poolas on olnud. Ja inglise keeltki osatakse. Algul plaanime poest veini osta ja seda toas juua, aga kuna poed on kinni, siis sööme oma pansioni all restoranis väga head toitu. Ado tellib värsked kartulid tilli ja õrnalt grillitud kanafileedega. Helgi aga tuunikala salati. Maitsed ja väljanägemised nagu gurmeetoitudel. Kõrvale joome head Prantsuse veini.

25. juuni

Hommikusöök ja kell pool 9 kohaliku aja järgi jätkame koduteed. Sõita on 840 km. Öösel on sadanud, aga nüüd ilm jälle päikseline, kuigi jahedam kui eile.

Kell 13 meie aja järgi oleme Leedus, käime Kaunase äärelinnas poes. Politseinikke palju tee ääres, ka Poolas oli. Kui koduni veel 500 km, hakkab padukat sadama, tuul on kogu aeg tugev olnud. Vihm saab õnneks millalgi otsa ja 19.km-l teeme traditsioonilise peatuse, joome kohvi ja naudime jaanalindude pulmatantsu – jooksevad, ajavad tiibu laiali või siis kõnnivad väga väärikal sammul.

Kell 17.15 oleme Lätis, ilm jälle ilus, sooja 18°

Kell 20 Eestis. Nüüd istub rooli Helgi (esimest korda selle pika reisi jooksul) ja Ado tirib külmukast välja õlled. Kell 22 oleme kodus!

Kokku sõitsime 6476 kilomeetrit.

Marsruut: Rapla – Riia – Panevežis – Kaunas – Augustow – Bialystok – Lublin – Rzeszow – Košice – Miskolc – Debrecen – Bors – Sebes – Sibiu – mägitee 7C – Curtea de Arges – Bukarest – Ruse – Varna – Kavarna – Nesebar – Burgas – Sozopol – Veliko Tárnovo ja Arbanassi – Dryanovo – Gabrovo – Šipka – Starosel – Plovdiv – Pazardžik – Dupnitsa – veinimõis – Rila – Dupnitsa – Dragoman – Serbia piir – Niš – Belgrad – Novi Sad – Subotica – Szeged – Velencia – Budapest – Miskolc – Košice (ungari keeles Kassa) – Rzeszow –  Lublin – Bialystok – Kaunas – Riia – Rapla

Kütust kulus 517 € eest st. 0,08 €/km

Teemaksud: Slovakkia vinjett 10 €

Ungari elektrooniline vinjett 2975 Ft

Rumeenia elektrooniline 13,38 RON

Sild Bulgaariasse 6 €

Bulgaaria vinjett 10 BLG

Serbia kiirteemaksud 460+240+330+270=1300 dinaari

Ungari 2795 Ft

Kokku  59.44  ~ 60 €

Ööbimistele kulus ligikaudu 430 €, st keskmiselt 33 € öö.  Üheski kämpingus olla ei õnnestunud, kuigi auto tagaistmel laiutasid mõnuga telk, madratsid, tekid-padjad, kokkupandavad toolid ja laud, gaasipliit ja potid-pannid. Külmik oli asjalik asi ja seda sai ka igal õhtul hotellituppa tiritud. Häälitses küll üleliia kõvasti, aga enamasti õnnestus ta vannituppa või rõdule sokutada, vahel ka asjad toas olevasse külmkappi ümber tõsta. Selles olev piim ja veinid-õlled olid kogu aeg mõnusalt jahedad. Piima oli vaja selleks, et enamasti iga päev (vahel ka kaks korda) korraldada väike tee-äärne maisihelveste-söömine – oi, kui mõnus!

Veel tähelepanekuid.

Nii Rumeenias kui ka Bulgaarias majadel kivikatused, aga need erinevad tooni poolest. Rumeenias on need hoopis tumedamad kui Bulgaarias, aga punasemad kui Itaalia omad, kus ülekaalus kollane toon. Katusepinda on nende maade majadel märksa rohkem kui Itaalias, kus majad kõrgemad ja katus pisike. Ühel Rumeenia elamul oli tore vihmaveetorude süsteem, mis juhtis vee üle plangu oma aiast välja.

Rumeenias tohutu palju lilleampleid kõikvõimalikes ja võimatutes kohtades, näiteks kasvavate puude otsas ja kohe palju korraga.

Bulgaaria muidu kenades söögikohtades suured kunstlillepuhmad, kunstpalmid jm.

Õhtul peale tööd teeäärsetes õllekates või muidu maja ees mehed kogunenud õlleklaasi (või pudeli) taha, naisi pole kuskil näha. Kui üldse, siis istuvad üksinda maja ees tänaval ja heegeldavad. Naisi ka autoroolis vähe, linnades küll rohkem.

Bensiinijaamades tuleb teenindaja kohe tankima ja väga tihti on tankijateks naised. On suuri teeäärseid bensiinijaamu, kus kaardiga maksta ei saa.

Söögikohtades mängitakse 80-ndate muusikat, mõni harv erand laseb kohalikku rahvuslikku muusikat.

Asulates hääletatakse kõiki mööduvaid autosid. Tundub, et see on igapäevane liikumisviis, sest hääletajateks on iga eas inimesed. Aga üllatus – üllatus! – hääletati ka kiirtee ääres. Üsna palju oli ka kiirteede ääres lihtsalt peatuse-tegijaid autojuhte.

Pole suuri ostukeskusi (Varna äärelinnas küll üht reklaamiti, aga meile see silma ei hakanud). Suured müügihallid kauplevad ainult autoosade või siis ehitusmaterjaliga ja neid on tõesti palju. Üks levinumaid ettevõtlusvorme tundubki olevat autoremont, sest selliseid töökodasid kirjaga vulkanizatsia on igal sammul, mõni pakub lisaks ka midagi süüa-juua või siis majutust.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Comments are closed.

Set your Twitter account name in your settings to use the TwitterBar Section.