26. veebruar

Kujutage ette, et olete oma arvutisse laadinud mängu DreamTrip Life. Avate selle ja valite paljude riikide seast unelmate reisi Jaapanisse. Panete paika maršruudi ja reisi pikkuseks märgite neli nädalat. Umbes 100 auto seast leiate sobiva punast värvi pilusilma, märgite tärnikesi tehes, et auto rool oleks paremal pool, et sõiduk oleks maavärina, tsunami ja kiirituse kindel, et auto kasutab liikumiseks päikesepatareisid, et autos oleks arvuti ja navigatsiooniseadmed, satelliitühendusega külmutuskapp õllede jaoks jne. Valite endale välja meelepärase matkavarustuse. Täpselt nii palju, et see ära mahuks.

Nii, seltskond sai valitud. Järgnevalt jagate kaaslaste vahel kohustused ära. Kuna üheks reisikaaslaseks sai 140 kg pikk blond mees must king jalas, siis tema kohustuseks valisite anekdootide rääkimise. Naermine tekitab inimestes positiivset energiat, mille te kasutate külmutuskappi töös hoidmiseks. Kuna külmik sisaldab erinevaid jooke, siis näiteks õlut külmana hoida, peaks te rohkem naerma. Sake jaoks sobivad tagasihoidlikumad naljad.
Ja et peale nalja ka kino saaks valisite reisikaaslasteks vanad kinohundid Emumäe Eedi ja Lobi küla Kristjani. Vanad kinohundid teavad: kui kinotööd napib, tuleb pulli teha. Ja kes oleksid veel paremad reisikaaslased kui elupõlised konkurendid. Nii ta siis reisil käib nagu eesti meestel tihti: kord üks all ja teine peal, siis jälle vastupidi.

Ülejäänud seltskonna moodustate teie koos oma kaaslasega, kes reisimisest ka midagi teavad.
Ja nüüd reisile!
Kui reisikaaslase leidmine ja reisimine oleks nii lihtne nagu siin väljamõeldud mängus, siis ma patendeeriks selle.Tegelikkuses kujuneb reis ettearvamatuks. Ja see on samaaegselt nii hea kui halb.

Heast ja halvast reisikaaslasest kirjutab Berit Renser nii: …hea sõber ei pruugi tähendada veel head reisikaaslast. Ja ühe hea reisi taga on alati kindlaimaks toeks hästivalitud kaaslane. Ma endiselt usun, et parimateks reisikaaslasteks pigem kasvatakse, kui saadakse üleöö, seda muidugi eeldusel, et parajalt huvist ja ideedest pinnas oleks osapooltel korralikult väetatud. Ajapikku saavad selgeks teineteise oskused ja tugevused, kes hoiab silma peal raha-asjadel, marsruudil, kes viitsib enam sehkendada inimeste veenmise ja jamadest väljaaitamisega…

24. veebruar, Eesti Vabariigi sünnipäev

Alles paar nädalat tagasi võtsime vallatuid kurve 35-kraadises kuumuses tuk-tukiga Lanta saarel. Ajavahe Eestiga oli 5 tundi. Nüüdseks on organism vanade tingimustega harjumiseks piisavalt aega saanud. Teadlaste väitel häirivat meie elurütmi liikumine juba kümne pikkus- või laiuskraadi ulatuses. Kõige hullem pidavat mõju olema lennureisil, mis võib inimese koguni stressiseisundisse viia.

Olen nagu päikesepatarei kes kogub endasse energiat ja kui nelja-viie kuu pärast seda uuesti ei lae, siis võib küll masendus tekkida. Kahenädalane päike lagipähe Taimaal andis mulle sellise energialaksu, et nüüd võiks kuus kuud vastu pidada.Cool

Kolm uut asja, mis muutsid minu kogemuste pagasi rikkamaks.

Esiteks pole ma kunagi päevikut pidanud, ega sellest eriti lugu pidanud. Seekordne koduste huvi meie reisi vastu sundis mind igal õhtul blogi kirjutama. Varsti oli sellest saanud juba kohustus, sest taheti meie tegemistest rohkem teada saada. See hakkas mulle isegi meeldima. Mult küsiti, et kas ma teen blogi enda või teiste jaoks. Kuigi ma olen edev inimene, teen seda enda jaoks. Blogis ma saan tekitada reisist terviku, kirjutades ja lisades fotosid oma emotsioonidest. Niipea kui meie reisiblogi hakatakse kommenteerima, muutuvad need ka teiste jaoks vajalikeks. Siis teen blogi juba ka teiste jaoks.

Teiseks olin ammu mõelnud vasakpoolset liiklust proovida. See tähendab peegelpildis mõtlemist (mitte vasakpoolset mõtlemist). Tais sai see siis teoks. Päris lahe, kui käsi saab pähe kulunud käsklusi ja suunatulede asemel hakkavad tööle kojamehed, kui parem käsi otsib kuskilt uksetaskust käigukangi, kui jalad…jne. Tai liikluse võtsin kiiret omaks. Vastupidi oli aga kodus tagasi olles oma Mazdaga sõites. Suunda näitavad siiamaani kojamehed ja kuna sealne auto oli automaatkäigukastiga, siis aju käsib siin käed rahule jätta.

Kolmandaks on Taimaal tuk-tuk nagu püha lehm ja naljalt seda valgetele ei anta. Mulle see siiski anti. Selleks tuleb loobuda passist, mõnest sajast bahtist ja loomulikult parempoolsest mõtlemisest. Tuk-tuk on suure külgkorvi ja katusega mootorratas. Korvi mahub istuma 3-4, aga oli ka selliseid kuhu mahutati 6-7 ja rohkemgi inimest. Olen kunagi õpilasmaleva päevil saanud motikat proovida. Tänu Jawa “laibakoristajatele” jäin terveks ning nüüd sain seda uuesti teha. Kuna mul vasak, käiguvahetuse jalg haige, siis käike vahetasin käega. Mööda-ja vastusõitjatele võis see imelik ja naljakaski tunduda. Samas oli kõik kontrolli all ja hulljuge ma oma arust ei olnud.

 

Lisa kommentaar

Set your Twitter account name in your settings to use the TwitterBar Section.