Päisesse

Lendab Brasiilia jalgpallikoondis lennukiga. Lennu ajal mängivad nad jalgpalli ja seetõttu on piloodil raske lennukit tasakaalus hoida. Piloot palub stjuuardessil jalgpalluritele öelda, et nad mängimise lõpetaksid. Stjuuardess üritabki seda teha, ent ikka jätkub jalgpallurite mäng. Noh, saadab piloot siis abipiloodi korda majja lööma. Aga ei, jalgpallimäng jätkub ja lennuk rappub juba eriti hullult. Läheb siis piloot ise. Tuleb tagasi ja kõik on rahulik. Lennuk lendab normaalselt ja jalgpalli enam ei mängita. Stjuuardess ja abipiloot on hämmastuses ja küsivad piloodilt, kuidas ta seda tegi. Piloot vastab: “Ma ütlesin neile, et mis te siin sees mängite, kui väljas on nii ilus ilm!”

13. november

Väga varajane ärkamine. Kaarel transpordib meid Tallinna lennujaama. Kaasas kaks seljakotti hädavajaliku nodiga. Iga reisiga jääb seda kraami üha vähemaks. Enne kui me Rio de Janeirosse jõuame, tuleb meil mitu korda ümber istuda. Tallinn-Helsingi-London-Miami-Rio de Janeiro.

SAM_5127

Lendame ja võitleme ajavahega. Ei tea, millal ärkvel olla, millal magada. Londonist Miamisse lendame üle üheksa tunni. Et uni paremini peale tuleks, tellime kumbki väikese veini. Sama teeb ilmselt ka üks moslem lennuki tagant poolt või on koraanist segi kamminud. Ühel hetkel seisab see Allahi jünger meie ees ja karjub täiest kõrist, et tema on moslem ja külastaks heameelega Allahit, ise liigub muudkui ukse poole. Lendame Atlandi ookeani kohal 12 km Allahile lähemal, aga sellest kõrgusest ei piisa, lennuki luugid jäävad õnneks suletuks. Meest püüavad rahustada samuti moslemid, sest pea kahe meetri pikkune turske sell röögib omas keeles ja aru saavad temast vaid rahvuskaaslased. Ühel hetkel tõmbab kolgat särgi seljast ja lärmab üha kõvemini. Oma vaimusilmas näen juba pommivööd, aga õnneks seda pole. Peagi mees siiski rahuneb ja viiakse oma kohale tagasi. Paari tunni pärast lohistatakse ta palja ülakehaga lennuki tagaolevasse ruumi. Ju tal mingi terviserike on, et reisijate hulgast arsti otsitakse. Või joodeti talle unerohtu suhkruvee asemel. Miamis tulevad politseinikud pardale ja toimetavad ta maisemasse paika.

Ülejäänud reisijatele ei tule küll politsei vastu, aga meid ootab ees kohutavalt pikk passikontrolli saba. Põhjaliku kontrolli peavad läbima ka need, kes maanduvad USAs ainul selleks, et siit peagi edasi lennata nagu meie. Pika sabatamise peale kutsutakse meid kahekesi koos ametniku laua juurde, uuritakse nimesid, sugulusastet, kust tuleme ja kuhu mis ajal ning miks edasi lendame, siis anname näpujäljed (parema käe sõrmed, pöial, vasaku käe sõrmed, pöial) ja kõige lõpuks pildistatakse. On möödunud 1,5 tundi ja oleme lõpuks täieõiguslikult Ameerikas! Oi õudust!

Neljapäev 14. november

Maandume õnnelikult Rio de Janeiro lennuväljal. Kell on siin 9 hommikul, neli tundi kodusega võrreldes taga, Miamiga võrreldes aga 3 tundi ees. Päike särab ja soe on ka, vihmapilved oleme jätnud Kariibi mere saarte kohale. Lämbet niiskust pole, kuigi sellest kirjutavad peaaegu kõik Riosse saabujad. Võtame takso ja lepime juhiga kokku, et 100 reaali eest viiakse meid agoda.com kaudu tellitud hotelli. Kohale jõudes ulatame talle täpse raha, aga sohver arvab, et 100 on ühe inimese eest ja sada tuleks veel maksta. Hakkab pihta! Saadame ta pikalt. Ega ta eriti vastu ei vaidlegi. Hiljem saame teada, et lausa 50 reaali (ca 15 €, praegu on kurss soodne, umbes kolmandik) eest saaks lennuväljalt kesklinna.
Hosteli kitsukese ukse leiame, aga see on lukus. Kella helistamise peale see avaneb, aga 5-6 trepiastet kõrgemal ootab ees trellitatud uks, mis avaneb juba ilma meiepoolsete jõupingutusteta. Rühime aga treppi mööda üles ja leiame end meeldivast vastuvõturuumist. Tuba meile veel ei anta, sest kellaaeg on alles varane, aga kotid lubatakse hotelli jätta. Koorime riideid vähemaks ja läheme linnaga tutvuma. Hotellist välja astudes jääb Corcovado Lunastaja Kristuse kuju meist vasakule, rand ja Suhkrupeamägi paremale. Toaga pidi ca paar-kolm tundi minema. Selle ajaga jõuamegi kenasti Suhkrupeamäel ära käia. Kristuse kuju külastamise jätame homseks.

SAM_5126

Pão de Açúcar (eesti keeles Suhkrupeamägi) on kaljumägi Rio de Janeiros ja üks tuntumaid vaatamisväärsusi. Mägi tõuseb merepinnast 396 m kõrgusele. Tippu viib 1400 m pikkune rippraudtee. Esmalt sõidame Urca mäele, sealt edasi Suhkrupeamäele. Ilusa ilmaga tunnevad ennast üsna koduselt ka valgetups-marmosetid. Elutsevad nad Brasiilia vihmametsades kõrgel puulatvades ja tulevad maapinnale harva. Siin on nad turistidega harjunud ja heameelega poseerivad kaamerate ees.

SAM_5133

Tagasiteel hotelli tellime mahlabaarist assaimahlad ja sibulakujulised rasvased kanapirukad (coixinha). Mahl on mustjas-lillakas-pruun, mis valmistatakse assaia (açai) marjadest ja on nii paks, et sööme seda lusikaga. See on tõeline energia ja vitamiinipomm. USA toitumisteadlane Nicholas Perricone on reastanud toiduained, mis aitavad inimesel kõige tõhusamalt tunda end ja näha välja nooremana ning vähendada vananemise sümptomeid. See «nooruse mahl» või «Botox in a bottle» on selles loetelus esimesel kohal. Sama teadlane väidab, et assai mari on üks ideaalsemaid ning täiuslikemaid toiduaineid meie planeedil, mida kohalik elanikkond on juba aastasadu tarvitanud.

Marjas sisalduvad Omega küllastumata rasvhapped ning mis sisaldab umbes 10 korda rohkem antioksüdante antotsüaniine, kui kuulus südamehaiguste vastane punane vein. Samuti leidub seal mitmeid B-grupi, C ja E vitamiine, millest viimast on märgatavalt suures koguses. Seda nn sex-vitamiini peetakse samuti elujõudu ja nooruslikkust andvaks vahendiks.

SAM_5154

Peale kosutavat kõhutäit läheme hotelli ja keerame mõneks tunniks magama. Oleme ju ühtejutti teel olnud ca 37 tundi. Kui ärkame ja kohustusliku õhtuse jalutuskäigu teeme, on juba pime. Ümberringi on palju pisikesi õllekaid, mahlabaare ja muidu söögikohti. Joome ühes neist kohvi, aga suurem asi see pole. Oma väikese ringkäigu lõpuks märkame üllatusega, et enamus meid enne ümbritsenud söögikohtadest on uksed kinni pannud ja toimetatakse ainult otse hosteli vastas olevas 24 h avatud poekeses, kust meiegi pudeli vett ostame. Kell on alles umbes pool 10! Ega siis meilgi muud üle jää kui magama minna.  

Reede 15. november

Peale tagasihoidlikku hommikusööki otsustame, et otsime uue öömaja, sest meie tuba on ilma aknata, kuigi omaette dušširuumi ja wc-ga, (mis hosteli puhul polegi väga tavaline). Tänu WiFile ja tahvelarvutile leiame peale mõningat otsimist sobiva.
Jätame oma reisikotid veel vanasse hotelli hoiule ja sõidame metrooga Kristuse kujule lähemale. Sealt edasi tavalise linnaliini bussiga Cosme Velhosse. Peale mitmeid tohutu pikki järjekordi ja käänulisi bussisõite olemegi 700 m kõrgusel Kristuse kuju jalamil.

Corcovado mäetipus asub väljasirutatud kätega Lunastaja Jeesus Kristuse kuju, mis on üks tuntumaid ja enim külastatud monumente maailmas. Raudbetoonist ja voolukivist valmistatud kuju on koos alusega 40 m kõrge ja kaalub 635 tonni. Skulptuuri kujundas brasiillane Heitor da Silva Cosa ja selle teostas prantuse skulptor Paul Landowski. Skulptuuri püstitamiseks kulus viis aastat (1926-1931). Kristuse kuju valmistati Prantsusmaal samas töökojas, kus New Yorgi Vabadussammaski.

SAM_5172

Vaated jällegi hingematvad. Ilm on ilus ja taevas selge, mida ei pidavat juhtuma väga tihti. Sellepärast ka meeletu rahvamass, kes kuju vaatama tulnud.

Vaatamata pikkadele sabadele ja kuumusele on inimesed kannatlikud. Kogu sabatamine erineb täiesti meile tuttavast järjekordades seismisest. Tundub, et inimesed lausa naudivad pikka saba ja need ongi selleks tekitatud, et ühed saaksid seista ja teised saaksid sabasid vajalikus suunas suunata. Kuju juurest alla tulemiseks pidime seisma sabas, et bussile saada. Õigele bussile (kuigi kõik olid ühesugused ja sõitsid üht marsruuti) suunasid vastavad ametimehed. Need bussid sõitsid ainult poolele maale. Seal tuli maha minna ning asuda uude sappa, et saada VANi peale. See pikk saba ristus teatud kohas ülesminekut ootajate sabaga ja et sabad sassi ei läheks, oli jälle vaja inimest, kes asja korraldaks. Lisaks sebisid sabade vahel autod, taksod, bussid ja neilegi oli vaja juhendamist. Kõik see toimus rõõmsas tujus, naljatades, ilma sõimu ja torisemiseta, päike paistmas lagipähe. Uskumatu ja vaimustav!   

SAM_5176

Uus hotell asub Centros- linna keskuses. Sinna sõidame jällegi metrooga. Maa alt väljudes leiame endid kõrghoonete vahelt.

SAM_5198

Primor hotell asub vaiksel tänaval. Tuba on teisel korrusel.

SAM_5211

Jalutuskäik lähiümbruses. Silma jääb hästi palju põnevaid, aga lagunenud maju. Kõnnime ümber raudaia ja võrkaiaga piiratud suure Campo de Santana pargi. Park on õhtuks suletud, aga vaatamata sellele käib pargis vilgas tegevus. Esmapilgul tundub, et tegemist on mingi loomaaiaga, sest pargi on hõivanud tuhanded hamstri ja ilma kõrvadeta jänese moodi loomakesed, kodutud kassid, pardid ja teised loomad-linnud. Need väikesed poole meetri pikkused närilised on aguutid (azara aguuti). Aguutid on põhiliselt taimtoidulised loomad, kes ei ole toidu suhtes väga valivad. Nad söövad puuvilju, pähkleid, lehti, varsi ja ka juuri. Tallinna loomaaiaski saab neid loomakesi näha, kus sibab ringi kümmekond.

SAM_5205

Õhtusöök kohalikus õllekas. Tellime midagi žestide keeles. Lauda tuuakse riisi-ja kartulivaagen, kuumutatud pruunid oad ja praetud küüslauguga paneeritud grilllihavaagen. Kahtleme, kas pole tegemist grillitud aguutiliha tükkidega. Toidud on eksootilised ja väga maitsvad. Teenindus viisakas. Lõpetame oma mõnusa olemise hämaras. Koos õlledega läheb see meil maksma 73 reaali.
Pimedas hotelli jõudes loeme, et Centro ehk kesklinn on Rios erandlik. Kui enamasti tähendab kesklinn kohta, kus käib ka ööelu, siis Rios on see paik, mida soovitatakse turistidel õhtuti vältida. Meil läheb õnneks.

SAM_5210

Laupäev 16. november

Kell on kuus hommikul. Istun peldikus ja blogin (antud hetkel on see kõige mugavam koht selleks toiminguks). Helgi alles magab.
Hommikusöök tuuakse tuppa! Helgi arvab, et romantilisem on süüa voodis, aga väike vale liigutus ujutab mahlaga üle kogu meie romantika.

SAM_5215

Hommikused toimetused (mahla kuivatamine, söömine, aknaaluse tänavaelu jälgimine, “tahvliga” uue hotelli otsimine) võtavad kaua aega. Õues on juba palavaks läinud.
Suundume siiski vanalinna tuurile. Siia kanti jääb kuulus Sao Sebastiano katedraal, mida ka külastame. See modernne 75 meetri kõrgune koonusekujuline katedraal, mille autoriks arhitekt Edgar Fonceca, meenutab väljast meie Iru korstent. Katedraal avati 1979. aastal ja mahutab kakskümmend tuhat inimest. Nelja suure maast laeni vitraaži tähendus: kirik on üks, püha, katoliiklik ja apostellik.

SAM_5199

Sisekujundus samuti modernne, kus materjalideks betoon, puit, metall ja võimsad vitraažid. Saame osa ka väiksemast jumalateenistusest.

Ronime mööda kuulsat glasuurplaatidega kaetud Selaroni treppi. Tšiili kunstnik Jorge Selaron oli kulutanud 20 aastat oma elust, et teha see Rio de Janeiro põnevaim vaatamisväärsus eriliselt värviliseks. Keraamiliste plaatide paradiisis leidub plaate, mis on pärit vähemalt 120 riigist. Seda peetakse suurimaks ühe inimese loodud skulptuuriks maailmas. Selaron ise elas trepi kõrval asuva maja keldrikorteris. Paraku on nüüdseks Jorge Selaron oma trepist kõrgematel ja kaugematel jahimaadel. 2013. aasta jaanuaris suri Jorge Selaron sealsamas treppide juures.

SAM_5258

Carioca akvedukt. Rahva seas tuntud Arcos da Lapa, asub Lapa linnaosas. Ehitati see 18.sajandi keskel. Akvedukti kaudu varustati linna elanikke Carioca jõe veega. Alates 19.sajandi lõpust kasutati silda populaarse trammiteena, mis ühendas kesklinna Santa Teresaga. Praeguseks on (väidetavalt järgmise aastani, remondiks) turistide seas populaarseks saanud trammiliiklus suletud. Kahju!

SAM_5247

Astume läbi Rio de Janeiro vanimast art nouveau stiilis Confeiteria Colombo kohvikust, mis avati juba 19. sajandi lõpus. Rahva seas hästi populaarne kohvik on puupüsti rahvast täis.

Tänavatel hakkab silma palju heal tasemel grafitit.

SAM_5252

Kummaliselt ja võltsilt mõjuvad jõulukaunistustega vaateaknad, kui õues on 37 kraadi sooja!

Saara kaubatänavad meenutavad meie omaaegset Kadaka turgu, kus müüakse kõikvõimalikku träni. Rahvast on murdu, kisa-kära taevani, muusika mürtsub ja palavus tapab. Rõõmsa üllatusena leiame, et pidutänavad viivad välja meie hotellini.

SAM_5282

Võtame Primor hotellist seljakotid ja metrooga Copacabana ranna suunas. Uus hostel Newtonsrooftop on nagu vanakraamipood. Mööda ülikitsaid treppe üles ronides leiame endid imepisikeses toas (2x4m), wc ja dušš on ühised. Paras urgas, aga milline elamus!

SAM_5324

Peale värskendavat dušši ja kosutavat Brahmat (kohalik õlu) võtame suuna ranna poole. Põgus tutvus Copacabana rannaga, mis on suur, õigemini pikk.  

SAM_53111

Rand on puupüsti tumedanahalisi päevitajaid täis. Helgi oma valge peaga tundub nende kõrval lausa albiinona. Sportlikumad tüübid taovad palli. Ka lainetes hullajaid on palju. Kastan minagi varbad vette ja vesi on …..jääkülm! 

Rio de Janeiro kuulsaim (ka laulu sisse pandud) rand, Ipanema, on jõukama rahva ja valgete turistide rand, Copacabanast rahulikum. Olari Koppel oma reisikirjas on võrrelnud, et Kui Copacabana oleks tants, siis oleks ta samba ja Ipanema vastavalt bossanoova.

SAM_5310

 

SAM_5346

Sööme samas kohas, kus enne õlled tegime. Tellime omale feijoada. Tuuakse savipotis mustade ubadega hautatud liharoog. Lisaks veel riis, manioki jahu ja mingi muru (teatud kapsa sort covi). Hiljem loeme, et feijoadat peetakse kõige brasiilialikumaks roaks. Toidud on maitsvad ja portsud suured, ühest jagub kahele. Õlut juuakse väikesest klaasist ja 0,6-liitrine pudel tuuakse lauda jahutajas. Algul tundub see väikese klaasiga õlle joomine imelik, aga veidi järele mõeldes arvame põhjuseks olevat sooja kliima, sest kui lauda toodaks suur kannutäis õlut, siis oleks see ju varsti ebameeldivalt soe ja jahutavast sõõmust ei saaks juttugi olla. Kasutame siin ka tasuta wifit. Üldse on selle olemasolu Rios (ja ka lähiümbruses) normiks, sest hoolimata keelebarjäärist ei teki paroole küsides mingeid tõrkeid ja vahel on see ka juba valmistrükituna olemas. Samuti kaardimakse. Mõnel juhul küsitakse ainult seda, kas maksad deebet- või krediitkaardiga. Kaardiga maksmine on sama lihtne kui meil. (Mõnel pool Euroopaski oleme kohanud väga keerulist süsteemi, kus tuleb küll allkirju anda, paroole öelda ja ei tea, mida veel ja lõpuks saad mitu paberilipakat tõestuseks, et tehing tehtud). 

Palav ilm, korralik kõhutäis ja õlu teevad oma töö. Oleme kohutavalt väsinud ja keerame üheksast magama.

Pühapäev 17. november.

Hommikul tibutab vihma. Tagasihoidlik hommikusöök vanakraami toas. Koha omanik (peremees?) on Brasiilias sündinud itaallane. Itaalia veri lööb välja, mees on väga jutukas ja rõõmustab väga, et saab meiega inglise keeles rääkida. Rõõm on vastastikune! Lobiseb maast-ilmast, Brasiilia puudulikust rahvastikupoliitikast ja hariduseta inimeste rohkusest, aga annab ka soovitusi, kuhu ja missuguste bussidega sõita. 

SAM_5325

Kodinad kokku ja uude hotelli. Selgub, et broneeringud pole veel nendeni jõudnud. Peale väikest jalutuskäiku on elektroonilised kanalidki meile järele jõudnud ja võime oma  kaheksandal korrusel asuvasse tuppa sisse kolida. Kuigi väljas ikka veel tibutab, otsustame botaanikaaeda minna. Jalgsi minekuks tundub maa veidi liiga pikk, siis tuleb otsida õige peatus ja bussiga minna. Peatuse leiame ja mõningase ootamise järel küsime kohalikelt, kas seisame ikka õiges peatuses. Selgub, et muidugi mitte. Õige peatuse poole kõndides läheb aga vihmasadu üha tihedamaks ja varsti oleme juba paduvihma käes. Lootuses, et küllap see kohe lõpeb, leiame vihma eest varju ühe hotelli varikatuse all, varsti juba fuajees, aga sadu ei tahagi lõppeda. Pooletunnise ootamise järel loobume bussisõidu- ja botaanikaaia plaanidest ja jookseme vihma trotsides oma hotelli. Hea soe vihm küll, aga läbimärjaks teeb ikka! 

SAM_5366

Otsustame hoopis hotellimõnusid nautida. Sõidame liftiga 15. korruse aurusauna ja mõnuleme katusebasseinis. Õhtuks jääb ka vihm järgi. Külastame rannaäärseid baare. Proovime ära kohaliku kuulsaima alkohoolse joogi caipirinha (suhkruroo viin- cachaca, laim, suhkur ja purustatud jää). Enne magamaminekut naudime öist Riot oma hotelli katuselt.

SAM_5334

Esmaspäev 18. november

Korraliku hotelli juurde kuulub ka korralik hommikusöök. Premier Copacabana hotell on igati kaasaegne ja ilus. All fuajees ja sööklas tasemel graafika seintel, muudest kunstidest rääkimata. Aga hind 100 eurot öö jääb natsi kalliks.

SAM_5364

Aga enne kui sellest hotellist välja kolida, läheme Copacabana randa. Vihm on lõppenud, aga ilm pilvine. See aga ei sega rannamõnusid nautimast – kõnnime, lamame ja jälgime, kuidas oma tööpostidele ilmuvad kõikvõimalikud kauplejad, riputades varjude külge erksavärvilisi rinnahoidjaid, seades omale pähe kaabulodusid, tirides rannatoole ja -varje, seades üles duššivoolikuid jne. Vahepeal piilub päikegi välja ja Ado peab maha karastavad võitlused Atlandi ookeani lainetega. 

Vahetame jälle hotelli. Uus asub kiviviske kaugusel. Jalutame oma kompsudega sinna. Sellel korral tellime pousada da Bruna kaheks ööks. Kena väike tuba on jälle ilma aknata, aga hubane katusekorruse veranda kompenseerib selle. Hotelli peavad šveitslane oma brasiillannast naisega. Klientidega tegeleb gei.

Linnaliinibussiga sõidame botaanikaaeda. Bussi tuleb peatuses samamoodi nimetissõrmega peatada nagu taksotki. Meie kombel pöidlaga siin ei hääletata. Pöialt näidatakse tänuks ja rahulolumärgiks igal võimalusel, söögi alla ja söögi peale. Bussidega on siin üldse teistmoodi kui meil. Nad sõidavad kindlatel liinidel, mida näitab number ja on ka bussipeatused, ent selleks, et bussile saada, pead ootama õiges peatuses ja kui märkad oma numbriga bussi tulemas, siis tuleb vehkides see peatada, vales peatuses vehkides see õige numbriga buss lihtsalt ei peatu. Mahaminekuks tuleb sikutada nöörist ja juht laseb sind tagumist ust avades peatuses välja. Ja lihtsalt niisama buss igas peatuses ei peatu nagu meil. Pileti (2.75) müüb bussijuht või konduktor ja kui oled pileti kätte saanud, tuleb pöördväravast ennast läbi suruda. Kogukamatel inimestel, kel ka kompsud käes, oli sellega tükk tegu.

Rio de Janeiro Botaanikaaed asutati 1808. aastal ja on üks suurimaid troopilisi botaanikaaedu maailmas. 142 hektariline aed asub Corcovado mäe jalamil. See on üks osa Tijuca rahvuspargist (Floresta da Tijuca).

SAM_5387

Kõige olulisem allee Botaanikaaias on Barbosa Rodrigues allee, mis on umbes 700 meetrit pikk ja mida ääristavad kahel pool alleed 137 Royal Palmi. Kõik need palmid on ühe puu järeltulijad. Emapuu murdus 1972. aastal, kui oli saanud välgutabamuse.

Peale mõnusat jalutuskäiku ja tutvumist botaanikaaiaga hakkame jala tagasi vantsima. Tee äärt kaunistavad sajad põnevad grafitid, mida ka agaralt jäädvustan.

Neid imetledes ja pildistades aga eksime ära. Küsime teed bussipeatuses istuvalt saiakest nosivalt naiselt. See tõuseb abivalmilt püsti ja juhatab ca kilomeetri meiega kaasa jalutades meid bussile.
Terve tee vadistab rääkida keeles, millest me mõhkugi aru ei saa.

SAM_5433

Tagasiteel oleme ostnud õhtuseks heaks äraolemiseks pudeli Brasiilia Merlot (Miolo Reserva 2011) ja tüki kohalikku juustu, aga oleme nii läbi, et läheme magama. Veiniga üritame tegeleda homme.

Teisipäev 19. november

Hommikusöök katuseverandal. Kell 9 tuleb meile jeep vastu ja sõidame eile rannast ostetud tripile Tijuca vihmametsa. Seltskond on kümnepealine. Käime uuesti Botaanikaaias, aga hoopis teistes kohtades, kus eile.

SAM_5410

Ostame välja Helgi väljavalitud käevõru ja kõrvarõngad, sest eile polnud selleks piisavalt raha kaasas. Ehted on valmistatud pähklikoorest, kerged ja kenad.

Edasisõit lükkub tunni võrra edasi, sest jeebil põles mingi oluline jubin läbi.

Sellel ajal kui me uut jeepi ootame, jälgin ühte üsna kõhetut kohalikku selli. Ausalt öeldes pole ma oma silmaga nii kõhna meest enne näinudki. Pole ta narkar ega jota, lihtsalt inimene on näljas.  Loeb ta  oma vaskmünte küll eestpoolt tahapoole ja tagantpoolt ettepoole, aga putkast pirukat selle vähese eest ei anta. Küsib minu käestki. Natsi pidi puudu tulema. Pole ma kunagi kerjustele raha andnud, ega anna sellelgi korral. Natukese aja pärast proovib mees uuesti putkas õnne, aga müüja jääb enesele kindlaks ja pirukat ei ulata. Mõtlesin, et võiks ju selkorral erandi teha ning anda vennikesele see puuduolev raha, aga nüüd tuleb priske sõbrast klient putka leti äärde pirukat sööma ja mõne minuti pärast kordab tellimust. Peale korralikku kõhutäit, millele suur kohvigi peale mahub, jätkub sõpradel juttu kauemakski. Kiitsakas loeb uuesti oma münte ja nüüd juhtub ime. Äsja kõhu täis söönud kutt ulatab näljasele kaks reaali. Raha saanud käsi liigub otseteed müüjale. Sealt tuleb kauaoodatud soe pirukas. Seda sööb ta laua taga mõnuga mitu minutit, siis tõuseb püsti, läheb uuesti putka juurde ning ostab oma kaualoetud müntide eest mingi joogi. Seda luristades läheb mees oma teed ja kaob Botaanikaaia taha. Kogu see nälja-vaatemäng kestab kokku ca tunni.

Uus jeep samasugune ja safari Tijuca vihmametsas jätkub. Seal on 8000 aakrit vihmametsa ja Tijuca Rahvuspark on tänapäeval suurim  „mets keset linna“ üle kogu maailma. Seal on 30 koske, sadu taimi ja puid ning vähemalt 100 erinevat liiki loomi. Kahjuks ühtegi looma me ei kohta. Park vähendab  linna keskmist temperatuuri 9 kraadi võrra.

Tijuca Rahvuspark, mis on linna oluline turismimagnet, ümbritseb Corcovado mäge ning selle tipus asuvat Kristuse kuju, mis hiljuti nimetati üheks uue aja seitsmest maailmaimest.

Loodetud vihmametsatuur jääb nigelaks. Ei tea, kas põhjus on rikkiläinud autos või oligi nii plaanitud, aga peatusi me ei tee peale ühe, koskesid ei vaata ja metsa näeme ka ainult autokastist, loomi-linde ei näe. Ainus asi, mida ise poleks teadnud, on ibauba-puu, millele giid tähelepanu juhib. See puu paistab rohelise metsa taustal silma oma valgete “õitega”, mis aga tegelikult polegi õied, on hoopis hõbedaselt säravad (eriti päikese käes) lehed. Tagasi Copacabana poole sõidame mööda Conrado ja Ipanema imeilusat rannaäärt ja näeme üsna lähedalt Rocinha favelat.

SAM_5419

Õhtul randa.

SAM_5465

Hotelli katuseverandal joome lõpuks ära oma veini. Kuigi Brasiilias on ca 80’000 ha kvaliteetseid viinamarjapõldusid, jäävad poeletid Brasiilia veinidest hõredaks. Serra Gaúcha/Vale dos Vinhedos on koduks 90% Brasiilia veinitootjale. Asub see Kirde-Porto Alegre mägises piirkonnas ja sealne kliima on subtroopiline, kerge niiske suvega. Aga eksootilist Rio Soli veini valmistatakse Brasiilias kliima tõttu aastaringselt.

Ka meie Miolo Reserva 2011 aasta Merlot on pärit Vale dos Vinhedosest.

SAM_5473

Kolmapäev 20. november

Magame kaua. Peale hommikusööki kohe randa.

Täna on Brasiilias Zumbi (musta mandri rahva teadlikkuse päev). Zumbi dos Palmares (sündinud 1655.a.) oli tõrjutud vähemuste õiguste eest võitleja ja orjandusvase ülestõusu korraldaja, kes hukati 20. novembril 1695. aastal. See päev on rahvuspüha, mis tähistab ja tunnustab Aafrika kultuuri Brasiilias. Autosid sõidab vähem. Rand jälle rahvast puupüsti täis, vaba päev ja päike.

SAM_5482

Sooja 30° kandis.

SAM_5451

Rannas peesitada kaua ei või. Sõidame bussiga sadamasse, kust praam viib meid 20 minutiga Niterói poolsaarele. Riot ja Niteróid ühendab ka 13 km pikkune Rio-Niterói sild. Niterói on moodne ja rikkuselt teine linn Rio de Janeiro järel.

SAM_5508

Futuristlike disainilahenduste poolest tuntud Brasiilia arhitekt Oscar Niemeyer (15.12.1907 – 5.12.2012) on projekteerinud siia poolsaarele palju ulmelisi hooneid. Niemeyer Way avati 2007. aastal. Siia hoonete kompleksi kuulub ka põneva kaldteega teatri- ja spordihoone.

SAM_5528

Külastame tema projekteeritud silmapaistvaimat ehitist Niterói kaasaegse kunsti muuseumit, mille ta projekteeris 1996. aastal ja mis on paljude arvates tema parim töö. Hoone kujutab endast ühe sambaga kaljule toetuvat kausikujulist ehitist.

Teisel korrusel näitus Joseph Beuys (1921-1986) töödest. Joseph Beuys oli saksa skulptor, video-ja performance`i kunstnik, ülikooli õppejõud ning poliitik.

Beuysi elu ja tema teed kunsti juurde mõjutas juhtum Teisest maailmasõjast, millest ta sõjalendurina osa võttis. 1944.aastal sattus ta Nõukogude Liidu kohal lennuõnnetusse. Langevarju avamiseks oli juba liiga hilja, kuid mingi ime läbi jäi ta siiski ellu. Teadvusetuna, peapõrutuse, lõualuu murruga ja alajahtunult lumes lebavana leidsid ta mõni päev hiljem Krimmi tatarlased. Soojuse hoidmiseks määriti peaaegu elutu keha loomarasvaga, mähiti vildi sisse ja raviti terveks. Just see sündmus ajendas teda oma kunstiobjektides kasutama rasva ja halli vildiriiet (vildiriidest õmmeldud ülikond).

Täna meil veab, sest külastus on tasuta.

Rio de Janeiro sambadroom on samuti Niemeyeri projekteeritud. Oscar Niemeyer tegutses arhitektina ka üle saja aasta vanusena.

Niemeyeri innovatiivne modernism mõjutas ka Eesti arhitektuuri. Niemeyeri projekteeritud Brasiilia kongressikeskuse kahetahukalist administratiivkorpust (1957) võib pidada Tallinnasse „Inturisti” poolt püstitatud Viru hotelli otseseks eeskujuks. 

SAM_5544

Kaubanduskeskuses suur jõulupuu. Kraad näitab +36. Must mass sebib ringi, kes pakub aguat, kes pirukat. Inimesed on rõõmsad ja abivalmid.

Praami ja bussiga tagasi Copacabanasse. Õhtuks assaimahl ja pirukas.

Neljapäev 21. november

Täna rendime viieks päevaks väikese valge Chevroleti. Auto on peaaegu uus, ainult 700 km sõitnud. Rendime samuti GPS-i, milles keelte valikus ka eesti keel. Rendifirma omanik paneb meile järgmiseks sihtkohaks Parati, mille poole me ka otsa keerame. Enne sõidame oma pousadast läbi ja võtame reisikotid.
Ilma gepsuta oleks meil Rio de Janeirost väljasõit keeruline olnud. Aga seda rõõmu jätkubki ainult linnast väljasõiduks, sest gps otsustab mõneks ajaks loobuda meiega koostööst.

SAM_5579

Tänu sellele teeme ca 50-kilomeetrise ringi. Tee kulgeb mägede vahelt ja on hästi käänuline. Loodus on kevadiselt tärkav ja roheline, teed palistab erkroheline bambusevõsa, mäenõlvadel lehmakarjad, sekka mõned hobused, aga ei ühtki mägedes tavapärast lammast või kitse. Bensiinijaamas püüan viipekeelega selgeks teha meie gps-i probleemist, millest loomulikult midagi välja ei tule. Ainuke, millest aru saan, et autoremondi töökoda asub ca 40 km kaugusel.

SAM_5583

 

SAM_5598

Õdus Paraty linnake asub mõne sõidutunni kaugusel Rio de Janeirost, meil kulus küll veidi rohkem aega, aga nautisime sõitu madalate mägede vahel.

Samal ajal kui Helgi pousadat vormistab, leian mina autoelektriku, kes lihtsa vaevaga rikkis kaitsme ära vahetab ja meie probleemi lahendab.

SAM_5615

 

Paraty esialgsed asukad olid indiaanlased. Linnakese kaubamärk on suhkruroost aetud naps cachaça. Paraty vanalinn kuulub 1996. aastast UNESCO maailmapärandi nimekirja. Vanalinn on autodele suletud.

SAM_5589

Piirkond on kuulus idüllilise koloniaalarhitektuuri, kaunite randade, paadimatkade ja loomulikult cachaça poolest. Seda juuaks kas puhtalt või segatakse caipirinhaks. Väidetavalt olla Paraty cachaça maailma parim. Selle austamiseks toimub kord aastas, kas augusti lõpul või septembri algul, mitmepäevane festival.

Päev kulmineerub paduvihma, äikese ja meie 33. pulmaaastapäeva ja minu sünnipäeva tähistamisega. Vihma eest varjudes tellin pimedas (vahepeal oli kogu linn mattunud pimedusse) Casa Coupes väikese (õuesooja!) cachaça. Sujuvalt võtame kohad sisse lauas ja tellime külmad õlled ja väga peene ja maitsva vormiroa Escondidinho de Carne Seca. Helgile caipirinha, mulle abacaxi (ananassimaitseline cachaça) ja veel abacaxi ja veel…

Teel hotelli hüpleme kivilt kivile, et ojadeks muutunud kitsastel tänavatel veidigi kuivema jalaga kohale jõuda, aga tegelikult on uskumatu ja vaimustav, et on novembrikuu ja meie pulma-aastapäev ning me sammume soojas vihmas…

Reede 22. november

Õues pole veel valgekski läinud, aga linnud juba laulavad (loe röögivad) akna all palmi otsas.
Infopunktist tellime tänaseks omale purjekatuuri. Purjekas väljub sadamast, kust 17. sajandil transporditi Minas Geraisi osariigist kaevandtud kulda Euroopasse. Sellest ka need imelised koloniaalstiilis munakivitänavad.

SAM_5622

Teeme ujumispeatusi väikestel saartel. Robinson Crusoe saari on siin igas mõõdus ja palju. Enne tagasisõitu söögipeatus. Tellime omale kalaroa. Magustoiduks kookosekook ja lõpuks veel igasugused puuviljad- banaanid, arbuusid, ananassid.

Tagasiteel hakkab tibutama. See meid ei häiri ja teeme lõpuks oma vanalinna tuuri ka ära. Tänavad on turiste täis. Pubid ootavad õhtuseid kliente. Juba ainuüksi hõrgutavatest lõhnadest saaks kõhu täis. Koloniaalstiilis majad oma värviliste fassaadide ja erksavärviliste akende-ustega tekitavad rõõmsa ja piduliku tunde. Vanalinn on nagu pidurüüs.

Suurte kividega sillutatud tänavad on kohutavalt konarlikud, aga puhtad.

SAM_5692

Joome ühe kalli Bohemia õlle ning vahukoore ja küpsetistega kaunistatud espresso.
Õhtuks ostame pousadasse Tšiili veini ja juustu. Nüüd hakkab hirmsasti sadama.
Uinun Liis Kängsepa “Brasiilia- kired ja kontrastid” ettelugemise saatel.

Laupäev 23. november

Peale hommikusööki lahkume imekaunist Paraty’st. See on uskumatult ilus koht, kuhu tahaks kunagi tagasi tulla.

SAM_5703

Uueks sihtkohaks Trinadentes, kuhu on ca 500 kilomeetrit. See peaks sama põnev linnake olema kui Paraty. Hommikul alanud sadu saadab meid täna terve päeva. Kohati kallab lausa ämbriga. Mägedest voolab vesi teele ja jõgedesse. Need on roostekarva. Vastutulevad autod on värvunud punakas-pruuniks. Mõistatame, kust nad küll tulevad. Vastuse saame siis, kui jõuame teeosale, mis ongi ainult paks pori sügavate roobastega ja kus meil tuleb sõita üle 3 kilomeetri!

SAM_5719

Maastik muutub savisemaks ja koloriit punasemaks.

SAM_5728

Ilm on jahedam. Vihmametsad on siinseks lõppenud. Palju on istutatud eukalüptimetsa, mis jätab kuplilisel maastikul korralikult hooldatud ja kammitud mulje.

Troopiliste piirkondade puuistandike koosseisus domineerivadki eukalüptid. Kiirekasvuliste eukalüptiistanduste keskmine aastajuurdekasv olenevalt liigist on 10–60 tm/ha.

SAM_5724

Vaated on avarad, mis meenutavad meie Lõuna-Eesti maastikku. Palme siinkandis peaaegu polegi.

SAM_5711

Sõidame kaheksa tundi. Kohale jõudes tundub, et vihm on järgi jäänud ja hakkame öömaja otsima.  Aga kus sa sellega! Nüüd hakkab veel välku lööma ja müristama ka. Ühe pousada silti nähes keerame hoovi, sõidame võimalikult ukse alla. Hüppan välja ja jooksen vastuvõtuleti juurde, kus peremees oletab, et ma ulualust otsin ja viskab mulle pikemalt seletamata võtme. Uks, mis selle võtmega avaneb, on sealsamas hoovis. Tagurdame auto otse ukseni ja olemegi rõõmsalt “uues kodus”. Sellele vaatamata tahaks külma õlut ja hamba alla midagi. Kuna märjaks ei taha saada, siis sõidame autoga söögikohta otsima.

Trinadentese vanalinna tänavad on samuti sillutatud suurte kividega. See on kirjeldamatu, milline näeb välja linn pimedas äikese ja paduvihmaga. Osa tänavaid on püstloodis ja autoga vastu voolu sõita (sillutise vahelt voolab vett lausa kosena) on omaette kogemus.

Lõpuks ikkagi loobume autoga söögikohta minemast, laename pousadast vihmavarju ja jalutame käevangus sööma.
Vahel on isegi hea, et keelt ei oska, siis pannakse käiku käed ja jalad ning oma viipekeele oskus. Tulemus on tihtipeale naljakas. Igatahes nii me oma tellimust vormistama hakkame. Selleks, et mitte mööda rääkida, toob kelner toore lõhe näha.
Tellimegi kahepeale pool lõhet, pruunid oad krõbedate seakamaratega ja Helgile riisi, minule friikartulid. Toidu alla loomulikult pits cachaçat. Ja kõhud saavad väga-väga täis.

Pühapäev 24. november

Öö läbi võitlen sääskedega. Pousada valged seinad on veriseid sääselaipu täis. Helgi magab ja ei saa arugi, millega ma tegelen.

Peale hommikueinet jalutuskäik vanalinnas, sest õhtul jäi ju linn nägemata. Kuna on pühapäev, siis kiirustavad kohalikud kirikutesse. Tundub, et see on lausa üldrahvalik pidupäev, saadakse kokku, lobisetakse, naerdakse. Ja seda mitte ainult kiriku ees, vaid ka kirikus sees jumalateenistuse ajal. Evangelistide kirikust kostab lausa kitarrimängu ja laulu, suurel ekraanil on tekst ja kõik laulavad kaasa ning plaksutavad. Pidu! Kutsutakse meidki. Loobume ja vaatame parem linna. See on tõesti väga armas madalate valgete majade ja kitsukeste tänavatega mägine linn. Puhas, värvilised akna-ja ukseraamid tekitavad hubase tunde.

180 kilomeetrit Tiradentesest asub linnake Ouro Preto ehk must kuld, mis kuulub samuti UNESCO maailmapärandi nimekirja. Linn asutati 1711. aastal ja tänapäeval elab linnas ca 70000 inimest. Hiilgeaegadel, kui siin kulda kaevandati elas piirkonnas 100000 inimest, kellest suurem osa olid orjad (muide kulda leidub siin praegugi, aga valitsus on kaevandamise ära keelanud, sest muidu võib linnake auku vajuda). Ouro Preto maapõues leidub rikkalikult rauda, marmorit, dolomiiti, topaasi, boksiidi ja loomulikult kulda. Ouro Preto tänavad on peaaegu püstloodis. Paljud põnevad kohad läbime autoga, sest jala ronida on liiga raske.

Kivisillutisega järsud tänavad on kitsad. Linnas pidi olema iga päeva kohta aastas üks kirik. Kuna pühapäev ja õhtu ka, siis kirikutesse sisse ei saa.

Õhtul käime meie pousada lähedal asuvas ehtsas õllekas. Lärm on nii suur, et ega omavahel eriti rääkida saagi. Esindatud on kogu kohalik õlle kahurvägi- Brahma,

SAM_5513

Bohemia, Itaipava, Scol, Devassa jt. Kõrvallauas istub neljane seltskond, kes tellib roa, mis on ühine. Kahvlid püsti toidu sees. Tundub, et see koosneb friikartulitest, vorstikestest ja sulatatud juustust, millega roog üle valatud. Iga sööja haarab oma kahvli ja nii seda siis süüakse ühest anumast.

SAM_5823

Vaatamata sellele, et ka täna terve päeva tibutab, saame hotellist laenatud vihmavarju alla kõik kohad läbi käia.

Esmaspäev 25. november

Tänav, kus meie hotell Colonial asub, on nii kitsas, et auto mahub küll sõitma, aga parkida siia ei saa.

SAM_5791

Selleks sõidutatakse meie transpordivahend ööseks kuskile. Vahetult enne lahkumist tuuakse see jälle ukse ette. Auto haiseb kütuse järgi. lmselt hoiti seda öösel kuskil autoremonditöökojas.SAM_5828

Veel mõned tiirud vanalinnas üles ja alla ning võtame suuna Petropolise suunas. Ilm on suviselt soe, aga vihm jälitab meid ilmselt reisi lõpuni. Seda vett on taevast hirmsasti alla sadanud, sest kogu loodus, teed, autod, liiklusmärgid ja jõed on savikarva punasd.

SAM_5849

Kümne kilomeetri pärast keerame teelt ära Lavras Novas poole. Seal peaks ilus ja võimas kosk olema. Tee läheb saviselt auklikuks ja kitsaks. Vahepeal tundub, et lõppeb sootuks.

SAM_5839

Edasine teekond muutub natuke kõhedust tekitavaks.

SAM_5841

Oleme mattunud kohutavasse uttu ja Helgi arvab, et targem oleks ots tagasi keerata. Sõidame siiski edasi ja varsti hakkabki silm seletama majade esimesi piirjooni. Linn asub mägedes tupikus ja tundub, et siit edasi ei saagi. Koht oleks nagu maha jäetud, kuigi kôik viidad näitavad, et tegemist on kuulsa turismipiirkonnaga.

SAM_5842

Eriti sürrealistlikult mõjub valge hobune kiriku õuel muru söömas. Koske me üles ei leia, aga põgus tutvus külaga rahuldab meid.

SAM_5844

Sõidame sama teed pidi tagasi. Ühel pool punased mäenõlvad, teisel pool udu täis kuristik. Adrenaliinilaks on kindlustatud.

SAM_5846

Petropolisesse jõuame mõne tunni pärast.
Nüüd läheb asi käest ära. Püüame gps-i meie hotelli aadressi panna, mille Helgi neti teel on broneerinud ja 120 raha üle kandnud, mis aga tulemust ei anna. Ka takso, millega Helgi ees ja mina järgi sõidan, seda hotelli ei leia. (Hiljem leiame meile lugedes, et agoda.com on saatnud teate, et ühendust selle hotelliga ei saadud ning soovitavad otsida mõni muu öömaja nende pakutavate hulgast, rahagi polnud maha võetud) Tiirutame veel omapead linnas ja otsime uut ööbimiskohta, aga sadu, mis on võtnud katastroofilise pöörde, teeb sellele lõpu. Geps on juhatanud meid kuskile militaarsesse piirkonda.
Püstloodis kitsastelt tänavatelt voolab meile vastu prahisegune porine tulvavesi. Loobume edasisest otsimisest ja paneme uueks suunaks Rio de Janeiro, Copacabana. Mõnekümne kilomeetri pärast avastame, et oleme sõitnud vales suunas. Piiname navigaatorit ja sunnime ta lõpuks õiget suunda näitama. Sadu ei näi lõppevat.

Sõidame läbi Itaipavast, kus asuvad Brasiilia ühe suurima õlletootja Itaipava tehased. Siinne loodus on juba märksa kivisem. Punane koloriit on kadunud. Mööda võimsaid tumedaid kiviseid mäenõlvu voolavad alla kümned kui mitte sajad kosed. Vaated on maalilised, vesivärviliselt maalilised.

SAM_5856
Teel Rio poole tekib meil mõte ööbida samas kohas, kus me reisi algul juba kolm ööd olime. Mõte saabki teoks. Pousada ette oma autot parkida ei saa, anname selle 45 reaali eest lähedalolevasse tasulisse parklasse.
Enne reisi trip.ee´d lugedes jäi meelde, et liiklus on Rio de Janeiros hullumeelne. Nõustun sellega, aga kõik on kontrolli all. Sõidetakse peaaegu nagu meil Eestiski, ainult autosid ja sõiduradasid on tunduvalt rohkem, aga kõik sujub kuidagi rahulikult. Rea vahetamine on lihtne, sest enamasti ei sõideta väga üksteise sabas ja lastakse rahulikult ümber reastuda. Pole sellist “ärategemise” tunnet. Ridade vahel sõidavad mootorrattad, sõidavad autodest kiiremini ja annavad peaaegu kogu aeg signaali, et autojuhid neile ette ei keeraks. Nii liiguvad motikad, millega kaupa veetakse ja millel on taga suur kast ja ka motikad-taksod, mida me pole kuskil varem näinud. Kauba vedajad (varustajad) on eriti vihmaga väga muljetavaldavad, sest oma vihmariiete ja kiletatud seljakoti või kastiga näevad nad välja nagu tulnukad. Rios teevad muidugi ilma kollased sinise triibuga taksod, mida pidavat seal olema lausa 35000. Maanteedelgi on liiklus täiesti tavaline, mõni kihutab, mõni mitte. Halb asi on see, et sõidetakse ilma tuledeta ja seda isegi paduvihmaga, kui vastutulijaid on väga raske märgata. Muidugi on erandeid, ilmselt välismaalased, kes kodus harjunud tulesid kasutama. Kogu reisi vältel näeme ühte rattad taeva poole rekkat ja ühe inimesega juhtunud motikaõnnetust. Nii et hirmujuttudel Brasiilia kohutavast liiklusest pole meie meelest küll mingit alust. 

Autokütustena kasutusel bensiin, etanool, diisel või gaas. Meie autole sobis nii bensiin kui etanool või ka nende segu. Etanool oli soodsam (enamasti ca 2.30 ja bensiin ca 3 reaali) ja sellega me oma autot jootsimegi. Ja juua ta tahtis! Meie 1400 km läbimiseks vajas ta umbes 140 l kütust!

Teisipäev 26. november

Hommikul saame oma auto tasulisest parklast kätte ja sõidame seda pesema ning tankima. Peame ju selle kella 10-ks rendifirmasse pestult-kammitult tagasi viima. Laename jälle pousadast vihmavarju ja kammime suveniiripoode.

SAM_5862

Istume oma armsaks saanud söögikohas ja teeme paar suurt Brahma õlut oregano juustuga. Kõrvalolevas lauas on istet võtnud kaks vanemat tädikest, kes tellivad endalegi suure Brahma ja suured taldrikutäied mingit kollast hirsitaolist rooga. Seal joovad õlut kõik, olenemata soost või east. Kui meil minnakse sõbraga kokku saades kohvitama, siis seal õlut jooma. Üldse on seal head kohvi saada üsna keeruline, isegi kui kirjas on cappuccino või espresso, siis ei tähenda see sugugi, et saadki meie mõistes õige asja, ometi on Brasiilia tuntud kui kuulus kohvitootja-eksportija.

Peale lõunat tuleb korraks päikegi välja.

SAM_5906

Rand kohe elavneb. Kes müüb kotikesi, kes selle kandi sümbolitega rätikuid või vihmavarjusid.

SAM_5901

Rannabaarid on avatud.

SAM_5866

Mõned alles (juba) magavad ja teevad seda otse tänaval või rannaliival. Ööinimeste töövõime hommikuks langeb – parem juba teha üks väike uinak ja seejärel õhtul jälle uue hooga edasi.

SAM_5897

Joome rannas kahepeale kookose tühjaks ja mahlabaaris assaid peale ning sööme minase pirukat.

Täna võtame vabalt, sest on ju viimane päev. Kolmveerand üheteistkümnest jätame hüvasti Rio de Janeiroga ja lendame New Yorki.

SAM_5903

Kolmapäev 27. november

SAM_5959

Peale üheksat tundi lendamist maandume JFK lennuväljal New Yorgis. Kõigepealt sõidame lennuvälja oma rongiga, siis lunastame 32$ eest edasi-tagasi metroopiletid ja väljume Manhattanil endise WTC kaubanduskeskuse memoriaali ees. Kuna see alles valmib, siis tervikuna me seda ei näe.

SAM_5924

Daniel Libeskind, kes selle projekti konkursi võitis, näeb vaimusilmas, et uus Maailmakaubanduskeskus muutub tulevikus linna panoraamis samasuguseks pilkupüüdvaks orientiiriks või «ikooniks», nagu seda olid hävinud tornid. Uue keskuse keskmes hakkab küll olema memoriaal ning omamoodi hauasammastena jäävad hävingut meenutama kahe kokkuvarisenud torni n-ö jalajäljed – nende asukohtade kontuurid, kuid sellest peab saama samas Ameerika tugevuse sümbol.

New York on jõulurüüs. Ameerikalikult suured vanikud ehivad kaubanduskeskuste uksi ja seinu. Raagus puudel sätendavad vihma meenutavad tulukesed, lillepeenardele on istutatud erivärvilised dekoratiivkapsad.

SAM_5922

Vaatamata sajule elu keeb. Võtame meiegi sellest osa ja jalutame Broadwail, Wall Streetil

ning sõidame praamiga Ameerika sümbolit – vabadussammast vaatama. Ilm on aga vihmane ja puhub kõva tuul, seega ei saa jalutuskäigust täit mõnu ning sõidame metrooga lennujaama tagasi. 

Neljapäev 28. november

Hommikul maandume Londonis, ka siin vihmane. Nüüd veel Helsingi ots ja sealt kella 9ks Tallinnasse. See viimane lend on ainuke, mis kogu selle pika teekonna jooksul umbes pool tundi hilineb.

Kokkuvõtteks – oli väga tore reis! See oli esimene kord avastada lõuna-poolkera ja üllatuseks ei erinenud ta üldse mitte nii väga kasvõi Euroopastki. Arvata võib, et suuremad erinevused ilmnevad sisemaal, linnadest väljas. Inimesed on sõbralikud, aga mitte pealetükkivad, pigem isegi tagasihoidlikud. Eriti torkab see silma teenindajate puhul, kes ei torma kohe midagi pakkuma, vaid lasevad poodi tulijal rahulikult uudistada. Ka rannas träni müüjad jätavad su rahule, kui annad teada, et ei taha midagi osta. Naerdakse ja naljatatakse. Riietutakse lihtsalt, jalanõudeks valdavalt varbavahe-plätud (havaianas), aga inimesed ei lohista jalgu järel nagu Gambias või Tais plätude kandjad. Vihmase ilmaga ilmuvad kohe välja pika säärega saapad ja soojad joped, kuigi sooja on 25° ringis.

http://arvamus.postimees.ee/2639730/onnemaa-ei-toonud-loodetud-rikkust

 

Comments are closed.

Set your Twitter account name in your settings to use the TwitterBar Section.