Suur lohk pudelipõhjas lubab mõistlikku sisu

31. märts 2012

Kalle Müller, veiniajakirjanik

See õnarus on nii vana asi, et tema sünnilugu täpselt ei mäleta enam keegi. Ta lihtsalt on kogu aeg olnud, kord suurem, kord väiksem. Eri tegijatel on pudeli vormimiseks olnud erinevad motiivid. Šampanja põhja all on pesa enam-vähem normiks kujunenud, kuigi näiteks kuulus Louis Roederer paneb oma Cristali mitte üksnes harjumatult läbipaistvasse taarasse (see oli suurkliendi, Vene tsaari Aleksander II soov), vaid ka pudeli põhi on ebatavaliselt tasane.

Vahuveinipudeli puhul on asjal isegi mingi mõte: lohk aitas pudeleid keldrikääritamise ajal paremini pöörata, sest pöial sai lohust tuge.

Aga milleks see vaiksele veinile?

Pikemaajalisel seismisel kogunes veinisade põhja ja ei tulnud pudeli seina ja kumeruse vahelisest praost valamisel kohe välja. Vein jõudis klaasi selgena. Tegelikult on mitmel põhjusel siiski arukam hoida pudelit külili ja lasta settel selle seinale koguneda, et siis ettevaatlikult dekanteerida.

Valada on lihtsam. Kui pöial toetada pudeli põhja sisse, saab sõrmedega elegantselt pudelit hoida ja väga poosekalt klaasidesse valada. (Ausalt öeldes on pudeli ümbert klassikalisel viisil kinnihoidmine palju hoolivam nii laudlina kui ka sõbra rõivaste suhtes.)

Põhjas olev lohk hoiab pudelit paremini püsti. Vanasti, kui klaasi veel käsitsi puhuti, võis pudeli põhi väljapoole kummi jääda, pealegi peitis sissepoole kaardus kuju klaasipuhumisel tekkinud ebatasasused ja meistri lohakuse. Tänapäeva pudelitehnoloogia juures pole see mingi argument.

Lohk teeb paksema põhja ja rõhu teistsuguse jaotuse tõttu pudeli tugevamaks, mis on väga oluline mulliveini puhul, kus pudelis olev rõhk ulatub 5–6 atmosfäärini, kuid ebaoluline tavaveini korral.

Pudeli sisemusse tekitatud tühi ruum muudab standardse kolmveerandliitrise pudeli välimuselt suuremaks ja jätab mulje, et veinisõber saab sama raha eest rohkem. Tean suurepäraseid Hispaania veine, mille sisse võiks põhja poolt peita pool kämmalt ja pudelisse näib eemalt vaadates mahtuvat vähemalt liiter.

Pudeli põhja kumerus elavdab disaini ja lisab taarale edevust. Teatavasti on parfüümi müümisel kõige olulisem pudeli kuju ja äriilmas laieneb see selgelt ka teistele kaupadele. Head veini tahaks tootja ju igati esile tõsta ja nagu teame, tõmbab riiulis endale tähelepanu nii ilus silt kui ka pudeli kaunis kuju.

Ma ise usun viimast seletust: disainitud, kauni lohuga ja enamasti paksema seinaga raskem pudel maksab taarana palju ja seetõttu on tootjal mõtet sinna panna keskmisest kõvasti parem vein. Eriti praktiseerivad seda uuema veinistiili esindajad ja moodsamad veinimajad nii Euroopas kui ka Uues Maailmas.

Pole ju mõistlik müüa niigi ülepakkumise käes vaevleval veiniturul toodet, kus pudelis loksuv jook maksab vähem kui pakend. Seega võib väidet, et sügavalt lohkus põhjaga pudelis on hea vein, võtta rusikareeglina. Proovige järele.

Mis meil selle kummis põhja kohal seekord on?

Pinot Grigio italiano. Rohekaskollane läikiva pinnaga kuiv vein, mille puhas ja selge lõhn lubab patuselt puuviljast. Magusas lõhnas on ohjeldamatult palju pirni ja apelsini. Kuskilt aimdub riivitud sidrunikoort ja veidi seletamatuid ürte.

Esimene lonks pealtnäha vesist jooki ütleb, et see on kerge, mõõdukalt happeline ja mineraalne vein, teine suutäis maitseb juba täidlaselt pirnidüšessi (mäletate seda kommi?) ja mandariinide moodi. Veidi hiljem on maitses vaarikaid, küpseid punaseid sõstraid ja õrna basiilikut, mis jääb kestma pikalt.

Basiilik annab ka spikri toidusedeli koostamiseks: kõikvõimalikud kerged pastaroad ja makaronideta suupisted ehk antipastid: prosciutto, päikesekuivatatud tomatid ja kahtlemata mustad kuivad oliivid, mille soolasusega on see vein vastupandamatu. Kes lõhet-forelli armastab, kala kohe pannile!

Ja teooria sai kinnitust: suure lohuga põhi ja mõistlik vein.

 

Lisa kommentaar

Set your Twitter account name in your settings to use the TwitterBar Section.