Laupäev 19.jaanuar
Pikalt unistatud Mehhiko reisi ettevalmistused on alanud. Seekordse reisikaaslase paneme kotti. Selleks on  Dorling Kindersley Silmaringi reisijuht “Mehhiko”. Tõlkinud Raivo Hool. Esmatrükk 1999. Kordustrükid 2001, 2002, 2003, 2006, 2008 ja 2010. Mõned asjad selle aja jooksul on loomulikult muutunud.

Mehhiko on pindalalt 13. kohal maailmas ja suurem kui Hispaania, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia ning Suurbritannia kokku. Rahvaarv 111 miljonit. Meie reis piirdub Yucatani poolsaarega, mille Kariibi mere rannikut sageli ka Maia Rivieraks kutsutakse. Seal ongi Mehhiko parimad rannad, mis oma valge liivaga teevad poolsaare ahvatlevaks miljonitele turistidele. Kindlasti külastame maiade pärle Chichen Itza, Uxmali ja Tulumi asulaid.

Et kontrast suurem oleks, jäädvustan siinse hetkeseisu. Teen läbi elutoa akna pildi. Õues 19 miinust. Jõhvis sündis täna selle talve külmarekord 28,8 kraadi. Mõni päev veel ja siis, Adiós!

20130119_115935

Teisipäev 22.jaanuar
Pühime Eestimaa lume jalgadelt ja lennukisse. Esimene ümberistumine Riia lennujaamas Londoni lennukile. Siis bussi, mis viib meid juba tuttavasse Russ Hill hotelli, kus me jääkülmas pubis sööme ja joome ning magama läheme. Hotell asub Surrey Hillsi piirkonnas maalilisel maa-alal. Gatwicki lennujaam jääb 6,4 km kaugusele. See hotell ehitati 1800ndatel aastatel. Tegemist on omapärase tubade labürindiga, kus võib lausa ära eksida.

Kolmapäev,23.jaanuar
Paneme äratuse kella 5ks, lohutuseks see, et kodune kell juba 7. Kohtume eile tuttavaks saanute Karini ja Janusega ning bussi. Lennujaamas saame kiiresti check-in tehtud, aga selgub ka tõsiasi, et meie lend 2 tundi edasi lükatud. No võtame siis rahulikult ja seame ennast söögikohas mugavalt sisse. Aga lubatud 11.20 asemel tõuseme õhku alles 11.40.

1

Lennuk on suur ja mugav, istume keskmises reas, ekraanilt saame jälgida, kus oleme ja kui kõrgel. Üllatusega leiame, et teekond kulgeb lausa põhjas, Islandit just ei näe, aga Gröönimaa alumist otsa küll. Sealt edasi üle Kanada ja USA, lõpuks üle Mehhiko lahe Cancuni. Süüa antakse ja selga sirutada ka saab, vahepeal alumise korruse WCski käidud, aga 11 tundi lennata on ikka väga pikk aeg!

led-zeppelin-2007

Aasta lõpus ostsin Led Zeppelini Celebration Day CD ja DVD, aga siiani pole nende viimast 2007. aasta Londoni kontserdi videot vaadanud. Nüüd kasutan juhust ja panen tahvlil Zepi mängima ning naudin oma lemmikut. Endiselt taevatrepi tipus. Kõige huvitavam on see, et täpselt 44 aastat tagasi 23. jaanuaril 1969. aastal mängisid Robert, Jimmy, John Paul ja Bonzo meie all USA s Bostonis, Massachusettsis (The Boston Tea Party).

17

Õnnelikult maandunud, täitnud kõik paberid, kurvastanud vihmasaju üle, oodanud ära oma transfeeri, sõitnud väga pikalt mööda väikest Cancuni linna, jõuame umbes kell 6 õhtul (õues juba pime) oma hotelli Del Sol. Kena hotell ja kena tuba, aga nautida ei jaksa. Adol mõte, et paar õlut kuluks ära. Hangime need vastasolevast kauplusest OXXO. Kolmest 0,35L pudelist 2 saab ära joodud, kolmanda ajab väsinud Helgi ümber. Kurvastusega läheme kell 7 magama, sest kodune kell näitab juba rohkem kui 2.

Neljapäev 24.jaanuar
Ajaga harjumine võtab aega – kell ju kaheksa tundi taga. Ärkame siinse aja järgi hommikul kell 5 millegagi. Öösel tuleb taevast alla meeletu vesi. Peldiku aken on lahti ununenud ja põrand lainetab. Pimedas torman seda kinni panema ja löön varba veriseks. Blogi kirjutades juba päike piilub pilve tagant. Õhk on niiske, aga soe. Aga nüüd sööma ja siis Naissaarele (Isla Mujeres).

19

Vahepeal on olukord muutunud. Sama pilve tagant, kus alles päike naeratas, karistab Mehhiko vihmajumal Chac meid vihmaga. Näitame talle keskmist sõrme ja tormame hotellist otse üle tee sadamasse ja ostame kogu oma sularaha eest piletid saarele ja tagasi (4×65 peesot ehk MXN ehk $ Kurss meie sealviibimise ajal 1 € ≈ 17 peesot ). Saarel pole olukord parem.

Mehhiko sõdurid

Vahepeal kallab nii hullusti, et tänavad on vee all. Kaalume mõttes juba tagasisõitu. Siis aga näitame taeva suunas juba kahte keskmist sõrme ja rendime omale päevaks saarel populaarse sõiduvahendi-golfikäru. Tunni rent 150 ja päevaks 500 peesot (kaupleme 450 peale). Vaatamata tugevale vihmasajule vurab neid kärusid läbimärgade turistidega sadu. Aga ilm on soe.

28

Pea kohal on küll katus, aga ega see ju sõites vihma eest kaitse. Oleme sõna otses mõttes pealaest jalatallani läbimärjad. Ühe kaupluse ukse kohal ripuvad värvilised vihmakeebid. Lähme asja lähemalt uurima ja hind 200 peesot/tk! Tundub, et keebi hind kõigub sõltuvalt vihma rohkusest. Neid me loomulikult ei osta. Oleme niikuinii läbimärjad ja ega meil neid nii väga vaja polegi. Helgi hangib kuskilt kaks musta prügikotti, millele augud sisse lõikab ja selga tõmbame.

21

See meid loomulikult kuivemaks ei tee, aga kaitseb tuule eest. Et kuskilgi vihma eest varju saaks, lähme sööma. Ostame komplektlõuna, mis koosneb supist, liha- ja kalaroast, paksust hamburgerist ja salatitest. Kuna siin Helgile kuuma teed ei pakuta, lubati jäätee soojaks ajada.

26

Isla Mujeres on ca seitse kilomeetrit pikk ja kilomeeter lai. Kahel pool pikka soolikat lainetab ilus sügavsinine Kariibi meri. Vaated on lummavad. Nimi Naissaar tuleb maia naisekujukestest, mille hispaanlased sealt kunagi leidsid ja siis ära lõhkusid. Saar on populaarseks saanud alles 1960. aastatel.

29

Vahepeal jääb vihmgi vaiksemaks ja lõpuks jätab meid täitsa rahule. Nüüd hakkab kuivamisprotsess. Kui me tiiru saarele peale oleme teinud ja sadamasse tagasi jõuame, avastame, et linn on selle ajaga tundmatuseni muutunud.

31

Kahel pool tänavaid käib vilgas turismielu. Vesi on nagu võluväel kuhugi kadunud. Päike särab taevas, nagu polekski midagi vahepeal juhtunud.25

Vaatamata märjale algusele on meie ettevõtmine õnnestunud ja ei kahetse, et saarele oleme tulnud. Ilus saar. Meie aga lähme tagasi laevale ja sealt hotelli.

24
Päeva lõpetame hotelli fuajees. Kirjutame blogi ja luristame punast veini ja näksime juustu. Kokkuvõttes on päev täis ootamatusi ja ekstreemi, aga äkki see ongi hea algus.

30

Reede 25.jaanuar
Äratus natsi peale kuut. Aknast välja vaadates tundub, et tänaseks on vihm meid rahule jätnud. Hommikusöögiks pakike maisihelbeid piimaga, kaks röstsaia, või, moosipakike ja klaas apelsini mahla. Loomulikult lahustuv kohv. Del Sol hotelli oleme broneerinud kolmeks ööks – kaks esimest reisi alguses ja kolmanda lõpus. Nii saame oma talveriided hotelli hoiuruumi jätta ja ei pea neid kogu aeg kaasas kandma. Selleks korraks lahkumegi Del Solist ja Cancunist. Seljakotid selga ja collectivo bussiga (6$ nägu) bussijaama. Sealt saame kohe minunimelisele ADO pikamaabussile, mis viib meid Tulumi. Sõidame ca kolm tundi. Bussis telekad ja taga otsas peldik. Igati korralik värk ja maksab 104$ inimene. Del Solis on Helgi netist välja valinud ka hotelli Posada Malix Pek, mis on mõne minuti kaugusel Tulumi bussijaamast.

36

Peale vormistamist lähme Tulumiga tutvuma. Nüüd oleks tahtmine ehtsat Mehhiko sööki proovida. Leiamegi sellise koha, kus mängib ka kolmest “sombreerost” koosnev bänd ehtsat Mehhiko muusikat. Menüüst valime ühele kana- ja teisele loomaliha taco. Sellele lisandub terve lauatäis eelroogi (antojito´d): marinaadis küüslaugud, sibulad, porgandisiilud, tšilli, kartulid jne. Üldiselt tuuakse Mehhikos iga söögikorra juurde tortillad ehk maisileivad (mais keedetakse ja leotatakse enne niiskelt jahvatamist lubjavees). Sel korral on need krõbedal kujul. Kõige eksootilisemad on muidugi tacod.

33
Siis jalutuskäik, hotelli puhkama ja õhtul pimedas veel jalutuskäik peatänaval. Kuskil joome veel Mehhiko kookospiimaga kohvi (Cafe cremade coco). Arvele on noor kohvikuomanik pastakaga inglise keeles kirjutanud “A smile and a little empathy are the universal language”- nii südantsoojendav! Kuna on reede õhtu, siis trall käib hommikuni. Me ei lase end sellest segada ja võtame hotellist kõik, mille eest oleme maksnud.

Laupäev 26.jaanuar

Rapla audioklubi on teinud minust audiofiili ja andnud mulle absoluutse kuulmise, siis kuulen hommikul kuke laulus mehhikopärast aktsenti:) Igaljuhul selle saatel me ärkame. Hotellis söögivõimalust pole. Continental hommikusöögi saame lähedalasuvast hotellist.

32
Nüüd läheme tagasi autorendi firmasse, kus meil eile õhtul tiil pooleli jäi ja rendime väikese Hyundai Dodge´i. Teeme lepingu kuue päeva hinnaga seitsmeks päevaks ja hind 3000$ (177 €). Alustuseks sõidame randa, sest eilse palavusega tundus see jala minekuks liiga pikk maa. Ja ongi pikk!

39

Ujuma siiski ei lähe, naudime niisama päikest ja valget rannaliiva. Ronime rahnul ja teeme tutvust pruunpelikanidega, kes oma suure noka tõttu tunduvad kohmakatena, kuid on meisterlikud lendajad ja kalastajad. Pelikanid tõusevad umbes 25 meetri kõrgusele ja siis sukelduvad vertikaalselt saagi järele.

34

Tagasiteel  veelkord rendifirmast läbi, kust saame paberi, mis lubab meid autoga üle Belize piiri sõita. Võtame veel viimast Melix Pekist ja asume Belize poole teele. Sõit on pikk ja igav. Kuskil teepeal kinnitame tacode ja kookosepiimaga keha ja kulgeme edasi. 240 km peaaegu sirget teed lõpeb piiril.

72

Ja nüüd hakkab pihta! Kõigepealt viipab üks ametniku moodi mees käega ja palub meil autoga paremale tõmmata. Sellega ta tõmbab minu tähelepanu mujale ja sõidan esi- ja tagarattaga lahtisest kanalisatsiooni- rennist läbi. Samal ajal kui mina autot üle vaatan, tegeleb ametnik Helgiga. Belizesse sisenedes peame uuesti auto kindlustuse tegema. Seda öeldi meile juba autorendi firmastki. Aga et piiriputkas peab Helgi Mehhikost väljasõidu eest tasuma, tundub juba kahtlane. Mingit paberit me ka selle eest ei saa. Ja summa on selline, et anna niipalju kui on. Sel ajal kui Helgi immigratsioonipabereid vormistab, istub ametnik minu kõrvale ja palub natuke maad edasi sõita. Kogu aeg juhendades ja seletades üritab ta minu tähelepanu kõrvale juhtida. Samaaegselt näpib ta lahtises kindalaekas meie fotokat, varjates seda oskuslikult Helgi õlarätikuga. Viimasel hetkel raban talt selle aparaadi lihtsalt käest. Nüüd saan aru, et tegemist on korrumpeerunud ametnikuga ehk ehtsa vargaga. Kui Helgi tagasi, siis palub ta meid veel lähima ATMini sõita, et me saaksime kohalikus rahas kindlustuse maksta. Nüüd palume tal ametitõendit näidata ja ütleme, et see pole enam õige asi. Silmnähtavalt on ka tema juba närvis. Kahe riigi vahelisest vabatsooni ATM ist võtab Helgi täpse raha, aga ametnik nõuab veel juurde. Helgi ütleb, et rohkem pole, millega ta ka lõpuks lepib. Tagasi ta meiega enam ei sõida.

Ega Belize piirilgi kergelt lähe. Seal palub meil käredahäälne kahemeetrine narkoparuni moodi mees, suu kuldhambaid täis, auto parklasse jätta, asjad kõik kaasa võtta ja tollist läbi minna. Nüüd arvame, et terve nahaga me siit ei pääse. Peale väga pikka asjaajamist saame lõpuks templid passidesse ja olemegi Belizes (endise nimega Briti Honduras). Õues on juba pimedaks läinud. Peagi leiame Maya-nimelise hotelli. Võtame ATM-ist raha, ostame poest kohaliku 0,35L brandi (see on muuseas odavam kui 0,35L õlu), soolaseid küpsiseid ja juustu, millega enne magamaminekut pingeid maha võtame. See täitsa õnnestub.

Pühapäev 27.jaanuar
Maya hotell on täitsa mere ääres. Kuna meie tuppa wifi ei jõua, kobin oma tahvliga päikesetõusuks merepoolsele rõdule ja panen eelmise päeva blogisse. Päike tõuseb ja ilm on ilus. Paneme oma kodinad kokku ja vaatame, mis tänane päev toob. Lähedalt leiame inimtühja söögikoha.

38

Kena väljanägemisega hotell asub otse mere ääres. Teenindajad mustad naised (ilmselt kreoolid). Tellime Mehhiko omleti, mis koosneb kolmest munast ja peekonist ning muu sinna juurde kuuluvaga. Omlett on väga hea, aga reisi lõpus selgub, et ka kõige kallim. Tutvume natuke ümbrusega ja võtame suuna Belize City (Belize’i endine pealinn) poole, kuhu on üle 100 km sõita.

43

Belize on pisike riik 23 000 ruutkilomeetril, elanikke 300 000 ringis. Rahvastik on siin aga kirju. Kreoolid 39,7% (on eurooplaste Ladina-Ameerikas sündinud järeltulijad, laias laastus igasugustes kolooniates sündinud koloniseerijate järeltulijad), mestiitsid 33,1% (on kohalike hõimude ja hispaanlaste järeltulijad), maajad 9,5%, garifunad 7,6%, indialased 2,1% ja teisi 8,0%.

51

Pildil- kohalik rasta on pesukaru (Nasua Nasua) kodustanud.

Sõit jälle igav ja pealegi hakkab sadama. Tuju pole ka suurem asi. Tee äärde jääva maiade templi külastamise jätame homseks, äkki siis ei saja. Kilomeetrite viisi mangroovisood ja vihmametsa. See kant tundub siin üldse vesine olevat, sest kahel pool teed on hästi palju vaiadele ehitatud maju. Helgi ristib need kanajalgadel majakesteks. Maja alune on igast küljest avatud ja seal käib igapäevane elu. Sinna on mõnel autogi pargitud. Ülemine korrus elu- ja magamisruumid. Allolevale pildile on jäänud uus ja ilus maja, enamuses on need aga pisikesed ja üsna armetud.

71

Teeäärsetel karjamaadel lehmad, mõnel pool hobused. Asulates “lamavad politseinikud”, siin hoiatab nende eest silt kirjaga BUMP või PEDESTRIAN RAMP või liiklusmärk mügaratega.
Belize City asutasid 17. sajandi keskel Briti kolonistid. Enne seda oli seal olnud maiade asula nimega Holzuz. Britid tõid linna ka tuhandeid Aafrika neegerorje, et arendada metsatööstust. Vahepeal otsustame, et Belize Citys ei lähegi mujale kui sadamasse. Äsja on siin raju vihmasadu üle käinud. Tänavad on veega üle ujutatud. Teed on kohutavad. Lagunenud majade vahel longivad kahtlased, ilmselt laksu all, Bob Marley sonksiga mehed. Päikese väljatulles muutub ka linn nägusamaks. Sadamassse polegi lihtne autoga pääseda, sest kõik sinna viivad teed on korraga remondis. Autole parkimiskoha ikka leiame ja selgub, et just sealsamas on ka jõgi ning üle selle ilus vanaaegne sild.(Maailma ainus käsitsi liigutatav pöördsild, mis on praeguseni kasutusel ja töökorras. Nelja mehe jõul keeratakse sild kaldaga paralleelseks, et kõrgemad purjekad ja laevukesed läbi mahuksid. Omal ajal tehti seda igal hommikul ja õhtul kindlal kellaajal, 2007.aastast alates aga ainult tellimise peale). Leiame veetaksode sadama, kust saab lihtsa vaevaga Ambergri saarele San Pedrosse sõita. Otsustatud – sinna me läheme. Aga meil on ju auto! Parkimisplats, kuhu selle jätnud oleme, usaldust ei ärata, aga muud kohta ka ei tea.

41

Enne kui vesitaksoga Ambergris saarele sõidame, tellime lahmakas söögikohas maiade kohvi. Seda valmistatakse hoolega ja eriliselt. Filtreeritakse ühest klaasmensuurist teise. Lõpptulemus sama, mis tavalise filtri- kohvimasinaga valmistatud. Pildi pealt vaatan, et kohvimasin (syphon brewer) made in Japan. Hiinlane valmistab eestlastele jaapani kohvimasinaga maiade kohvi!

40

Kuna otsustame ka ööseks saarele jääda, siis teeb auto mahajätmine murelikuks. Kui piletid ostetud ja laeva väljumiseni natuke aega, tuleb meie juurde mingi asjamees ja seletab, et sellesse ebaturvalisse parklasse auto jätmine ei ole tark tegu ja pakub välja teise võimaluse. Selleks tuleb kassasse tasuda 15 BZD (kurss 1€ = 2,62 BZD), anda võti ametniku kätte, kes ise sõidab auto turvalisse parklasse ja järgmisel päeval toob selle jälle sadamasse tagasi. Usume meest ja kobime paati. Ilm läheb vahepeal ilusaks.

42

Ambergris (ing.k ambergris) on mereimetajate väljaoksendatud “hall merevaik”, mida kasutatakse juba sajandeid parfüümide valmistamisel. Kuna see on haruldane, siis ka kallis (kilo tardunud vaalaokset maksab 10 000 dollarit). Selle saare ainsasse linna San Pedrosse sõidame umbes 1,5 tundi. Päike paistab ja meelgi muutub rõõmsamaks. Siinne meri oma värviga üllatab endiselt. Kuskil enne saarele jõudmist näen vees suurt musta saba vulpsatamas. See võis küll vaal olla.

44

Kohale jõudes ootab meid ees ehtne turismikataloogides reklaamitav Kariibimere saareke, mis tundub turistide seas väga populaarne olevat. Siinne transpordivahend on sama, mis Isla Mujeresil, ainult nimi teine – Club Car ja neid vurab siin samuti sadu. Aktsepteeritavad on ka jalgrattad ja rollerid. Palju on musti. Kohe näha, et koloniseerijad on oma jälje jätnud. Kordan veel. Nende järeltulijaid nimetatakse kreoolideks ja nad moodustavad 40% rahvastikust.

45

Kompsud seljas asume öömaja otsima. Ühes järjekordses hõivatud hotellis (ka Rotary klubi koosolekute koht) pakub abivalmis administraator, et ta võib mõnda teise kohta helistada ja leiabki vaba toa San Pedrano hotellis. Omanikust rase keskealine naine kasseerib meilt all asuvas kaupluses raha, näitab tuba ning ulatab võtmed. Tuba on vahemere stiilis, helerohelistes ja pruunides toonides ja kahe nurgas asuva aknaga.

57

Otse meie all asub ilmselt saare populaarseim ja lärmakaim õllekas (õlu hispaania keeles serveza). Kreoolid ja mestiitsid rüüpavad hoolega seda humalaleotist. Suurelt ekraanilt jälgitakse jalgpalli ülekannet ja kommentaarid loomulikult valjuhäälsed. Siin me küll õlut ei joo, aga järgmistes pubides küll.

Sadam on populaarne ka merelindude seas. Meie jaoks huvitavaimad on pelikan ja iibis. Ka kormorane lendab siin hulga.

60

Kuuvalgel otsime mõnusa söögikoha, mida peavad inglasest mees kohaliku matsaka mehhiklannaga, otse mere ääres ja naudime wahoo kalarooga, indiaanlaste avastatud sinise agaavi-joogi ehk tekiilaga. Lõpetuseks panen veel Mehhikost kaasa ostetud Havanna sigari näkku. Viva Cuba!

54

Esmaspäev 28.jaanuar
Öösel tuleb jälle lahmakas vihma. Sellele vaatamata on uni hea. Hommikul päike väljas ja sooja 27 kraadi. Türkiissinine sillerdav meri rahustab ja tekitab erilisi tundeid.46

Aga ega kogu aeg siin nii rahulik pole olnud. Oktoobris 2000 räsis kolm päeva San Pedro elanikke Ambergris Cayl orkaan Keith oma vihmavalingute ja tuultega, mille kiiruseks mõõdeti 205 kilomeetrit tunnis. Lähedal saarel Cay Caulkeril hävisid peaaegu kõik kodud. Elanikud kaotasid enamiku või kogu oma vara ning mõlemad korallisaared jäid nädalateks ilma elektri, vee ja telefoniühenduseta.59

Viimase 115 aasta jooksul on Belize’is olnud 51 orkaani ja troopilist tormi. Alates aastast 1930 on Belize’ist üle käinud või piisavalt lähedalt möödunud 12 orkaani, mis on tekitanud tõsiseid purustusi või nõudnud elusid. Orkaan Hattie, mis on olnud üks tugevamaid, tabas Belize’i 1961. aasta 31. oktoobri varahommikul. Tuulepuhangute kiirus oli 300 kilomeetrit tunnis ja merevesi tõusis äkitselt, nii et sajad inimesed said surma. Belize’i linn, mis on vähem kui pool meetrit ülalpool merepinda, oli mattunud 30-sentimeetrise mudakihi alla.

49

 

 

47

Tänasel ilusal hommikul ei tuleta neid hulle asju miski meelde. Rannas käib vilgas töö. Hotellide eest riisutakse isegi adru kokku, kõigest muust rääkimata, sest eelmine öö käis rannas kõva jooma ja sööma. Rannaliivale jäetud täkkeid täis kalarappimise laud räägib oma keelt.

56

Peale hommikusööki ajan naha märjaks ja lähen ujuma. Õiget ujumiskohta siin ei leiagi, aga asi seegi. Kella 12ks peame toa ära andma. Tõmbame otsad kokku ja kell üks viib meid veetakso tagasi mandrile. Närv sees, kas auto on alles, või sõidab mõni sombreero juba sellega ringi.

70
Ja olemegi mandril tagasi. Auto alles, aga kuum kui praeahi. Pisike ülevaatus annab kinnitust, et midagi ära pole võetud ega ka juurde pandud. Kujutasin ette, et tagavara ratas on narkotsi täis ja meie pahaaimamatult toimetame selle üle piiri Mehhikosse. Õnneks oli see ainult minu fantaasia.

Nüüd pikalt ei joruta, sest tagasi piirini on üle 100km. Kolmel korral kontrollib politsei meie dokumente ja tuletatakse meelde, et meie autokindlustus lõpeb kohe-kohe. Vahepeal kimavad meist mööda laskevalmis sõduritega sõjaväe masinad.

sõjaväelased

(Selline pilt pole ka Mehhikos haruldane, kus läbi linna sõidab auto ja taga kastis seisab püsti laskevalmis automaadiga sõdur, see pilt ongi tehtud Tulumis). Piiril selgub, et ka Belizest lahkudes peame jälle maksma. Summa kahepeale kokku 75 Belize raha. Seda meil loomulikult ei ole. Kaardiga ka maksta ei saa. Tolliametnik pakub välja, et osa võime Mehhiko peesodes maksta ja puuduoleva osa vahetame kahtlaste meeste käest, kes läheduses oma äri ajavad, eurode vastu. Aga see kurss pidi jõhker olema. Helgi teeb ettepaneku, et sõidame lähimasse linna tagasi ja võtame raha automaadist. Mõte hea, aga tee peal peatab meid politsei ja leiab, et meie autokindlustus selles riigis ongi otsa saanud. Auto tuleb tee äärde ajada. Mind kupatatakse autost välja ja Helgi hakkab siis seletama, milles asi. Lõpuks politsei loeb sõnad peale, et nüüdsest vastutan mina 100% oma auto eest, kui midagi peaks juhtuma. Õnneks midagi ei juhtu. Tagasi piiril tuleb meil uuesti immigratsioonipaberid täita ja olemegi Mehhikos tagasi. Vahepeal on õues juba pimedaks läinud.
Sõidame Chetumali, otsime odava hotelli, kus teenindab meid umbkeelne noor naine ning lähme sööma. Enne seda ostan väiksest alkoholipoest peekonikrõpsu-maitselist Sol-i õlut, mille januga ära joon. Mulle see täitsa meeldib. Linn on täis suuri ja uhkeid kauplusi. Tänavad on puhtad ja üleüldse vähemalt pimedas näib ilus ja puhas olevat.

Teisipäev 29.jaanuar
Peale hommikusööki teeme autoga tiiru mere ääres. Kuskil palmi all teeme Leale õnnitlusvideo. Ära saadame siis, kui jälle wifi-sse saame. Tänane plaan näeb ette, et võtame suuna risti üle Yucatani poolsaare Mehhiko lahe äärde. See teeb sinna umbes 400km. Tee nagu Ameerika filmis kulgeb lõpmatusse.

Ca 60km sõidu järel teeme kohvipeatuse. Ja saame tõepoolest väga head kohvi, mida ei juhtu siinkandis kuigi tihti. Kasutame kaasaegseid võimalusi ja võtame skybi vahendusel ühendust Leaga, et õnnitleda teda juubeli puhul. (Sagedast skaipimist segab ajavahe. Õhtuti, kui meil oleks paras aeg ja internet ka, magatakse kodus juba sügavat und).

100km pärast suunab viit meid esimeste maiade asulate poole.

75

Neid on lähestikku kolm. Xpuhil, Becan ja Chicanna. Kolmas neist on kõige põnevam ja erakordseim. Chicanna tähendab tõlkes-maosuu maja, mille fassaad kujutab keerukast kivimosaiigist laotud maopead. Maosuu on aga ukseks. Loomakujuline vorm kujutab jumal Itzamnad.

7

Väga mõnus on nendes dzunglisse (siinset niisket troopikametsa peaks vist hoopis selvaks kutsuma) peitunud varemete vahel kõndida, kuna oleme siin peaaegu ainukesed. Ümbrus on väga puhas ja korras ning ei ole risustatud liigsete viitade-siltidega.

77

Hämaras jõuame linna nimega Champoton. Tüüpiline Mehhiko linn, mis ei tundu just väga sõbralik olevat, aga jääme siia ööbima. Hotelli nimi on uhke – Paraiso Beach. Väljas on juba pimedaks läinud. Kohe üle tee on söögikoht, kus mõistetakse ainult kohalikku keelt. Üks laudkond “rekkasombreerosid” ootavad oma praade. Viitame taldrikule, et tahame samasugust. Toit on väga maitsev. Õhtust jalutuskäiku ette ei võta, sest tänavad on pimedad ja ei tundu turvalised. Teeme hoopis hotellitoas päeva kokkuvõtte ja vaatame tahvelarvutist pilte. Leiame, et tänane päev on igati õnnestunud. Ten points.

87

Kolmapäev 30.jaanuar
Hommikueine sööme samas kohas, kus eile õhtust sõime. Mina võtan munapudru Mehhiko moodi (huevos a la mexicana) ja Helgi munapudru singiga. Selleks, et nad aru saaks, et me munarooga soovime, tuli mul enne kaagutada, tiibu lehvitada, laua peale muna sõrmega joonistada ja lõpuks teha liigutusi, mis imiteerivad muna löömist pannile. Kohvi asemel tuuakse lauda suur kruusitäis kuuma piima. Selleks, et sellest õige jook saaks, lisame laualolevast purgist lahustuvat kohvi. Lõpptulemus polegi paha. Toidud järjekordselt maitsvad. Kuna see kant ei tundu eriti atraktiivne, siis sõidame siit minema. Õues juba üle 30 kraadi sooja.

Tänane plaan on selline, et sõidame Campeche linna ja siis vaatame, milliseid maiade templeid me lähikonnas vaatama lähme. Neid on siin Mehhikos nagu seeni, nii väikesi kui suuri. Mehhiko lahe ääres asuval Campechel on kena müüriga ümbritsetud vanalinn. Linn ehitati umbes 1540. aastal endise maiade kaluriküla asukohale. Koloniaalajal oli see Yucatani poolsaare rikkam ja tähtsaim sadamalinn, mistõttu jõukuse tõttu ründasid seda tihti piraadid.

88

Müüri olid nad sunnitud ehitama siis, kui inglise, prantsuse ja hollandi piraadid järjekordsel rüüsteretkel olid tapnud suure osa linnaelanikest. Aasta oli siis 1663. Kogu vanalinn oma hästi värviliste koloniaalstiilis majadega on väga korras ja puhas.


Nüüd võtame suuna sisemaale, sõidame läbi põllumajanduspiirkondade ja väikeste asulate. Teed on head. Kuskil arendam kiirust 150. Külastame tee äärde jäävat suurt ja sügavat maiade koobast. Enne hämardumist jõuame veel külastada Puuc`i ringile jäävat maiade asulat. Neist esimene Sayil pidigi andma kõige selgema ülevaate sellest, kuidas maiad elasid.

8
Kesksel kohal oli võimas mitmekorruseline ülikute maja kus oli 60 magamistuba, mis mahutas 350 inimest. Väljakaevamiste andmetel elas Sayilis enam kui 8000 inimest. Valitsejate kolmeastmeline palee on suurepärane näide uhkest Puuci stiilist.

10
Varemete vahel tuiates oleme kaotanud ajataju ja meid tuleb motikaga otsima juba valvur, kes kibeleb väravaid sulgema.

9

Temalt saame teda, et lähedal ca 10 km kaugusel on asula nimega Santa Elena ja seal on ainuke hotell Pickled Onion. Sinna me ka läheme. Meid ootab ees ainuke vaba cabana (rookatusega omaette onnike), millel nimeks Kip Cho Nah (Squirrel Cuckoo House). Oleme saabunud paradiisi.

12
Peale jahutavat õlut sukeldume basseini. Helgi ei saa kasutamata jätta ka Mehhikole tüüpilist võrkkiike. Rikkalik õhtusöök kokteilidega. Helgi limpsib Pinacoladat ja mina Tequila Sunriset. Päeva lõpetame suure pesupesuga. Helgi kasutab tahvelarvuti võimalust ja loeb kottpimedal verandal Sofi Oksaneni digiraamatut Kui tuvid kadusid.

Neljapäev 31.jaanuar
Õhtust ja öist tsikaadifestivali jätkab hommikune lindude segakoor. Ei teagi kumb alustab, kas kukk või kägu. Esindatud on ka meil tuntud solistid. Kuulsaim neist metsvint. Backi kudrutavad tuvid.
Siin pakutakse hommikuks taldrikutäis troopilisi puuvilju, jogurtit, röstsaia ja magusat saia kohaliku meega. Toit on hea ja kohvi küsime juurdegi. Täname kanadalannast perenaist ja jätkame eilset Puuci ringsõitu.

107
Tee peal külastame Kabah ja Labna asulaid. Puuci tee kulgeb läbi nelja asula, mis algab Kabah´s. Codz Poop palee fassaadi ehib enam kui 250 konksninaga vihmajumala Chaci maski. Järgmine asula Labna, kus El Miradori nimeline observatoorium juba kaugele paistab.

102

Peale selle külastame Grutas Loltunis (Loltun tähendab kivilille) kilomeetrist koobaste süsteemi. Koobaste kogupikkus on kuus kilomeetrit. Siit on leitud piisoni, mammuti ja teiste loomade luid. Koobaste seintelt leiab mitmeid seinamaalinguid. Hästi on säilinud Loltuni sõdalane ja käejäljed.

Pilet mehhiklastele maksab 75 ja meile 105 peesot. Mehhikos kohtas mujalgi sellist vahetegemist -omad ja gringod. Koopasse läheme koos giidiga ja seal selgub, et selle eest tuleb veel eraldi maksta. Tunde järgi –  makske nii palju kui tahate, näiteks 500-600 peesot. Peame seda kalliks ja ütleme, et meil rohkem pole kui 200. Ka sellega on ta nõus. Järjekordselt tundub, et oleme heledast nahast rahakotid. Koopad aga on võimsad ja giid on asja eest.

112

Nüüd võtame suuna Tikuli linna poole, sest oleme rahatud. Seal loomulikult loobume vabatahtlikult oma pangakaardist, mille automaadis elutsev Kabrakan (maaja müütides esinev hiiglaslik deemon) endasse imeb. Ei aita ka politsei sekkumine ja oleme ikka rahatud. Sõidame Uxmali, saame teise kaardiga peesopapi kätte ja sukeldume maiade linna.

114

Uxmal oli selle piirkonna suurim maiade asula, mis koosneb paljudest ehitistest nagu tempel, püramiid, ülikute maja, tuvimaja, kilpkonnamaja, nunnaklooster, palliplats jne. Sellised imelikud nimed olevat pannud hispaanlased, kes ei osanud paljude hoonete otstarvet seletada. Hooned ja territoorium on suurim, milles oleme käinud.

120

Jällegi kõik on puhas ja korras. Pole üleliigseid risustavaid silte ega piirdeid. Pole ka jalus tolknevaid turiste, sest oleme viimased. See on võimas tunne, olla ainukesed uitajad sellises iidses ja kolossaalses kivilinnas. Ilm on meid soosinud. Tundub, et oleme maiade jumalatele meele järgi.

122

Öömaja leiame Meridast otse lennuvälja kõrvalt. Hotell on suur ja kena. Tuba stiilne. Kardame, et lennukite müra ei lase meil magada, aga see osutub asjatuks hirmuks.

Reede 1.veebruar

124
Ärkame Meridas, seal kus uinusimegi. Enne hommikusööki avame vaakumpakendi, mis koos veepudelite ja kohvimasinaga meie toas laual on. Selles leidub pakike kohalikku filtrikohvi, suhkur, koorepulber ja segamispulgake. Joome siis toas hommikukohvi! Jälle uus asi – mujal on olnud veekeedukann ja lahustuv kohv või teepakikesed.

Täna võtame ette Chichen Itza, Mehhiko ja kogu maailma kuulsaima vaatamisväärsuse, mis on 2007. aastast arvatud seitsme maailmaime hulka. Linna asutas 514. aastal preester Lakin Chan ehk Itzamna, kelle järgi linnaelanikke itsadeks kutsuma hakati. Kukulcani (maiade peajumal) püramiidi peetakse ka hiiglaslikuks kivist kalendriks.

132

El Castillo on 24 meetrine püramiid, mille igal küljel on 9 astet, mis on keskel asuva trepiga kaheks jaotatud, moodustades nii 18 terrassi, mis kujutavad maiade kalendri kahekümne päevast 18 kuud. Neljal trepil on 91 astet, mis koos ülevalasuva platvormiga kokku teevad 365 astet e. päevade arvu aastas. 52 paneeli püramiidi igal küljel tähendavad aastaid maiade pühas tsüklis.

131
Suurel territooriumil on observatoorium, nunnaklooster, kirik ehk iglesia, ülempreestri haud, tuhande samba rühm, sõdalaste tempel, El Castillo (pühendatud jumal Cukulclanile), püha cenote (vihmajumal Chaci kodu, mida kasutati inimohverduste tegemiseks, Jaaguaride ja kotkaste platvorm, Tzompantli (arheoloogid arvavad, et platvormi kasutati inimohvrite kolpade näitamiseks) ja pallistaadion.

129

Kaks maopead põhjatrepi jalamil tähistavad Kukulcani. Kahel pööripäeval aastas paneb valguse ja varju mäng maod püramiidi treppi mööda üles ronima. Chichen Itzast toome kaasa ka ainukese trofee- maiade kalendri. Hind algab 450 peesost, meie ostame selle 300-ga.

Kalender
Maiade tsivilisatsioon, mille hiilgeaeg jäi vahemikku 300 kuni 900 pKr, oli astronoomias väga osav. Maiade pikkarvestuse-kalender algab aastal 3114 eKr; selles on umbkaudselt määratletud 394 aasta pikkused perioodid, nn baktunid. 13 oli maiadele tähendusrikas ja püha arv, ning 13. baktun lõppes 2012. aasta 21. detsembri paiku. Maiad pidasid aastat 2012, nagu kõikide tsüklite lõppusid, muutumise ja uuenemise ajaks.

127

Tänane teine üllatus on Valladolidis asuv Cenote de Dzitnup- looduslik kaev ehk maaalune järv, kus me koos kaladega ka ujume. Koopa tuhnis välja kohalik siga 1950. aastail. Kristallselge vesi, stalaktiidid, nahkhiired, vurrudega kalad nokitsemas meie jalgu. Super!

134

Tulumis tagasi. Siia jõudes on just vihma sadanud ja õhk on jahedavõitu. Leiame hotelli Tulumi varemete läheduses. Natuke tiirutame autoga linnas, et järgnevateks öödeks elukoht leida, aga varsti loobume, sest pimedas ei oska midagi otsida ja pealegi tahaks nagu hoopis mere äärde midagi leida. Loodame, et hommik on õhtust targem.

Laupäev 2.veebruar
Hommik on jahe. Tahvel näitab, et sooja ainult 20 kraadi. Taevas on vahelduva pilvitusega.
Laseme siit hotellist jalga ja viime auto rendifirmasse tagasi. Enne aga otsime Tulumi rannast sobiva cabana. Eelnevalt googeldades leiame väga erinevate hindadega kohti. Hinnad algavad 178 peesot koht neljases naiste toas ja lõpetades ca 4000 peesot ööpäev. Helgi broneeris ja maksis neti teel soodsa pakkumise, mida me loomulikult hiljem üles ei leidnudki. Peale kinnitust jooksis tahvel kokku ja mingeid märke mällu ei jäänud.

137

Mõnusa hommikukohvi järel võtame takso ja sõidame varem välja valitud kämpingusse. Meie otsitud onnike asub tihedas palmisalus. Siinset paika peetakse vabameelsemaks kui mujal. Ainukesel tänaval kohtab rastapatsi, hipit, mingites kottpükstes noori ja vanu. Meie peatuspaika peavad pikajuukseline mehhiklane oma kauni poolatariga. Ka siinne õhkkond on vaba. Üks täis tätoveeritud rasta taob kivist mingit skulptuuri, siis maalib puupakule, teine pats punub mingisuguseid meeneid,

182

kolmas aga teeb võrkkiiges meile arusaamatuid liigutusi. 60.-70. aastate hipid tegelesid idamaiste õpetuste nagu jooga ja zen-budismiga.

140

Palmipuude alla ja vahele on peitunud 6 rookatusega cabanat, mõned telgid, dušid, toidutegemise koht kõigile kasutamiseks mõeldud pottide-pannidega, palmide vahele on riputatud erksavärvilised võrkkiiged, mis valmistatakse henekeninöörist. See on agaavitaim, mida kasvatatakse kõikjal Yucatani poolsaarel. Henekenist valmistatakse veel kotte ja matte. WiFi on olemas, aga ainult kella 5.30st kella 2ni öösel nagu elektergi. Lahe olemine! Kuna siiamaani oleme traavinud mööda maiade asulaid, siis nüüd otsustame nautida Kariibimere mõnusid. Edaspidised märksõnad on lumivalge liiv, silmipimestav päike, soolased lained, palmid, külm õlu ja õhetav nahk. Ilusat randa on kilomeetrite viisi.

141
Laenutame jalgrattad ja väntame esimese hooga ca 10-15 kilometrit. Kohati väga tugev vastutuul.

146

Hankides ja tankides vahepeal kütust, jätkame. Meie kämpingu tagumisse otsa jääb cenote (laguun). Võtame varnast päästevestid, mõla ja lähme hämaras kajakiga dzunglisse mangroovide alla seiklema. Tuuri lõpetame värskendava suplusega. Jalutus mere ääres ja õhtul tinto juustu ja pähklitega.

156

Pühapäev 3.veebruar
Hommik algab jalgrattasõiduga lähima kohvikohani. Sinna on edasi-tagasi ca 6 kilomeetrit. Võtame munaroad ja topelt espressod. Ja siis tagasi, susped jalga ning randa lainetega võitlema.

Mereni viib maalitud väravaga umbes meetrilaiune rajakene, mis on kahe hotelli territooriumi vahel. Meri ja päike võtavad nii läbi, et pärast seda teeme siesta.

10

Vahepeal tuletab ennast meelde maiade vihmajumal Chac (oli maiade vihma-ja kõuejumal ning teda kujutati sageli hoonetel. Eenduvad hambad, jõllis silmad, pikk ja tömp roomajalik nina ja kõrvakaunistused. Fotol kujutatud mask asub Puuc`i ringile jääva maiade asula Sayil fassaadil).

161

Pealelõunal sõidame ratastega Tulumi rannas asuvasse hilisesse maiade asulasse, mille tippaeg oli um 1200 aastast kuni hispaanlaste tulekuni. See paikneb erinevalt kõigist teistest, mere kohal. Tulum on maiade ainus rannale rajatud linn.

174

Arvatakse, et asula algne nimi oli Zama ehk Koit, kuna ta asub idarannikul ning hooned paiknevad ida-lääne suunal. Suurim ehitis El Castillo võis meresõitjaile olla tähiseks.

SAM_4448

Ülevalt on tõeliselt hingematvad vaated tormisele merele. Ilm on ilus, aga tuuline. Päikese käes mõnulevad iguaanid sulanduvad iidsete müüridega. Täiskasvanud iguaan on hirmutekitava välimusega, suure saba ja lõualotiga sisalik. Iguaan kasvab kuni 2 meetri pikkuseks ja võib elada kuni 30-aastaseks.

170

Kohalikud saavad siia tasuta, sellest ka palju rahvast. Tagasiteel võtame ATMist raha juurde, et öömaja ja jalgrataste eest maksta. Ratta rent üheks päevaks 150 peesot ja öö 600 peesot. Õhtune jalutuskäik rannas jääb ära, sest tuul on ikka väga tugev.
Õhtuks ostame poest Bulgaarias armsaks saanud maisihelbed ja piima. Päeva lõpuks annavad tunda nii tuikavad jalad kui rattasõidust hell tagumik.

Esmaspäev 4.veebruar
Peale hommikukümblemist ratastele. Leiame mõnusa koha, kus hommikusöök toekas ja kohv ka hea. Juttu jätkub kauemaks ja tellime teisedki kohvid.

SAM_4495
Ja siis randa ümisedes- “kuuma päikese eest merre sukeldun ma, liuglen lainete sees, puhkan soolases vees”.
Rattad anname ära ja nüüd oleme jalamehed. Kõmbime palavaga poodi ja ostame õhtuks veini.
Jälle siesta ning siis uuesti mere äärde. Ega kaua ei julge enam olla, sest turjad juba tulitavad. Ongi helveste söömiseks paras aeg.

väike mehhiklane
Hommikust saadik on meie cabana kõrval käinud kibe ehitustöö, nimelt veavad 3-4 maiat kärus, turjal ja õlal ehituskive kuhugi cenote poole. Uurime järgi, et ehitatakse mingit vundamenti ja lilleklumpi. Et materjal asub otse meie kõrval, siis oleme sunnitud jälgima kogu tööprotsessi ja leppima sellega, et kogu aeg möödub nina alt mõni töömees. Lõpuks tuleb neid jälgima ülemus, kes algul istub niisama ja õpetab, lõpuks aga seab ennast lamamistoolis mõnusalt sisse ja uinub. Mehed vihuvad muudkui tööd teha.

184
Kui cenote juures vaikseks jääb, teeme tiiru vee peal, Ado käib ujumaski. Pikalt ujuda ei julge, sest omaarust näeb ta krokodilli sarnast eset, mis keset cenotet liigub. Cenote sügavuseks lubab kiri 7m, võib olla nii ongi, läbipaistvas vees paistab olevat kalu ja põhigi on näha.

185

Hämaras korgime veinipudeli lahti, otsime köögist klaasid ja läheme mere äärde. Leiame mõnusa kohakese, kus päevasel ajal laenutatakse lohelaudurite vahendeid, õhtul aga pole siin enam kedagi peale ühe suure läbipaistva suuresilmse krabi. Tema annab vabatahtlikult koha meile. Vein on kohaliku maitseaine nüansiga, mille nimi mulle ei meenu. Ilmselt kasvasid Cabernet Savignoni viinamarjadega läbisegi ka maitsetaimed. Romantilise meelega longime oma onni, poeme baldahiini alla sääskede eest varju ja uinume.

Teisipäev 5.veebruar
Juba mitmes hommik vilistatakse meid üles. Siinsed linnud ei oska laulda. See meenutab pigem Kanaaride kitsekarjuste vilekeelt. Aga üles me ärkame ja kohvi vajame ka. Seda lähme jooma samase kohta kus eilegi. Toidud sama head ja täna kübeke odavamadki. Siis selle puhkuse viimane rannatuur ja adjos Tulum.

186

Plaan on collectivo bussiga Tulumi linna sõita, aga bussijuht keeldub meid peale võtmast. Ei tea miks? Võtame takso ja collectivo bussist möödudes näitan bussijuhile keskmist sõrme. Tulumi bussijaamas saame kohe minunimelisele pikamaabussile, mis viib meid Cancuni, kus parasjagu sajab.

187

Siis lähedalt jälle collectivole ja olemegi oma esimeses hotellis tagasi. Jälle intsident collectivo bussijuhiga. Süüdistas meid, et me sõitsime jänest. Tegelikult maksime.
Hotell on nii rõõmus meie tuleku üle, et antakse meile sviit vaatega Naissaarele. Külm dušš ja õlu- elu jälle mõnus. Õhtusöögi ostame Mercadost. Hotelli katusel valmistame omale burgeri, mille nimi võiks olla mehhikopäraselt m(a)exiburger, sest saiakese vahele mahutame hulga pipraseid vorstilõike, juustu, sibulat, tshilli pipart, tomatit ja sidruni majoneesi. Kogu selle gemüüse loputame alla Kalifornia veiniga.
Katuselt on hea vaade sadamale, kus möllab tulede säras Captain Hook oma piraadilaevastikuga. Püssid pauguvad, naised kiljuvad. Nüüd avastame, et sadamahoone, mis kaks nädalat tagasi oli valge, on nüüdseks tumepunaseks ja reklaame täis võõbatud. Nii kaua tehti ettevalmistusi, et meid siin vastu võtta:)

188

Kolmapäev 6.veebruar
Tõusen täna varem üles, et päikesetõusu nautida. Enamus inimesi alles magavad, aga sadama taksopeatuse taksojuhid kädistavad läbisegi toitu otsivate kajakatega. Sekka mõned guantshide loodud vilekeelt El Silbot valdavad linnud. Ka üksikud pelikanid liuglevad hääletult sadama kohal.
Ja sealt ta tõusebki. Kell on 6.20. Kaunis on.

192

Tundub nagu oleks päikesele käsk antud kiiremini tõusta, et mitte turistidele pettumust valmistada. Peale hommikukohvi jalutame randa, ehtsasse kalurikülla, kus kalamehed on just merelt tulnud.

194

Viimased kalurid tõstavad oma saagi kastidesse ja viivad need koju või müüvad söögikohtadele. Kajakad ja pelikanid on elevil, oodates oma osa. Ühte pakutakse mullegi. Mina aga sooviks seda ainult pildile saada.

193

Heledal rannaliival siblivad parvedena väikesed liivakarva linnukesed. Saavad nemadki oma noosi.

200

Meri siin eriti ujuma ei kutsu, sest rand on adrune ja siin seal leiab surnud kala päid. Suur laine kastab mu rihmikud üle ja otsustan need Mehhikosse jätta, aga tuju paranedes muudan meelt. Läheme oma hotelli katusele hoopis päikeselt viimast võtma.

196

Helgi läheb ostab lähedalasuvast poest omale suure topsi head kohvi ja mulle külmad šokolaadi õlled.

Ja ongi aeg kompsud kokku panna. Siit edasi lennujaama ja lennukiga Londonisse. Enne seda maksame piiril maaltlahkumise maksu 785 peesot nägu.

204

Neljapäev, 7.veebruar

Hommikul kella 7 paiku maandume Londonis, päike tõuseb. Joome traditsioonilised suured kohvid, pakime veidi asju ringi ja anname kotid pakihoidu, linna võtame ainult Ado õlakoti. Ostame rongipiletid (hind on tõusnud, nüüd maksab üks edasi-tagasi pilet £ 10.40), et sõita juba tuttavasse London Bridge jaama ja uuendada tutvust Londoniga. Meiega ühinevad ka Karin ja Janus, neile on see esimene kord Londonis hulkuda. Linn on selle kolme aastaga palju muutunud – väljume rongist otse uhke pilvelõhkuja all, selle alumine korrus ongi raudteejaam. Ehitis ise on alles jaanuaris valminud Euroopa kõrgeim pilvelõhkuja The Shard (kild) oma 95 korrusega (avati küll juba eelmisel suvel enne olümpiamänge, aga siis oli valmis ainult väliskest).

The Shard

Vähehaaval leiame ka juba tuttavad kohad üles, kõnnime üle Milleeniumi silla St. Pauli katedraali juurde, sealt edasi mööda Thames`kaldapealset London Eye`ni. Big Beni kellalöögid kuulutavad keskpäevatundi. Ilm on ilus, aga jahedavõitu. Karini ettepanekul läheme vaatame ka Buckinghami paleed. Erilist muljet see ei avalda, aga ikkagi üle vaadatud! Toredam on see, et mööda Malli Trafalgari poole kõndides sõidab meile vastu mõne turvapolitseiniku saatel mustas limusiinis naeratav Camilla! Tänane London on üldse rahvarohkem ja toimekam kui 3 aasta tagune, siis aga oli tegemist pühapäevaga, ju siit see erinevus. Kella 2 paiku istume jälle rongi ja sõidame Gatwick´tagasi, et pambud välja lunastada ja Riia lennukile suunduda. Ja sealt omakorda Tallinnasse, kuhu jõuame pool 12 õhtul. Nüüd ruttu Kaarliga koju ja magama, oleme olnud ärkvel üle 45 tunni jutti!

Veel mõned tähelepanekud

1792 km sai sõidetud rendiautoga

Maaneed üldiselt head, noolsirged, vähese liiklusega, vaatamisväärsused enamasti hästi tähistatud, aga vahel ka üsna arusaamatult. Sõitsime ka kahel tasulisel kiirteel. Enne maksmist oli selgelt kirjas, palju raha vaja on.

Kõikjal bensiinijaamad Pemex, hind igal pool 10.98, teenindajad tangivad, raha võtavad ka ise, kaardiga maksta ei saa ja tšekki ka ei anta. Belizes oli bensiinijaam nagu meilgi, kaardiga tuli maksta jaamas sees, aga hind oli galloni kohta.

bumb

Väikestest asulatest läbi sõites rahustavad liiklust “toped” st. lamavad politseinikud. Neid on hulganisti, tähistatud mitmel erineval moel näit. sõnaga TOPE, BUMP, reductor de velocidad, vibratores; kollasel taustal mustade piktogrammidega. Topede kõrgus, laius ja kuju on  väga erinev. Mõnes kohas vaatad ehmunult, kuidas eessõitev auto äkki kõrgusesse tõuseb! Tihtipeale on sellel topel ka jalakäijate ülekäigukoht ja sellele vastavalt jagub laiust ülearugi. Seda, et autojuhid tope juures kiiruse maha võtavad, kasutavad üsna pealetükkivalt ära igasugused tee-äärsed lapsed-mehed-naised, kes püüavad müüa kõikvõimalikke värskeid ja kuivatatud puuvilju ja jumal teab mida veel.

Tavaline on vaatepilt, kus inimesi autokastis sõidetakse ja nad seal püsti seisavad, ka sõdurid ja politseinikud, automaat käes.

Liikluspolitsei sageli teel, kontrollib juhilube, uurib, kust pärit oleme. Kohtame ka ATVga sõitvaid politseinikke, vilkurid peal ja puha. Õhtul pimedas politseikontrolli tähistamiseks põlevad teel tõrvikud.

Väga palju liikluses “põrnikaid” – roostes parsasid, ümberehitatud kabriolette, aga ka ilusaid ja uusi. Taksodeks ja ka muidu kasutuses vanad Nissanid, meil olid nad omal ajal Sunnyd või Bluebirdid, seal nime all Tsuru. Veoautod on ilmselt Ameerikast, suured, “ninaga” ja hirmuäratava häälega, veavad kohutavalt suuri ja pikki haagiseid. Kohalikud bussid näevad välja nagu ameerika koolibussid – vanad, väikeste akendega, on ka kollaseid koolibusse. Belizes sõitsid sellised bussid ka linnade vahel. Mehhiko linnadevahelised bussid on kaasaegsed.

Teede ääres punutud korvi meenutavad jalgadel seisvad puurid prügikottide jaoks! Viisakamad neist lausa nagu majakesed – katus peal, uks ees ja uksel riivgi ees.

Toredad linnakesed  MUNA ja KAUA

Elatakse pisikestes majakestes, mille pole alati isegi uksi ja aknaid ees – pole ju vaja, sest kogu aeg soe! Mingi kardina-moodi asi ukseauku varjab. Ja ega vist vargaidki liigu,  kes su maist vara himustaksid. Koduloomad ja lapsed segi-läbi õue peal. Palju kiviaedu, neist paljud valgeks värvitud. Valged või ka hoopis rohelised, lillad, roosad ka  puutüvede alumised osad. Kummaliselt mõjuvad värvitud palmitüved! Ja värvida võib üldse igasuguseid asju, meie cabana ees olid kaunistuseks maas oranžiks ja kollaseks värvitud kookospähklid. Palju on kõrgeid roigasaedu, ka need on tihtilugu rõõmsavärvilised. Rookatused võrguga kaetud, ju see kaitseb neid tuule sasimise eest.

velo

Kohalike põhiliseks liiklusvahendiks jalgratta täiendatud variant. Esiosa moodustab kahe rattaga käru, mille taha on ühendatud esirattata jalgratas, lenksuks käru käepide, mõnel katuski päikesevarjuks pea kohal. Sellega saab kaupa ja puid vedada, peret sõidutada või mida iganes. (Heal lapsel mitu nime biketaxi, velotaxi, pedicab, bikecab, cyclo, beca, becak, trisikad, trishaw). Jõukamatel on mootorrattast sarnane sõiduk ehitatud. Tuk-tukke nägime ainult Tikuli linnakeses, ka rollereid oli suhteliselt vähe.

roller

Kaardiga maksta saab suhteliselt vähe, see-eest on kõikjal pangaautomaate, isegi OXXO kauplustes. Belizes vastupidi – automaate vähe, aga kaardimaksed enamasti igal pool.

WiFi peaaegu igal pool (teeäärsetes väikestes asulates mitte) ja ka paroolid teenindajatel kohe käepärast.

Maiadest ja nende ehitistest põnev lugemine Miloslav Stingli raamatus “Indiaani püramiidide saladused”

Matšeetedega teeäärseid puhastamas

Puudevedu Belize moodi

 

 

Comments are closed.

Set your Twitter account name in your settings to use the TwitterBar Section.