29.september

Nagu ühes varasemas blogis sai kirjutatud, et iga kolme-nelja kuu tagant peaks soojal maal patareisid laadimas käima. Sel korral teeme seda Küprosel ja reisikaaslaseks Kaarel.

Kella kahe paiku päeval sõidutab Indrek meid Tallinna lennujaama. Õues on sügiseselt jahe. Raplas paistab küll päike, aga mõne tunni pärast loodame seda juba omal nahal tunda.  Lennujaamas on vaikne. Tundub nagu oleksime ainukesed. Baarist tellin omale 4cl Vana Tallinnat ja late. Kaarel võtab õlle. Väljalendu  oodates jälgime oma pagasi liikumist otse läbi lennujaama vaateakende.

Lendame 3 tundi ja 45 minutit. Lend nagu lend ikka. Helgi on meile kaheks ööks broneerinud Larnaka Cactuse hotelli toa, kuhu sõidame taksoga. Kohale jõudes on väljas juba pime, aga õhk on lõunamaiselt kuum. Õhtune jalutuskäik rannas ja mõnus istumine Salamis pubis, taustaks elav Küprose muusika. Kõrvalmajas peetakse pulmi.

30.september

Larnaka. See on saare ärikeskus ja suuruselt teine kaubasadam suurepärase liivaranna ja promenaadiga.

Magame ca üheksani. Rootsilaud pole suurem asi, aga kõhud pargime korralikult täis. Auto-ja rollerirent sel korral lausa hotelli vastas. Kuna Küprosel vasakpoolne liiklus, rendime algatuseks rollerid ja tutvume kohaliku linna ning rannapromenaadiga. Sooja üle 30 kraadi. Teel Agia Napa suunas teeme ujumispeatuse.Kimame mööda mereäärset maanteed, siis natuke sisemaa poole keerates tiiruga tagasi. Möödume traataiaga piiratud Briti sõjaväebaasidest, hoidume kiirteele sattumisest ja olemegi Larnakas tagasi. Promenaadil tellime jahutavad joogid ja väikesed näksid.

Larnaka kuulus soolajärv, mis asub lennujaama läheduses, võib suvel koguni ära kuivada, talveperioodil täitub veega ja seal talvituvad flamingod. Kunagi kaevandati järvest soola, mis oli Küprose üks ekspordiartikkel.  Tänapäeval enam mitte, nüüd tuuakse sool sisse. Aga järv on vaatamist väärt – keskpaigas vett küllaga, kaldal paks roosaka tooniga soolakiht, mis lirtsub jalgade all. Ümber järve on rajatud korralik matkarada.  Seda teekonda me ette ei võta, aga maanteed mööda läheneme järvele ka teisest küljest. Tee viib mööda kidura taimestikuga (aga ikkagi elavad taimed!) kuivanud lahesopist, mis jätab väga sürrealistliku mulje. Ja missugused värvid!

Õhtust sööme väikeses ehedas tavernas (nii nimetatakse söögikohta), mis asub otse mere ääres. Tellime Küprose rahvusliku toidu meze. See on Küprose köögi tähtsaim osa. Meze koosneb 10-15 roast. Võib valida liha või kala-meze või mõlemad. Kõigepealt serveeritakse külmad eelroad, dipikastmed, salatid, valge leib ning seejärel tuuakse lauda soojad road. Meie valisime nii kala- kui ka lihameze, joogiks valge veini ja lõpetuseks ouzo (aniisiviina).No oli ikka kõhutäis! Maja poolt tänutäheks meile Kaarliga pits konjakit ja Helgile klaasike likööri. Lahkudes tänab kättpidi meid kõrvallauas istuv ca 80-90-aastane vanahärrast omanik.

Siinne alkoholipoliitika lubab kuni 0,9 promilliga sõita. Pimedas teemegi Kaarliga veel  linnasafari. Otsime bensukat, kus rollerit saaks tankida. Ega ei leia küll, sest nii vähe bensiini lihtsalt ei anta. (Rentijaga oli selline kokkulepe, et kui hommikul tagastame selle täispaagiga, siis saame oma deposiidi tagasi). Aga niisama kimada on ka tore!

Esmaspäev, 1.oktoober

Küprose iseseivuspäev. Kohalikele on see vaba päev. Meile mitte. Öösel hakkas sadama ja tibutab ka hommikul. Meil aga plaanid tehtud. Viime oma rendirolleri üle tee tagasi ja vahetame selle auto vastu.  Automaatkäigukastiga Suzuki Swifti võtame  6-ks päevaks. Hind sai kaubeldud 220€ pluss 60€ deposiiti, manuaali oleks saanud tunduvalt odavamalt. Jätame Larnakaga hüvasti ja sõidame Agia Napa poole. Kaarel roolis. Temal see esimene kord vasakpoolses liikluses. Tundub, et tahab kohe sõita. Ja saab hakkama küll, suunatulede asemel liigutab mõned korrad kojamehi ka (parempoolse rooli puhul on ju suunatuled parema käe all nagu meile harjumuspäraselt kojamehed)

Agia Napas sajab, aga temperatuuri kolmekümne ringis.Sadamas ronime autost välja ja pole seda vihmagi kuigi palju. Ostan endale järjekordselt odavad püksid, mis õhku läbi lasevad.( Eelmised pea samasugused sai ostetud Taist). Satume juhuslikult  1.oktoobri tänavale. Jalutame mööda ilusat linna ja naudime kunagist kaluriküla ning sadamat suure hulga lihtsate kaluripaatide, lõbusõidulaevade ja jahtidega . Edasi sõidame Gkreko neeme suunas. Kidura taimestikuga kõrge kaldapealne meenutab kuumaastikku, serva all on koopad, mida saab imetleda ainult mere poolt. Käime Konnose rannas ujumas ja sööme kõrgel kaldal asuvas kohvikus, kus karpides toodavad toidud ja purgijoogid  on ilmses vastuolus interjööri ja supervaadetega.

Deryneia mini-loomaaed.Räämas ja imelik koht, aga põnevad erinevates värvides (roosa, erkroheline, kollane, sinine) tuvid ja samades värvides siidikanad. Ronime vaatetorni ja vaatame binokliga Famagusta fantoomlinna. Praegu asub see Türgile kuuluval Põhja-Küprose territooriumil. Keskajal peeti teda maailma rikkaimaks linnaks. Enne 1974.aastat oli see ka Küprose saare suuruselt teine linn, ilusaim rand ja turistide meka, seal oli 365 tegutsevat kirikut . Praegu okastraadiga piiratud alad, varemed, tühjade aknaaukudega kunagised uhked hotellid…

Õhtu jälle käes ja hakkame öömaja otsima. Nendega on siin kitsas. Hooaeg on läbi ja paljud kohad juba kinni.  Hämaras leiamegi hotelli, aga selle hind ehmatab meid ära. Küsitakse 150€ toa eest. Seda me loomulikult ei võta. Aga meid juhatatakse paarisaja meetri kaugusel olevasse ööbimiskohta Enalia. Läheme jalgsi seda otsima, aga ei leia pimeduses midagi. Otsustame loobuda ja sõita Larnakasse tagasi, sest sinna on ainult ca 15 km ja tuttavad kohad ees ootamas. Äkki märkame tagasihoidlikku valguskasti, kus kreekakeelse teksti hulgas võib ära tunda ka nime Enalia. Lahke peremees näitab meile lausa kahte elamist, ühes üks ja teises lausa kaks magamistuba.Lepime väiksemaga, hinna kaupleme 35 € peale, hommikusöök tuleb juurde osta.Tegemist on  Ajakirjanike Liidu puhkekompleksiga, mis koosneb eraldiseisvatest majadest. Rikkalik õhtusöök inimtühjas restoranis. Istume õues. Söögiks jälle meze, seekord mereandidest, mis on parem kui eelmine Larnaka rannas. Omanik lõpus ka meie lauas ja juttu jätkub kauemaks. Räägime poliitikast, maailma juhtinud hulludest poliitikutest ja Küprose surnud linnast. Temagi on pärit sellesama Famagusta külje alt ja sunnitud olnud oma vanematega 15-aastaselt oma kodunt pommide alt põgenema. Aias sibavad ringi mingid siilitaolised loomakesed, peremehe sõnul „hedgehog“, mis meile kuuldub kui Hitchcock ja saame palju nalja. Tegelikult ongi siilid, kellel valgem kõhualune kui meie omadel ja kes pidavat seal elamagi ning sööma kõike, mis ette satub.  Magama saame ca 12-ks, sest libistame Kaarliga veel kaasavõetud viski kahepeale ära. Helgi käib omal käel ümbrusega tutvumas ning leiab üsna lähedalt ranna. Merekohin kostab tuppagi.

2.oktoober

Hommikul natsi pea valutab. Pole ka ime sest eelmise õhtu õlu, ouzu, viski ja vein on teinud oma töö. Kaarlil pole häda midagi. Hommikusöök lainetavas restoranis, sest maja perenaine peseb voolikuga põrandat. Enne teele asumist käime ennast Vahemeres värskendamas. Vesi on mõnus. Kaarel jälle roolis ja sõit Stavrovouni kloostri suunas. Tee sinna on mägine ja sinka-vonka. Kreekakeelne sõna stavrovouni tähendab tõlkes ristimäge. Tegemist on Küprose vanima kloostriga, mille IV sajandil lasi ehitada keiser Konstantinus Suure ema Püha Helena. Kloostris talletatakse Püha Risti fragmente. Sinna on lubatud siseneda vaid meesterahvastel. Nii et Helgi jääb sel korral väravate taha. Kaarlil kästakse särk ja pikad püksid jalga panna, mis kohapeal antakse. Ta näeb välja nagu vang oma triibulises riietuses, püksid kukekad. Kloostris elab 20 munka, kelle hulgas on ka  andekaid ikoonimaalijaid.

Peale kloostri külastust uuesti mäest alla ja suund Küprose pealinna Nikosia (Lefkosia) poole. Kuskilt mägedest ilmuvad teele täisvarustuses relvadega kohalikud sõdurid, keeled väsimusest ja palavusest ripakil.Tuleb meelde meie Juku, kes hetkel teenib aega Tallinnas. Siin kuumuses ja mägedes tundub see palju jõhkram olevat.

Lefkosiasse jõudnud, hakkame otsima  vanalinna, mille ka lõpuks leiame. See osutub pikaks ostu- tänavaks, mille teises otsas piiripunkt. Käime ära ka Türgi poolel Põhja-Küprosel. Passidesse lüüakse templid nii minnes kui tulles . Teeme seal ca pooletunnise tiiru ja ongi Türgis käidud. Shacolase kaubanduskeskuse 6-le korruselt avaneb vaade kogu linnale.

Ööbimiskoha otsinguil sõidame ikka rohkem mägede poole. Õhtu läheneb ja teeäärsetes väikeasulates  veedavad mõnusat õhtupoolikut  kahel pool sõiduteed istuvad vanahärrad. Helgi küsib kohalikust kõrtsist, kust võiks öömaja leida. Silmnähtavalt väikse laksu all olev vanahärra teeb paberi peale skeemi ja juhatab meid Kakopetriasse. Sinna on umbes tunnike sõitu.

Kakopetria on linn, mis asub orus. Ümberringi Troodose mäed. Linnakest läbib Klariose jõgi. Turismi tipphetkedel pidid hotellid rahvast täis olema. Esimeses leitud hotellis ei paista hingelistki olevat. Retseptsioonis istub muldvana mutike, kes mõistab ainult kohalikku keelt. Sealne üliaeglane teenindus ei meeldi meile ja otsime edasi. Järgmise koha leiame üsna lähedalt. 70€ tuba koos hommikusöögiga, maksta tuleb sularahas. Meile antakse tuba parima vaatega kogu külale. Ja nii see ongi, ka õhtul tuledes. Jalutuskäik, väiksed õlled-kohvid ja magama.

3.oktoober

Korralik hommikusöök ja lahkume sellest hotellist. Õhtul jäi meil veel vaatamata Kakopetria vanalinn, mis on oma nime saanud ühest suurest kivist (kaki-Petra ehk paha-kivi). Legendi järgi olevat see mägedest alla veeredes tapnud pulmatseremoonia ajal noorpaari. Linn on hästi säilinud, madalad majad kahel pool kitsaid tänavaid on kivikatustega ning puidust rõdudega. 6.saj.pärit kirikus paneme küünlad. Kakopetriast veidi eemal käime veel väikest Galata kirikut ja surnuaeda uudistamas. Kirikus käivad restaureerimistööd, kus pildistada ei tohi ja palja ülakehaga ringi kõndida ka mitte. Kaarel rikkus mõlemat keeldu ja saime pahameele osalisteks. Kogu teekond kirikuni kulges mööda  varjulist jõekallast, mis kubises tuhandetest sisalikest.

Teel Troodose poole kaunid vaated. Sõidame Olympuse mäetippu, mis asub 1951m kõrgusel.  See on Troodose mäestiku kõrgeim tipp. Temperatuur langes 19 kraadini (muidu 30-35 kraadi). Õhk ka kohe teistsugune. Talviti on see ka suusaparadiis.

Troodoses degusteerime tasuta veine ja samakat. Ostame 33€ eest kuivatatud „erootilisi viagrasid“. Peale seda ronime mööda kaljust-kiviklibust teed Kaledoonia koske uudistama. Matk on mõnusalt väsitav. Kosk ise suurem asi pole, aga teekond sinna on nauditav. Pano Platresesse tagasi jõudnud, istume Mimi`s restorani ja tellime õlled ning kohalikud küüslaugusaiad juustuga (4€/tk). Tellides küüslaugu leiba, oleme siin saanud vähemalt kolme üksteisest väga erinevat varianti, aga kõik väga head. Autol ka kütus otsakorral. Kaarel teeb juttu omanikuga ja küsib, ega siit linnast kuskilt bensiini ega öömaja saa. Oh imet! Meile pakutakse peremehe sõbra hotelli Edelweiss. See on apartementidest koosnev kolmekordne maja. Oleme ainukesed selles väikses hotellis. Hind ainult 55€. Marketit otsides möödume korduvalt politseijaoskonnast. Traditsiooniliselt istuvad selle ees tänaval ja teevad aega mõnusaks ka politseinikud. Kohalikust minimarketist ostame õhtuks ja hommikuks hääd ja paremat. Peseme pesu, vaatame telekat( uudised Süüria pommitamisest – see ju lausa meie külje all!), joome veini/õlut ja suupisteks Olümpose mäelt  kaasaostetud „erootilisi“ kuivatatud puuvilju.

4.oktoober

Olen juba kl 6.30 üleval. Vaated on maalilised. Mägede taga tõuseb päike. Teen endale Küprose kohvi ja hakkan blogi kirjutama. Siin Küprosel pole tasuta Wifit eriti paljudes kohtades. Varsti ärkavad ka Helgi ja Kaarel. Hommikusöögiks praeme mune.

Võtmed ära antud, võtame suuna Pafose poole. Sõidame täitsa valget värvi mägede vahel – lausa lubi! Loeme, et see ongi üks siinsetest maavaradest. Teiseks kuulsaks maavaraks on vask (cuprum), millest on Küpros oma nimegi saanud. Vasemäed näevad tõesti vasksed välja! Veneetslaste valitsemisajal (1489-1571) ehitati sillad, millest üle vedasid muulad vasemaagi mägedest sadamasse.

Mäed on küll uhked ja mägedes sõitmine omast kohast tore (eriti Kaarlile, kes ei ole seda just palju teha saanud), aga lõpuks muutub tüütuks, sest edasi nagu eriti ei jõua ja teedki pole head.  Otsustame sõita kõige kiiremat teed pidi mere äärde Pafosesse. Enne rannamõnusid leiame kohaliku I-punkti abiga mõnusa pisikese apartemendi Bluebell, mille omanik on ülevoolavalt lõbus ja vastutulelik, sest kavatseb mõne päeva pärast hotelli kinni panna ja puhkama sõita. 50 € tahab raha ka saada ja ikka sulas. Veidi kahtlustavalt ta meid vaatab ,kui teatame, et meil pole talle momendil üldse sularaha anda, aga lubame selle tuua õhtul kella kuue paiku. Tassime oma vähesed asjad tuppa ja suundume mere äärde, kuhu on  natuke maad jalutada. Mere ääres ilus promenaad, kõik puhas ja korras, isegi üldkasutatavad tasuta duššid ja riietuskabiinid, wc. Mõnulemiskoha leiame küll veidi kaugemal, aga seal on väga hea liivane rand, kus ujume-päevitame-ujume. Rannaduššide alt läbi ja otse veeäärsesse söögikohta, kus tehakse vettehüppeid lausa meie kõrval. Tellime omast arust tagasihoidliku lõunasöögi, aga praed, mis tuuakse, on hiiglastele! Kuid lõpuks suudame kannelloonid, kanavardad ja kanasalati ikkagi ära süüa, sest need kõik on väga head. Arvet tuues viitab kelner meie lauanumbrile 33 ja soovitab järgmisel korral valida mõni väiksema numbriga laud, siis ehk saame ka väiksema arve – nimelt on meie arve 33 €. Seepeale jätame talle tippi 3.30 €

„Kodus“ teeme väikese uinaku, et õhtuks jõudu koguda, sest palavus väsitab. Pimedas suundume jälle randa, naudime sadama melu ja lõpuks istume Iiri pubisse, kus õlleklaasi taga on hea jälgida möödakäijaid ja –sõitjaid, sest liiklus on tihe. Kella 11 paiku plaanime toidupoest läbi minna, midagi hommikuks osta ja siis Bluebelli kõndida. See aga osutub keeruliseks, sest poed on kinni pandud. Juhatamise peale leiame siiski ühe ööpäevaringselt avatud poe, kus valik üsna kesine, aga munad ja saia saame kätte.

5. oktoober

Hommikusöögiks püüab Ado muna praadida. Pann on olemas, aga õli või mingit rasvainet mitte. Toimetab siis ilma rasvata, aga lihtne see pole, eriti praemuna pannilt kättesaamine. Aga söömata me ei jää. Ja söömine toimub seekord pidulikult rõdul, kohvgi saab keedetud.

Arutame, kas läheme ka Pafose kuulsasse arheoloogiaparki Rooma-aegseid ehitisi (seda, mis neist järgi on jäänud ja välja kaevatud) vaatama, aga leiame üksmeelselt, et palavaga ei suuda neid nautida ja keerame autonina Akamase poolsaare suunas. Sõidame mööda mere äärt, mööda Korallilahest, mööda kohast nimega Maa. Banaanikasvandused tee ääres on pilgupüüdjaks just Kaarlile, sest tema näeb banaani kasvamas esimest korda. Pildistame. Agios Georgios on ilus koht väikese sadama ja kirikuga, palmitüvel sibavad sisalikud. Poolsaarele me ei lähe, otsustame, et pikki maid enam ei sõida ja hakkame puhkama. Pafose poole tagasi sõites keerame sisse mingist suvalisest teeotsast, mis viib imeilusa rannani, kus on võimsad lained ja kus vesi tõmbab tagasi minnes krobinal kive  kaasa. Rannas on ka suured plakatid õpetustega, kuidas käituda, kui laine sind kaasa hakkab kiskuma. Ado ja Kaarel ujuvad, mina piirdun veepiiril lebamisega. Ronime kaljunukkidel, kus vesi on uuristanud sopikesi, millest nii mõnigi annab väikese vanni mõõdu välja ja kus on hea mõnuleda. Enne lahkumist käin mina dušši all, kust tuleb lausa tulikuuma vett.Ilmselt olen sel hommikul esimene ja päike on jõudnud vee torudes kuumaks kütta.

Pafosest mööda Limassoli poole sõites läheb maastik mägiseks. Valime kiirtee asemel mereäärse tee, kust avanevad imelised vaated alla lahesoppidele ja pisikestele rannakestele. Lõpuks jõuame Petra Tou Romiousse, mida kutsutakse ka Aphrodite sünnikohaks. Jätame auto teeäärsesse parklasse, paneme ujumisriided selga ja kõnnime läbi teealuse pika tunneli randa. See on tõesti imeilus koht, täiesti sinine ja puhas vesi, veest väljaulatuvad kaljunukid, siledate lapikute kividega kaetud rand (meenub meie Toolse rand). Tundub, et sel päeval on üldse kõige ilusam ja sinisem see Vahemeri, lihtsalt võrratu!

Nüüd võtab ado vahelduseks juhtimise üle – ta polegi Küprosel sõitnud!Limassoli külje all käime vaatamas Kolossi kindlust. See keskaegne kindlus on 1930-ndatel väga hästi restaureeritud ja näeb väga kodune välja, sest meenutab nii Padise kloostrit kui ka teisi samalaadseid ehitisi Eestimaal. Selle juures kasvab 200-aastane puu, mille okstel on võimsad toed all. Kõrval on suhkruveski, kuhu kahjuks sisse ei saa.

Hakkame vähehaaval juba ööbimiskoha järgi ka ringi vaatama, sest õhtu läheneb. Limassolis sõidame läbi peaaegu kogu vanalinna, aga mitte ühtki hotelli ei märka. Viidad näitavad, et turismipiirkond on 6 km kaugusel. Ka sinnapoole sõites ei ole mitte ühtki hotelli. Kui siis Kaarel näeb esimest apart silti, siis sinna me kohe ka küsima läheme. Jutule meid võetakse, tuba ka on ja hind on väga hea – ainult 30 €. Paras peldik kahtlase seltskonnaga see on, aga proovime ikkagi ära. Kööginurgas pole mitte ühtki potti-panni ega nõusid, aga uhkusega näidatakse gaasipliiti (minu küsimuse peale nõude kohta lubatakse need tuua). Kuna köök-elutoas, kus Kaarel peaks lahtitõmmataval diivanil magama, on gaasi hais, veavad Ado ja Kaarel diivani meie rõduga magamistuppa. Rannani on ainult 100 m ja sinna me kõnnime. Algul plaanis ikka ujuma ka minna, aga eriti kutsuvalt see rand ei mõju, eriti, kui päeva jooksul superilustes kohtades ujutud. Kõnnime niisama, teeme väiksed joogid ja hotelli tagasi. Lubatud nõudki on vahepeal toodud – 3 klaasi!

Õhtusööki sööks hea meelega mõnes ilusas kohas vanalinnas. Hakkame sinnapoole astuma, aga kui oleme juba hulk aega käinud ja vanalinn lähenema ei hakka ja kõhud on juba kole tühjad, siis keerame otsa ringi ja maandume oma hotelli all olevas moodsas söögikohas. Sealseid hindu uurides (õlu 6 €!) kaob isu seal pikemalt peatuda ja otsime edasi. Paar maja edasi leiame sobiva koha Beachcomber Pub. Kaarel joob õlut, meie Adoga punast veini ja söögiks tellime tuunikala salati, kala(Cod fish) ja kalmaari. (Selleks, et meie söögid-joogid koos kolme taldrikuga ära mahutada, tuleb kaks lauda kokku lükata). Kõik on väga maitsev ja naudime täiega, teine pudel veinigi saab tellitud,  Kaarli viiest pindist õllest rääkimata. Arve 73.80 väga ei üllata.

Magama saame kella 12 paiku, aga kuna otse all pubides käib reedeõhtune tants ja trall, autodevool ei katke hetkekski, siis on uni katkendlik.

 

6.oktoober, laupäev

Hommikusööki oma köögis kolme klaasiga ei tee, seega läheme välja süüa otsima. Meid juhatatakse inglise pubisse, kust saab ehtsat inglise hommikusööki. Ja nii ongi – Shakespeare on igati oma nime vääriline! Ja tundub, et mitte ainult meie arvates, sest rahvast on hommiku kohta palju. Kena mulje sellest muidu liiga venepärasest Limassoli linnast , kus üllatavalt palju venekeelseid silte, poode ja lausa kaubakeskusi. Kesklinn jääbki meil vaatamata, vanalinn sai autoga läbitud, mereäärne promenaad polnud ka midagi erilist. Ja hästi palju venelasi ümberringi (üks kuulutas uhkelt, et tal on homme sünnipäev – Putiniga, kes saigi 60, ühel päeval).

Siiani oli meil jäänud mulje, et politseinikke Küprosel üldse ei kohta ja parkida võid, kus tahad. Eileõhtuse jalutuskäigu ajal aga nägime, kuidas üks politseinik pani parkimistrahve tee ääres seisvate autode kojamehe alla, meie auto oli õnneks hoovis.

Et söömas käies saime juba naha märjaks, lähme randa. Siinne liiv on peaaegu musta värvi, vesi aga ikka sinine ja väga mõnus. Rõõmuga käime veel dušši all, sest tuba pole me veel ära andnud ja pealegi on siin dušš tõepoolest oma nime väärt, sest veesurve on parim kogu me reisi jooksul.

Sõidame Larnaka suunas. Umbes tunni pärast kutsub jälle meri. Keerame kruusateele, mis peaks viida järgi viima meid Secret Paradise of Alaminos`sse. Tegemist on pisikese sadama ja rannaga, kus rahvast vähe, aga kodune. Kaarel hakkab otsustavalt päevitama, et lõpuks ometi ka oma valged kintsud pruunimaks saada. Ujume, päevitame, mehed joovad õlut, mõnus on. Kui enne lahkumist dušši otsima hakkame, leidub sellelegi murele lahendus. Peremees peseb just meie kõrval voolikuga uhades puhtaks vetsud ja riietusruumid. Kaarel läheb juttu tegema, et kas kuskil oleks võimalik ka ennast mageda veega puhtaks lasta. Mees juhatab lahkelt natuke eemal asuva euroluse suunas, palub oodata, kuni tal voolikuga toimetused tehtud ja ongi meil lausa kuuma veega duššinurk olemas. Kasutame mõnuga.

Autosse istunud, seab end parempoolse rooli taga sisse Helgi. Tuleb ikka ära proovida, kuidas teistpidine mõtlemine välja tuleb (Tais katsetamata-jätmine kripeldas ikka natuke). Kõige keerulisem tundub olevat parema käega suunatule näitamine, jätan selle üldse tegemata nagu sealmaal kombeks. Teiseks hädaks on paiknemine sõidurajal – kaasreisijad arvavad , et olen liialt tee servas. Aga üldiselt polegi kõige hullem! Isegi tagasipööret sunnitakse mind tegema, sest tee ääres põllul(!) aetakse lambakarja, mida on tingimata vaja pildistada ja millest ma jõudsin juba mööda kimada. Hakkama sain! Ega pikalt ei katseta ka, Adol ikka asi rohkem käpas.

Larnakasse jõuame nagu koju, tee tuttav, bensiinijaamgi teada, kus autol paak täita. Auto oleme lubanud tagastada kella kuueks, nüüd kell alles kolme ringis. Pargime auto endise hotelli lähedusse mere äärde. Ilm on vahepeal pilve läinud ja mere kohal laiutab ähvardav äikesepilv, müristamistki on kuulda. Tuul kisub lausa tormiks, aga meil vaja suveniire koju osta. Marsime tuulega ja silmalendava prahiga võideldes mööda mereäärt, kus kaupmehed kiiruga oma varandust tormi eest varju toimetavad, tavernade teenindajad laudadelt linu koristavad, aga kalamehed ei tee üle tee pritsivatest lainetest väljagi ning loobivad õngi edasi. Tegelikult on väga kihvt! Saame ostud tehtud, vihma ei hakkagi sadama ja leiame kena söögikoha ( Zaphyros Beach Tavern) sadamast, mis asub meie endisele hotellile väga lähedal ja mille olemasolust enne aimugi polnud.Tellime Adoga meze ja see osutub jälle eelmistest erinevaks, aga hea on.Kaarel on küll veidi pettunud oma söögis. Tellis kebabi, aga sai tavalise šašlõki. Lõpetuseks tuuakse kuumad salvrätid, mida oleme eelnevalt kogenud Sri Lanka reisil.Kui kõhud täis, on ka tuul vaibunud ja jalutame sadamas, kus avastame palju samasuguseid värvilisi kalapaate, mida sai imetletud Agia Napas. Enne kui auto ära anname, oleme sunnitud ära pakkima oma asjad, mis siiani pagasnikus olid. Tükk tegemist! Ja siis veel reisiriided selga panna. Täpselt kella kuueks sõidame oma Cactuse ette, kust leiame tukkumas peremehe, kes pool tundi varem juba helistas ja uuris, kas meil ikka kõik korras on. Nüüd vaatab auto üle, kütuse seisu ka, tagastab deposiidi (Kaarlil jälle sularaha!), istub ise rooli ja sõidame lennujaama. Oleme tunnikese varem kohal kui vaja. Kaarel seab ennast õues pingile pikutama, meie Adoga teeme jalutuskäigu ja saame selgeks kogu lennujaama parklad ja autorendiplatsid. See kõndimine kulub ära, sest söödud sai kõvasti. Lendamiseks ei lähe veel niipea, sest lend on edasi lükatud algul pool tundi, tegelikult aga stardime üle tunni hiljem ja Tallinnas oleme kell 2.30 Juku ja Liisa on meil vastas ja kella 4 paiku jõuame koju. Sooja on 6 kraadi.

Tähelepanekuid

Politseinikke peaaegu ei kohta

Parkida õnnestus peaaegu kõikjal tasuta

Tüütuid musti “kellamüüjaid” ei olnud kuskil

Musti üldse väga vähe

Suunatule näitamisega ennast ei vaevata

Sõbralikud ja abivalmis inimesed, kes enamuses räägivad inglise keelt, ka eakad inimesed (80 aastat inglaste võimu)

Autode numbrimärgid on erilised – rendiautodel punase taustaga, muidu esimene number valgel taustal, tagumine kollasel, tähis CY, 4 tähte ja kolm numbrit, meie omal ZKZZ 585

Tuledega ei sõideta

Meie Mazda 2 seal nimega Demio

Sõitsime kokku 670 km

 

Comments are closed.

Set your Twitter account name in your settings to use the TwitterBar Section.